Posted by: rojukene | detsember 10, 2011

And you’re singing the songs thinking this is the life

Tegelikult on kõik hästi, isegi väga hästi, aga…

…alati on ju mingi neetud “aga”, eks ole.

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa, olgugi et vaid korraks ning hommikuks (nojah, kell ongi tegelikult juba hommik, lausa peaaegu viis) on niikuinii alles ainult natukene lödi. Ja minus lõi taas kord teravalt välja sisemine goot. See on miskipärast kogu aeg lume tulekuga nii, et ainuõige asi pleilistis on Cradle of Filth, mis olukorra leebudes muutub tasapisi Nine Inch Nailsiks. And I’m angsty & tormented and it feels so good.

Ma olen praegu oma eluga väga õiges kohas – lõpuks ometi on kadunud see läppunud konnatiigi hais ja tunne, et kõnnin väga väikese diameetriga ringjoont pidi. Teatud asjadele on tõmmatud pidurit ja mõned teised suunad on hetkel täiskäigul edasi ja see kõik on väga hea, ainult et… inimestest, neist olulistest, on vahel ikka neetult keeruline aru saada. See ongi naljakas (või vähemalt oleks, kui see ei toimuks mu endaga), et kuigi ma olen võimeline kõrvaltvaatajana olukordi analüüsima üsna täpselt ja õigesti, siis nii kui ma ise pilti satun, on kõik järsku täiesti arusaamatu. Lähedalt vaadates on iga väike asi clue ja niiii lihtne on neid sättida enesele sobivasse järjekorda… ja siis mõistatada, kas olukord on päriselt ka selline, nagu ma arvan, või kujutan ma endale asju lihtsalt ette. Nii ma siis kõigungi tujule vastavalt kahe äärmuse vahel, olles mõlemas raudselt veendunud. Nii tore, leiutame aga järgmise jalgratta.

Eks aeg annab arutust kõigele ning tark ei torma ja kõik need muud targad ja tühjad laused. Ega’s keegi teine kah õnneks kõigeteadja (miks ei ole eesti keeles kaunist laensõna “omnistsient”?) pole, kuigi mõnele ilmselgelt meeldib niimoodi arvata. Üleüldse arvavad inimesed asju sageli liiga aktiivselt ning sellest tingituna on nad lõhkiminemise vältimiseks sunnitud oma Arvamust Avaldama, küsitakse neilt seda siis või ei.

Teate, ma kohutavalt igatsen taga aega, kui Eestimaal oli blogimine vaid mingi friikide kildkonna hobi ja telneti-jutukad kuum kaup. Ilmselt ma romantiseerin oma mälestusi sellest ajast ka tugevalt üle, aga… no kurat, oli lahedam. Kuulake parem lugu, kuna niimoodi hullumiseni krüpteeritult kirjutamine ei ole lihtsalt enam üldse “see”.

Oh the wind whistles down
The cold dark street tonight
And the people they were dancing to the music vibe
And the boys chase the girls with the curls in their hair
While the shy tormented youth sit way over there
And the songs they get louder
Each one better than before

And you’re singing the songs
Thinking this is the life
And you wake up in the morning and your head feels twice the size
Where you gonna go? Where you gonna go?
Where you gonna sleep tonight?

Advertisements

Responses

  1. Viiepennine on ikkagi viiepennine, vahel võib juhtuda, et asjad on täpipealt need mis nad on. Ja ammu oleks aeg, et keegi uue ja parema jalgratta leiutaks.

    • Nojaa, saaks ma vaid aru, mis vääringuga mul tegu on 🙂


Räägi mulle midagi...

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: