Ei saa mitte vaiki olla – ma sõin just ära kolm pasteedi-sulajuustusaia!!!

PÄRIS SÖÖK, SAATE ARU!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Oli küll keeruline ja aeganõudev, aga põhimõtteliselt täiesti teostatav. Läks igatahes oluliselt lihtsamini alla kui hommikul keedetud tilluke ports viieviljahelbeputru. Mine võta kinni…

Ja ennist oli mul siin peaaegu et room service – kenad noored mehed käisivad apteegis ja tõivad mulle rohtu Väga armas igal juhul, ma üldse ei tundnud vaimustust sel puhul, et ise poodi suusatama hakata selle läga sees puhtalt mingite tablakate pärast…

Liis tahtis, et ma ka näitaksin maailmale oma seksikaid mehi. Ma ütlesin, et vastavaid eksemplare on palju, mispeale lubati neid kas või 35 tükki väljanäitusele panna, kui ma vaid heaks arvan Masendavate teemade vahele võiks ju midagi rõõmustavat ka olla… Äraarvamise osa jätan ära, aga ega see vist kohustuslik polnudki

Nooruke Marilyn Manson, vähese meigiga

Alan Rickman ja Severus Snape - 2in1

Johnny Depp / Edward Scissorhands

Kyo

Miyavi

David Bowie / Jareth

Ralph Fiennes Heathcliffina

Antonio Banderas

Ja et kõik need ülemised tegelased on ilgelt kauged ja kuulsad ja kättesaamatud, siis võiks ju kellegi kodumaalt kah siia ritta paigutada…

Minu tilluke vennaraas Koll ^_^

Tegu pole kaugeltki mitte täieliku nimekirjaga, aga ma praegu lihtsalt ei viitsi rohkem siia pilte toppida Üldise idee saab igatahes kätte.

Näidake mulle siis oma variante kah

Mul on juba päevad väga tugevalt sassis, mõisted “eile”, “täna” ja “homme” on kõik üks suur segapuder… Uneaeg on täiesti kaootiline, paari tunni kaupa ja hoopis valedel momentidel. Täna ärkasin ma näiteks täitsa kogemata ja kõrvalise abita hommikul kell 6, sellist nalja pole ammu juhtunud.

Igatahes – teisipäeval rebiti mul siis mandlid välja. Oli jah verine ja vastik ettevõtmine. Ja ma ei viitsi sellest ausalt öeldes pikalt kirjutada, siiamaani on äärmiselt rõve olla. Magada haiglas eriti ei saanud, kogu aeg oli kas liiga valus või sebis keegi palatis ringi või mängis telekas liiga kõvasti või tuli õde mingit värki süstima. Üsna omapärane tunne on, kui kanüül käe sees on ja tunned, kuidas külm vedelik mööda veeni edasi paneb… Ma, optimist, arvasin alguses, et olen 2 päeva haiguslehel ja siis panen tööd edasi. Õnneks tuli mõistus koju ja võtsin haiguspuhkuse ikka kuni 12.-ni. Kaotan jah veerandi oma palgast, aga arvestades, kui kuradi vaene ma olen juba viimased mitu kuud olnud, siis lõppkokkuvõttes pole enam väga vahet ka, kas ma olen omadega pärast arvetemaksmist nullis või mõne tuhandega miinustes…

Teate, kuidas ma tahaksin süüa. Praekana, nagu Maryann seda Iirimaal tegi. Pitsat singi, šampinjonide, sinihallitusjuustu ja ananassiga (ma lihtsalt ei saa aru neist, kes ei salli ananassi pitsa peal). McD juustupurksi. Kalapulka. Kohupiimakooki. Hakklihakastet. Pikkpoissi. Pange magushaput kana munariisiga. Ja mida kõike veel. Aga ma saan süüa kohupiimakreemi ja jäätist, iga neelatus toob kaasa äkilise krampliku tõmbluse kogu kehas. Mu ainus lohutus on see, et kuna ma lasin seda veristamist enda kallal toime panna täie teadvuse juures, siis paranen ma veits kiiremini…

Pole juba 2 päeva suitsu teinud. Polegi metsikut nikotiininälga ja tunnet, et “ma kohe ronin mööda seinu üles!” Jumal paraku ajab mittesuitsetamine köhima ja köhimine on mulle praegu tugevalt vastunäidustatud…

Nagu pikaajalisemad lugejad võib-olla mäletavad, on mul Võrus korter, mida ma tahan üürile anda. Eile oli sellega seoses plaanis seal järelhaagisega ära käia, maakleriga kohtuda ning sama soojaga Vastseliinas vanaisa ja teiste haudadel käia. Kuna mu oma autol kärukonksu ei ole, tuli selleks laenata mõni, millel on. Vanaisale kuulunud Volvo on ema nimel ning vanaema elukaaslane kasutab seda, kuna emal endal juhiluba pole. Järelkäru mul ka ei ole, järelikult tuli see rentida.

Ja siis hakkas kõik valesti minema.

Esmalt ei tahtnud käru kuidagi konksu otsa minna, tükk aega oli pusimist ka sellel papil, kes nendega igapäevaselt tegeleb. Me ei lasknud end sellest heidutada, vaid hakkasime siis rõõmsalt Võru poole sõitma. Kui maanteele jõudsime, tundus mulle, et miski on valesti, auto võbises kuidagi imelikult ja ei tahtnud hästi edasi minna… ja kuskilt tuli kärsahaisu. Pidasin kinni ja kontrollisin veljed üle – juhipoolne esimene oligi kahtlaselt kuum. Ilmnes, et käsipidurit polnud tükk aega kasutatud (ma ei tea, miks) ja telefonitsi nõu küsides soovitati madala käiguga edasi minnes see jõuga lahti sõita või võtta ratas koost lahti ja haamriga kopsida. Ei läinudki üldse kaua, kui see probleem esimesel viisil lahenes (haamrit niikuinii polnud) ning me jätkasime sõitu, visates sinna juurde kõvasti lolle nalju auto tervisliku seisundi teemadel. Tegelikult oli see masin oma vanuse kohta väga tubli, aastast ‘89 pärinev ja hästi hoitud, ülevaatusega pole kah probleeme olnud. Ma veel irvitasin, et niikuinii ma lubatust kiiremini sõita ei saa, see masin lihtsalt ei lähe nii kärmelt edasi.

Võrus käisime poes, ostsime haudadele lilli ja liikusime rõõmsalt edasi. Auto võbises jätkuvalt, kuid ma kirjutasin selle tagarattaveo ja auväärse vanuse arvele. Alles hiljem tuli välja, et võbina põhjustas haagis…

Jõudsime Võrust nii umbes 10 km välja, kui hetkeks tundsin, et libe on. Ei jõudnud enam kiirustki alla võtta (sõitsin umbes 70-ga, mitte rohkem), kui järsku hakkas haagis taga pendeldama ning seejärel karussellitasime koos käruga keset kiilasjääga kaetud teed ja lendasime mürtsatades kraavi. Juhipoolne külg jäi alla ning rattad tee poole. Esimene mõte oli: “issand jumal, kas ma tapsin nüüd oma ema ära?”

Õnneks ema siiski reageeris ja ütles, et vist on terve. Pusisin enda küljest turvavöö lahti ning aitasin ema tema rihmadest ka välja. Seda pole üldse kerge teha nii, et rippuv inimene alla ei kukuks… Avasin meie pea kohalt ukse ning viipasin sealt välja. Tuled ka põlesid veel ja selle peale jäigi samal hetkel üks auto seisma. Nad aitasid meil autost välja ronida, pakkusid termosest kuuma ning magusat kohvi ja mehed lükkasid Volvo nelja ratta peale tagasi, et mahlad välja ei jookseks. Suured-suured tänud!

Jälle tagasi rataste peal... Volvo sai ai-ai

Helistasin politseisse ja rääkisin ära, et juhtus õnnetus ning oleks vaja see haagiserendi jaoks fikseerida. Kuni politsei tuli, jõudis meieni mingisugune vanemas keskeas paarike lähedalasuvast talust. Papi pakkus, et tõmbab haagise traktoriga välja. Me ütlesime, et enne peab politsei ära ootama. Vana andis mulle siis oma numbri, et helistagu ma, kui teda vaja läheb.

Tuli politsei. Mõõtis. Küsis. Uuris. Oli alguses tõre. Et miks on haagisel suverehvid all ja miks nii väiksel autol üldse nii suur käru taga on? Ma ütlesin, et ma ei tea, rendihaagis, sealt ei hoiatatud poole sõnagagi… Öeldi pahuralt, et juht peab a-la-ti ise veenduma, et kõik korras oleks! Järgnes tükk paberimajandust.

Anti luba haagis kraavist välja tõmmata. Helistasin siis sellele mehele – tal oli telefon loomulikult väljas. Ema kõmpis siis poole kilomeetri kaugusele sinna tallu ja tagasi, et öelda – papi ei julge tulla, kuna traktoril tuled ei põle… ja ei tulnudki. Jalutas hoopis meie juurde tagasi ja pakkus, et kui keegi talle telefoni laenaks (tal polnud kõneaega), et ta siis helistaks järgmisse tallu, äkki sealt tullakse appi.

Mina pidin vahepeal politseiautosse tagasi istuma ja paberitega jätkama, kui jõudis kohale üks must maastur, millest hüppas välja kaameraga kutt. “Reporter”. Ilmselt on kas päästeametis või politseis mingi inimene, kes kohe kiiruga neile helistab… Uuris, kas juht kommentaare annab. Ütlesin ei, ütlesin ka, et ei soovi televisiooni (alles ma seal ju olin…), aga ta filmis meid siis lihtsalt läbi politseiauto akna. Politseinikud ei soovinud samuti rohkem teemat valgustada, mispeale hakkas kodanik kaamerasse seletama, et “näete nüüd, mis juhtub, kui talvisel ajal hoolimatult suverehvidega sõita…” Politseinik hüppas autost välja ning teatas tüübile, et ärge levitage siin valeinformatsiooni – autol on talverehvid all! Ja sealtpeale oldi minu ja ema vastu hoopis sõbralikumalt ning kaastundlikumalt meelestatud, eriti pärast seda, kui nad olid veendunud, et mul pole kunagi ühtki rikkumist olnud.

“Reporter” kajastas asja niimoodi.

Põhimõtteliselt on nüüd nii, et ma pean kuidagi haagiserendiga lähipäevil asjad niikaugele saama, et neil poleks minu vastu nõudeid. Sel juhul õnnestub ehk menetlus peatada ja võib-olla ma siis ei peagi trahvi maksma… Haagisel on tiisel paindunud, tent veidi kõver, raam paindes ja tagumine velg viltu. Ühel rehvil on samuti muna väljas, aga ma olen 95% kindel, et see oli juba enne. Lihtsalt oma kogenematuse tõttu ei osanud ma sellest õigel ajal aru saada… Venna auto võbises pärast nimelt täpselt samamoodi. Haagisefirma nõuab mu käest igatahes 9000 krooni remondikompensatsiooni, mis on absurd. Pigem oleks nõus selle sarnase summa eest lihtsalt ära ostma või midagi, aga 9 kilo maksta selle eest, mis meid peaaegu hauda viis? Ei taha, aitäh… Seaduse silmis olen ma süüdi niikuinii – ei kontrollinud ise haagise rehve üle ja valisin vale sõidukiiruse.

