Posted by: rojukene | veebruar 25, 2011

Elust ja asjadest

Mõtlesin, et prooviks siis vahepeal ka niimoodi kirjutada, nagu ma seda vanasti tegin. Kui internet ja blogosfäär ei olnud veel igale jopakollale tuntud ning inimesed olid avameelsemad, mitte ei üritanud oma avalikust blogist jätta muljet, et nende elu on viimse lihvini perfektne.

Minu oma hetkel nimelt ei ole. Tööd pole ma siiani leidnud ja selles osas tükib peale kerge õõv. Isegi Töötukassa lõi mu eelmise aasta lõpus oma andmebaasist minema, sest “te oskate ise ka tööd otsida ja meilt pole teil enam mitte midagi saada”. Ilmselt olen ma ametlikus statistikas jälle üks neist, kes on “tööd saanud”, sest see ju ometigi võrdub Töötukassa arvelt mahavõtmisega, eks.

Remondi ja Oma Kodu kohta ärge isegi küsige, masendus tuleb peale. Kuna mul pole tööd, pole mul ka finantse asjaga tegeleda. Kõik.

Kooliga on ka kehvasti, sel aastal ma ikkagi ei lõpeta. Pean kiirelt arstiga suhtlema ja akadeemilise võtma, sest et ma lihtsalt ei suuda selle laadungiga hakkama saada. On küll piinlik, aga ma ei taha, et mul ninast ja kõrvadest verd voolaks, kui ma lõputööd kaitsen.

Isiklikud suhted… oijah. Mulle tundub, et vanad draamad on vist maha maetud, aga ma ei ole selles veel lõpuni kindel. Ajalugu on näidanud, et mõnedele ikka meeldib, sapöörilabidas käes, maad kaevata. Ja siis proovida laipu elustada. Aitab, aitäh. Uued draamad toimuvad suureltjaolt seevastu vaid mu enda peas, sest et teisi osapooli võib suurepäraselt iseloomustada sõnapaariga “completely clueless“. Eks ma olen ise ka süüdi, et ma teatud kohtade pealt sihuke wuss olen… Ja noh, ma võin aru saada mehhanismidest, mis on inimeste käitumise taga, aga ma ei saa pihta inimestele endile. Ja vastandlikud signaalid jooksutavad mu kõvaketta hoopiski kokku.

* * *

Mnjah, mu eksperiment vist feilis. Proovisin küll, aga sisemine filter on tugevam kui näpp, mis klaveril libiseb. Avalikus ruumis enam isiklikumaks minna lihtsalt ei suuda, liiga palju silmi on nägemas. Alati on muidugi võimalus kasutada paroole või hakata täiesti nullist kuskil mujal ning anonüümselt kirjutama, aga… Tegelikult peaks vist üleüldse internetikasutust piirama ja pigem häid raamatuid lugema – mind ootab umbes paarkümmend teost, mida ma väga tahaksin lugeda, aga ei saa, sest mu aeg kulub muude asjade peale ära. Teist sama palju raamatuid, mis on mingil hetkel alustatud ja siis pooleli jäänud, vedeleb lauanurkadel veel.

So long, and thanks for all the fish. Äkki tuleb see ind kunagi tagasi ja ma postitan jälle kord midagi muud peale piltide, meemide või videolinkide…

Advertisements

Responses

  1. Vähemalt on sul ilus uus juuksevärv.
    *sügab kõrva tagant*

    • Jah, vähemalt on mul see.

  2. see on nii hea, kui keegi oma PÄRIS elust ka kirjutab, et näha et ise polegi ainus jobu, kellel polegi helesinist unistust ja roosamannat.
    isegi kui kõik ei pääse tsensuurist läbi. kunagi ju ei pääse.

    • Eks näis, äkki ma ikkagi võtan jälle parooliga postitused kasutusele ja kirjutan Päris Asjadest. Sest et praegusel kujul blogimine tundub mulle kuidagi eriliselt mõttetuna…

      Aga jah, pole Sa teps mitte ainuke, ma olen kah loll, aga järjekindel.

  3. ma mõtsin nüüd, et ma kardan internetis kirjutades kõige rohkem selle pärast, mida mõtlevad tuttavad, mitte iga jopakolla. Jopakollade poolest kirjutaks või kõik üles.

    • ja piupilte?

