Kuidas Maali mulle kakat pähe määris ehk palju-palju pilte

Nii on – mida rohkem on ringijooksmist, seda vähem tuleb blogisse postitusi. Aga ma olen nüüd äge ja teen ühe pika-pika sissekande 🙂

Algas kõik sellest, et ma ostsin omale Lushi poest hennat, nimelt tahvlitäie Caca Rouge’i (jah, “caca” on ka prantsuse keeles “kaka” mu teada) ja plaanisin minna Irisele külla, et ta selle mulle juustesse topiks, aga plaanidel on teadupärast kombeks muutuda ning nii saigi mu lihtsast juuksevärvimisprotseduurist ekstreemhennatamine. Ekstreem selles mõttes, et etteruttavalt võin öelda – kraanist tuleva sooja vee ja normaalse dušiga paigas on seda ikka kuradi palju lihtsam peast ära saada 😀 Aga kõigest järjekorras.

Juhtus siis nii, et laupäeva lõuna paiku sõitsime Maaliga looduskaunisse kohta, et natukene närvi puhata ja niisama hängida. Teate küll – sügis, värske õhk ja nii edasi. Noh, oli küll kaunis 🙂

Õunad olid niiiiii ilusad!

Mõni oli veel puu otsas kah.

Arooniapõõsast polnudki linnud veel tilgatumaks õginud...

Kui autost asju tuppa tassisime, passis tee peal mingisugune must koer, sellise kahtlustava näoga. Uurisin Maalilt, et mis Baskerville’ide koer see nisuke on. Ilmnes, et naabrite elukas, pidi üsna arg olema ja lähenema inimestele ainult selja tagant. Noh, Roju läks siis õue ja tegi jälle Loomade Isandat 😀 Ehk siis hõikasin magusal häälel: “Piniiii! Noh, pini! Tu-ule sii-ia 8D!” Elajas läks kohe rõõmsamaks, algul sörkis ettevaatlikult lont-lont-lont lähemale, siis julges mind juba nuusutada ja mõne minuti pärast tuli välja, et polnud ta midagi nii arg – tahtis mängida hoopis, nii et seda nägu 🙂 Ja siis oli juba teistpidi probleem, sest loom ei tahtnud koju minna, vaid otsustas ennast täpselt trepi ette mu jalge juurde lösakile visata, kui ma parajasti suitsu tegin… Lõpuks läks tal vist ikka kõht tühjaks, aga vahepeal tundus küll, et oi, meil on nüüd koduloom või midagi.

No ja õhtul siis kukkusime mäkerdama. Minu osaks oli põhiliselt paigal istuda ja Maalile õlut joota, sest henna hakkas kinnaste külge kuidagi palju paremini kui minu pähe… aga saime hakkama küll.

Tööhoos

Surprised roll is surprised. Väga Oluline Töövahend!

Peaaegu valmis!

Pipi ja Munapea

Protsessi käigus kulus ka veidikene õlut ära (see jura peab ikka päris mitu tundi peas olema ju) ja ma lubasin Birxile, et ma panen pildi sellest, mis ma ära jõin 🙂

KÕIK on head!

Kilkenny on Iirimaalt ja teised kaks on inglise õlled. Ostaks hea meelega teinekordki, kui nad ainult nii neetult kallid ei oleks 😦

Ükskord öösel saabus siis aeg see jama peast ära loputada. Kasutada oli mul saun, kopsik ja kauss – vesi tuleb sealmaal nimelt ainult kaevu seest. No ja kuna teised olid enne saunas käinud, oli veega veidi kitsas käes… See tuli muidugi alles poole loputamise pealt välja, sest ootamatu optimistina olin ma algul ressursse hinnates veendunud, et vabalt jagub nii sooja kui külma 😛 Kokkuhoidliku tegutsemise tulemusena suutsin nii umbes 15 liitriga hakkama saada, aga see ei olnud üldsegi lihtne. Möksimise ajal kipub see sodi peast maha kukkuma, aga kui päriselt püüda teda maha loputada, siis hoiab kümne küünega kinni… Õnneks lõppes kõik siiski õnnelikult ja ma ei pidanudki pesuväel üle kottpimeda õue tilkuma, ämbrid käes, kui väljas oli napilt +10 😀

Kuna henna töötleb juukseid edasi veel vähemalt päevakese pärast mahaloputamist, on lõpp-produkti pilt ka kõige lõpus. Kannatage veel 🙂

Järgmine päev algas rahulikult ja suhteliselt hilja, kuna mul on viimasel ajal jälle unega probleeme. Ja see on ikka eriliselt nõme, kui oled surmväsinud, aga no ei jää magama, tee või tina. Abiks ei olnud ka see, et ma olin targa inimesena peatsi teinud ukse poole – kogu aeg oli väherdes tunne, et ma olen voodis valepidi. Ja kuna ma olin selleks ajaks juba nii sooda, ei tulnud mulle kuidagi ka pähe variant, et tõstaks padja voodi teise otsa… Sealjuures oli tuba pime nagu urruauk – ma tõesti ei tea, MIKS mul nii vale olla oli, kui ma isegi ei näinud, kuspool uks, kus aken. Go figure.

Hommikusöök 🙂

Kas te olete vaablaste pesa näinud? Kui ei ole, siis ma kohe näitan:

Nagu pohmellis arhitekti sonimine...

Õudsed elukad. Ja välguga pildistamine neile ka ei meeldi, mis tähendab, et Roju tegi pärast klõpsu kohe paar kiiremat sammu sealt eemale 😀 Elu kiireim sprint on mul kah olnud just nimelt vapsikute eest ära joostes, aga sellest on juba päris palju aastaid möödas. Aga oi, kuidas ma ei salli neid… pöidlapikkused jõrisevad asteldega värdjad, kellel on kogu aeg paha tuju, uhh.

Lõunaks sõime seeni 🙂

Vahepeal leidsin omale uue sõbra kah. Oli teine päris kopsakas 🙂

Sõber ühelt poolt...

...ja veidi teise nurga alt kah.

Kui õhtul Tartusse sõitsime, oli taevas nagu sulakuld. Õhkasin, et tahaks pilti teha, aga väga nagu ei viitsinud kah hakata kotist fotokat otsima. Lõpuks oli ikka nii, et sõitsime nõksu maad tagasi ja ma tormasin kaadrit püüdma, aga nagu päikseloojanguga ikka, läks ka see kiirelt ära. Paar pilti ikka sain, aga see pole SEEEE…

Vana veski

Duubel 2

* * *

No ja kogu selle püha ürituse tulemusena olen ma nüüd sihuke:

Murrrrrrrrr 🙂

Palun tähelepanu pöörata ka huultele – see on palsam, mis ma ise tegin, oma väikeste valgete näpukestega 🙂 Kui leian kuskilt normaalse hinnaga algmaterjale, teen veel, sest see oli liiga lahe.

Mis värvi puutub, siis henna on igas valguses ise tooni, selle pildi peal paistab lambivalgus mulle üsna otse pähe. Üldiselt on nad veits tumedamat karva, aga idee saab kätte 🙂 Mõne kuu pärast, kui juured on välja kasvanud, tuleb ilmselgelt uus hennalaks, mis süvendab tooni veelgi. Me likey!