Läksid siis need kaameraga tüübid minema ja jõudsid kohale abijõud naabertalust. Volvo tõmmati kraavist välja ning imekombel läks ta isegi käima, ka tuled põlesid! Vaat nii häid autosid tehti 20 aastat tagasi… Peegel muidugi küljest, mööda kraavipõhja libisenud juhipoolne külg mitmest kohast mõlkis, üks rehv veljelt otsapidi maas, aga ta sõitis siiski! Haagis lükati appitulnu autole järgi ja mina lasin pot-pot-pot nii 10 km/h neile järgi. Õue peal panid mehed varuratta üks-kaks-kolm Volvole alla ja meie emaga läksime tuppa WC-sse ja soojenema. Päris mitu tundi oli ikkagi teeveeres külmetades mööda läinud… Perenaine kutsus meid ka edasi ja oleks meile midagi sooja juua pakkunud, aga kell oli juba väga palju ning ma leidsin, et parem oleks liikuda. Tänasime külalislahkuse eest ning leppisime kokku, et seesama meesterahvas sõidab meie käruga Võrru mu garaaži juurde ja mina sõidan ülitasakesi talle järele. Nii läkski. Panin ohukad vilkuma ja lasin siis 10-15 km/h Võru poole muudkui… ja vahepeal läks meist soolapuistur mööda, adding insult to injury. Selleks ajaks, kui Võrru jõudsime, oli ka vend oma autoga Tartust kohale jõudnud. Tänasime seda meest, kes oli viitsinud pühapäevasel õhtul ennast võõraste inimeste pärast kodust välja ajada ning mul oli tükk tegemist, et talle vaevatasu pihku suruda. Lõpuks ütlesin, et jagagu seda kõigi aitajate vahel, kui muidu imelik on, aga tasumata jätta ei saa.

Selle hetkeni olin ma olnud imeliselt rahulik, kui välja arvata autost välja ronimise hetk ja selleaegne hüperventilatsioon. Kui siis vend naerma ja parastama hakkas, et hea lollakas, kutsusid ise endale politsei, flippis mul esimest korda ära. Detailid pole siinkohal olulised, aga ma oleks sel hetkel vabalt olnud võimeline peresisest mõrva sooritama.

Kuna haagise eest oli makstud ja ma olen kangekaelne inimene, toppisime kõik asjad, mis ma Võrust veel kaasa võtta tahtsin, ikkagi käru peale ära. Ka maakleriga sain kokku ja vähemalt selle asjaga on minu poolt korras. Volvo istub praegu garaažis ja kui korterisse tuleb keegi, kes tahab ka garaaži kasutada, tuleb ta sealt lihtsalt ära vedada, aga see ei ole lähema paari päeva küsimus. Ja vanaisa ning teised annavad meile ka ehk andeks, et sel korral nende hauale ei jõudnudki…

Mu kaitsedeemon lendas meiega ilmselt kaasa. Ei minul ega emal pole peale paari sinika suurt häda midagi, isegi peapõrutust vist ei saanud (või kui, siis üsna kerge). Autol jäid isegi klaasid ühte tükki ja… ma tõesti ei tea, kuidas see juhtus, aga ennist poest ostetud munad jäid ka terveks! Volvo oli esiotsaga Võru poole ja haagis vastupidises suunas ning nende kahe vahele jäänud post oli ka vankumatult püsti. Öelge veel, et imesid ei juhtu… Kui nüüd ainult saaks neist flashback‘idest ka lahti – vähemalt korra tunnis keerdub pilt vaimusilmas 90 kraadi, kostub prantsatus ja painduva metalli krigin, teiselt poolt ema hirmunud halisemine… Mitte kunagi enam ei taha ma midagi sellist kogeda. Ja selle kõige peale ajab ikka ehedalt närvi mõne inimese leidlik tegevus teemal “ma olin nii mures, et käisin lausa surnuaial” (mille ema eelmisel päeval juba ära korrastas, muide) ning “närvide pärast tuleb võtta rahusteid ja viina peale juua”. Oleks, et siis korragi oleks õhtul küsinud, et “on teiega kõik ikka kindlasti korras?” Ei mingit huvi, ainult see on oluline, kas viinerid külmikusse said… Ning jah, ma tean, et sa seda loed. Sellepärast ma vastava seiga ära märgingi.

* * *

Ja homme hommikul vara-vara lähen ma mandlioperatsioonile, mistõttu suhtlen ma ilmselt paar päeva ainult kirjalikult…

Ma nägin eile muide üht toredat autot ja klõpsasin sellest mobiiliga suisa pildigi:

Nummilifter

Aga pealkirja osas… raadiost tuli natuke aega tagasi ikka eriti masendav laul, Lily Alleni “22″:

When she was 22 the future looked bright
But she’s nearly 30 now and she’s out every night
I see that look in her face she’s got that look in her eye
She’s thinking how did I get here and wondering why

It’s sad but it’s true how society says
Her life is already over
There’s nothing to do and there’s nothing to say
Til the man of her dreams comes along picks her up and puts her over his shoulder
It seems so unlikely in this day and age

She’s got an alright job but it’s not a career
Wherever she thinks about it, it brings her to tears
Cause all she wants is a boyfriend
She gets one-night stands
She’s thinking how did I get here
I’m doing all that I can

Aga saksa keele elasin üle. Vist. Emotsioone annavad edukalt edasi laused, mis ma hajameelselt konspektiservale kritseldanud olen: “the lights are on but there’s nobody home” ning “I shall have to stab myself in the eyes with my pen if this torture continues for long“. Need loengud on lihtsalt nii mõttetud ja me ei õpi seal mitte midagi juurde. Ja ma plekin selle eest päris kenakese summa, et mu niigi napist ajast poolteist tundi korraga lihtsalt ära raisatakse. Kodune õppetöö toimub veebikeskkonnas, mis on mõeldud AINULT vindõusikasutajatele, kes käivad netis interneteksplooreriga. Näiteks kuulamisülesanded testide osas avanevad ainult Windows Media Playeriga. Linuxi- ja õunakasutajad lakkugu panni. Kõik ei tule ju selle peale, et source‘i vaadata… Isegi printida ei saa normaalselt millegi muu kui IE-ga, ka mitte Pisipehme Akende all ei anna Firefox normaalselt tulemust Ja noh, lõppkokkuvõttes on see aine sellisel kujul puhta mõttetu – tegu peaks olema suhtlustasandiga, aga valdav enamus on saksa keele koha pealt täiesti nullid! Ei saa ju niimoodi tühja koha pealt… nagu ma aru sain, siis osad käisid eelmisel aastal ka nullkursusel (ma läbisin selle ise aastal 2003), aga kasu ikka ei midagi. Minul on selles mõttes hea, et ma saan saksa keelest põhimõtteliselt aru, aga kui ma ise pean mingeid lauseid kokku klopsima, siis jääb sõnavarast kõvasti puudu ning grammatikast ei mäleta ka tuhkagi. Eksam on meil kirjalik, küsimustele vastamine. Materjale kasutada ei või x__________X

Õhtul tuleb vist ikka linna peale laiama minna, toaseinad ahistavad.

…jälle kipub väheks jääma nimelt. Täna hommikul käisin opieelset vereanalüüsi andmas ja muuhulgas otsustasin ka unerohu retsepti küsida. Mingitel hetkedel oleks väga vaja. Välja pole veel ostnud, aga lugesin netist infolehte:

Depressioon. Uinutite kasutamine ei ole soovitatav psüühiliste haiguste korral. Sarnaselt teistele uinutitele tuleb ettevaatlik olla zolpideemi manustamisel depressiooninähtudega patsientidele. Kui esinevad enesetapumõtted, tuleb patsiendile tahtliku üleannustamise ärahoidmiseks ravimit kätte anda võimalikult väikestes kogustes.

Psüühilised ja “paradoksaalsed” reaktsioonid. Uinutite kasutamisel võib tekkida rahutus, unetuse süvenemine, ärevus, ärrituvus, agressiivsus, meelepetted, vihahood, luupainajad, hallutsinatsioonid ja käitumishäired. Sellisel juhul tuleb ravimi kasutamine lõpetada.

Zolpideemi kasutamine võib põhjustada pearinglust, uimasust, iiveldust, oksendamist või peavalu. Sporaadiliselt on esinenud mäluhäireid, luupainajaid, öist erutuvust, depressiooni; diploopiat, joobumuse tunnet, ataksiat, treemorit, suukuivust, kõhulahtisust. Võib tekkida anterograadne amneesia, mille risk suureneb koos ravimi annuse suurenemisega. Amneesiale võivad kaasneda käitumishäired.

Ja kui piisavalt palju seda süüa ning viina peale juua, on päris hea šanss kooma langeda, juhhei. Infolehed pakuvad ikka nii palju morbiidset rõõmu, antud juhul eriti see viimane lõik.

Ülevaatusel käisin kah ära. Kuradi kallis oli, 535 krooni tahtsivad saada mu käest… Stabikavarda puksid tuleb välja vahetada ja üks numbrituli kah, muidu käras küll. Pidurite kohta ei öeldud midagi, aga mul on endal tunne, et kuidagi nõdravõitu teised viimasel ajal. Kaks aastat jälle muretu selle koha pealt igatahes.

Avastasin ka tugeva miinuse kodus töötamise osas – kui poes töökaaslasele otsa koperdada ja naeratades märkida, et vahi, isegi kolleegi ei tunta enam ära, peegeldub inimese silmis siiras hämmeldus ning viisakas küsimärk. Kui ennast tutvustasin, siis tuli ikka meelde… Noh, vähemalt palka mäletavad nad mulle veel maksta õnneks. Ja mu otsesed ülemused suudavad kah mu eksistentsi meeles pidada, nii et kõik pole veel kadunud.

Nüüd peaks veel kõvasti tööle pihta andma, homme on ühe suure asja tähtaeg. Sisetunne ütleb, et päris valmis ikka ei jõua, aga noh-jah. Ja siis on mul veel see kuramuse saksa keel teha… Eile läks umbes kolmandiku kodutöö peale 4 tundi, loeng on õnneks alles laupäeva hommikul, nii et jõuab veel.

Ja kell 20.30 siis telekas lahti ja Kanal2 peale, tänase saate tiiserit näeb siit. Õnneks ma ei näegi seal välja kole kui tuumatalv, vähemalt mitte omaenda tagasihoidliku arvamuse kohaselt (vahemikus 1:40 – 1:48 on Roju kah kaadris).

Ei, õnneks mul neid eelmainit’ taude küljes ei ole, aga ei või iial teada, millal mõni ette jääda võib. Kudumismaania on mul igatahes juba olemas, eile õhtul lõpetasin paari põlvikuid. Pilti teha ei viitsi, aga nad on karvased, tumepruunid ja terava varbaotsaga. Olgu peale, pildid siis ka:

Vaade nr. 1

Vaade nr. 2

Eriliselt õnnelikud väljavalitud võivad neid mul ilmselt mingil hetkel jalas täheldada. Järgmine projekt võiks olla sihuke luku ja kapuutsiga kampsunilaadne toode, aga esiteks pole mul hetkel aega seda alustada (oo, teoloogiline saksa keel, kuis su kodused tööd piinavad mu väetit hinge ja närvutavad ihu… ehk siis I’ll get down to it tonight ja seda on PALJU ja ma ju ei oska saksa keelt üldse, for fuck’s sake) ning pärast põlviku valmimist tuvastasin ma kerge üllatusega, et olin vardaid sellise vihaga vihistanud, et pöidla peale villi saamine polnud mingi küsimus. Liigne agarus on teadupärast ogarus. Mina unustan selle pidevalt ära.

Homme õhtul on yours truly telekas, muide. Vahtige selgeltnägijaid, näete mind kah. Panin ennast spetsiaalselt riidesse ja puha, et ikka tr00 evili mõõtu välja anda.

Ja mul on tunne, et maakleritel tegelikult ikka pole erilist isu oma objekte müüa. Üks on minuga juba 2 kuud kassi ja hiirt mänginud ja teine lihtsalt lubab mulle asju. Mina, loll, usun ka. Bleh. Seega – EI, mul EI ole veel korterit. Andke ometi rahu inimesele, küll ma teada annan, kui ükskord olema saab…

Järgmisel teisipäeval siis uus katse mandliopile minna. DO NOT WANT.

 

 

 

 

 

Mu meilboksi potsatas just ühe mu listi kaudu üksik hilisõhtune kiri. Või noh, mis kiri ta nüüd ikka nii väga oli – kõige pesuehtsam spämm. Meil sisaldas ühe uue kodumaise finantsteemalise filmi postrit ning juures linki, mis selle filmi kodulehele viib; seda paraku küll mitte otse, vaid läbi teatava spämmiteenusepakkuja.

Mis mind imestama pani, oli esmalt kirja saatja – keegi salapärane ning ilmselgelt mitte sünnipärane EV kodanik nimega Vaata Mind. Pole just eriti originaalne, mis? Heh, paremaks läheb. Spämm tuli nimelt aadressilt…

…wait for it…

…blablablablabla@blablablablabla.com

Sellest ma ei räägigi, et lõppu oli lükatud õline lause: “See teade on saadetud Teile heas usus, ning lootuses, et võime Teile enda toodetega kasulikud olla.” Hea usk, my arse.

Kuidas me end niiviisi majanduslikust august välja kraapida suudame, kui isegi kodumaist spämmi ei vaevuta enam inimese kombel vormistama?

Once Upon A Win avaldas postituse Bowie’st ja seal oli terve hunnik videosid, muuhulgas ka üks klipp filmist ‘Labyrinth‘. Pealkirjaks pandud tsitaat kuulubki nimelt just Bowie tegelasele, goblinite kuningas Jarethile. Mmm, Däivid näeb seal filmis ikka hea välja küll, see soeng on lihtsalt hullumaja ning mul on kuri kahtlus, et enne võtteid toppis ta omale soki püksi, et mehisem välja paista Olgu sellega, kuidas on, aga lõpptulemusena tundsin ma äravõitmatut tungi film üle vaadata ning parim viis kiusatusest jagu saada on teadupärast sellele järele anda.

Panen siia kah paar oma lemmikkohta sellest linateosest:

“As The World Falls Down”

ja

“Within You”

Laulab muidugi härra kuningas isiklikult

P.S. Suitsetamisest hoolimata on mul liiga hea lõhnataju. Segasin üsna mitu (seitse, kui täpne olla) tundi tagasi kohupiimale meki andmiseks sinna hulka mõnuga broilerimaitseainet (päris hää sai). Ja nüüd ma istun ja ilastan siin keset ööd, sest see lõhn ei lähe ära! Ma olen korduvalt käsi pesnud, käed tugevalõhnalise kreemiga sisse määrinud ja viimases hädas isegi küüned ära lakkinud (see on minu puhul väga ebaharilik) – ja IKKA EI MIDAGI!!!! Mu ajus on signaal, et kuskil siinsamas on grillkana ja süljenäärmed töötavad täisvõimsusel. Röösk.

Siis tee täpselt samamoodi nagu mina.

1. Hangi endale ämmakeel (Opuntia microdasys). Hoolitse tema eest hellasti, mina olen seda teinud aastaid.
2. Avasta, et oma ülevoolavast hellusest hoolimata oled ta vahepeal täitsa kuivale unustanud.
3. Jõua järeldusele, et kuivanud lapatsid võiks esteetilisuse huvides eemaldada.
4. Võta pintsettide abil surnud osa taimest ja viska paberikorvi, sest et kiire on ja niikuinii on see vaja varsti ära tühjendada.
5. Lase mööduda paar päeva ja unusta viimatimainit’ protseduur. Vaata, et paberikorv on õhku täis ja et sinna mahuks ju palju rohkem asju, kui sealset massi natukene madalamaks suruda.
6. Võta oma käsi paberikorvist välja ning imetle oma sõrme (võib ka tervet labakätt, kui eriti hästi peaks minema). Palju õnne – sa tead nüüd täpselt, missugune näeb välja näpp/käsi, mis on kaetud väga tihedalt peenikeste blondide karvakestega!
7. Sisusta järgmised >30 minutit pintsettidega okkaid naha seest välja õngitsedes. Lõrise, sest need kuradi karvad on ju loomulikult esiteks imetillukesed ja teiseks kuradima kergesti murduvad. Anna alla ja kraabi pintsettidega ülejäänud okkad lihtsalt naha pealt maha (kui teed seda “vastukarva”, võid ikka kohe päris kindel olla, et sealt hakkab õige pea sügelema, nii et tahaks küüntega laes rippuda) ja looda, et väga palju sisse ei jäänud.

Nii et kui just tugevaid masohhistlikke kalduvusi pole, siis soovitan mitte järgi teha. Hajameelsetel inimestel ei ole üldse kaval ohtlikke taimi/loomi omada. Aga ega mina ju kogemustest ei õpi.

__________________________________________________________________________________________________________

* Hea küll, hea küll – lumeinimese nimetissõrm suvisel ajal.