    • Ega ma ei öelnudki, et tuttavaksolemine jopakollasust välistab, vastupidi – ainult võimendab vastavat efekti. Ma lihtsalt igatsen irratsionaalselt nostalgitsedes taga vanu aegu, kui sai rõõmsalt oma tegemistest netipäevikusse kirjutada ja teada, et seda teksti loevad inimesed, kellel on olemas elementaarne mõtlemisvõime. Mul kulub praegu nii palju energiat lihtsalt selle peale, et elus püsida, ma ei jaksa mingite netihüsteerikutega maid jagada. Juba tegelikult pikka aega kestnud blogimistõrke tekitasid minus põhiliselt kaks asjaolu: et ma sain järjest teada, et selle püsilugejaskonna seas on inimesi, keda ma siin parema meelega ei näeks ja et mõningad roomaja intellektiga persoonid ei tee vahet Delfi peldikuseinal ja isiklikul blogil. Rääkimata siis paari aasta tagusest Iiruudu temaatikast, kuigi neile mõtlemine toob mulle siiani rahuloleva muige suunurka, aga hoopis teistel põhjustel.

      Sõbrad teavad, milline ma olen, nende pärast ma üldse ei muretse. Aga see võõram kontingent ei oska ju lugeda õigeid ridu sarkasmifondis… Ja no tehke või tina, ei taha ma näha oma kommentaariumis mingit räuskamist. Tahan seda, mida ei saa – et internet oleks jälle vaid üksikute nohikute pärusmaa ja “normaalsed” inimesed tegeleksid muude asjadega 🙂

      Piupiltidest nii palju, et Murcal oli mingi pildilink (saadan meilile) ja mul on ka paar Rita tehtud fotot, mis pole veel netis. Aga neid on tõesti paar, sest ma ise ei jõudnud praktiliselt üldse pilti teha (kogu aeg disträktis keegi mu ära) ja Rital polnud ka just metsikult aega ringi joosta, kaamera käes… Oleks ikka pidanud kellegi spetsiaalselt selleks ära seepama, aga head mõtted tulevad ikka liiga hilja.

      • Ma tahan ka pilti…. miau.

  4. Möm… wild on deprekas, kaamosel on kah kõik ämbris… Mis toimub, päikeselaigud vms?

    • Mina olen ju teada-tuntud vana emo ja Wildikas ei ole kah mu teada just eriline päiksekiireke kunagi olnud… Kaamose kohta ei julge pead anda. Aga eks ajad on sellised, et pole siin miskit hõisata. Subjektiivne õnnetunne tuleb muidugi inimese enda seest ega olene laias plaanis kuigivõrd välistest faktoritest, aga mul on need kraanid momendil kuidagi maru korralikult kinni keeratud…

  5. Nojah, mu enda blogi pole säänse formaadiga, aga täiendan siis teistegi omi isiklike tragöödiatega – paar tundi pärast su blogi kommenteerimist sain teada, et sõbral avastati leukeemia ning veel tunnike hiljem läks meil majasisene veetoru lõhki.

    Ongi vist mingi üleüldine blogiperse.

    Juhu ja hõissa kellad. Krt.

    • Ohh… halb :/

    • viimasel ajal paistab jah, torulõhkemised on tõesti juba igapäevased uudised, selle taustal kõrguvad leukeemia ja nurisünnitused :(.

      Kas sind lohutab, et mul tuli tervelt koju tagasi kass, kes oli lolli peaga ja mitte just kõige tervema käpaga õue trüginud (see läbematu loom, kes kunagi tuiskas, arsti pandud haavakrae kaelas, läbi sääsevõrgu õue ja pärast nägi välja, nagu oleks ta selle kraega buldooserit mänginud)? nii kosmilises plaanis, et midagi läheb hästi?

  6. Mina sain ühe päevaga teated sõbranna diabeedist, sõbra oppi vajavast sooltepõletikust ja tuttava lapse enneaegsest sünnist. VÄGA enneaegsest, tähtaeg oli juunis nagu mul, aga tänu kõrgematele jõududele on laps nii OK, kui üks enneaegne olla saab. Mingi üldine fail on seega, jah.

  7. SDD:i

  8. ma tean seda kuradi töötu tunnet -2 fucking aastat kulutada töötukassa ust ja iga omik cv-keskust ja muiid saite kolistada .jah aegajalt tuli totally useless tunne peale kyll nyyd olen õnneks viljandis oma erialasel ametipostil juba kuuaega saanud end tagsi realitysse juhtida.roju theres no spoon!olen ise vahest nii ära keerand et tormasin toast välja ja lihtslt jooksin (tormasin kui marutõbine rebane)tunni või paar end täiestioimetuks, kas sest kasu oli ei tea.tööl olles rutiin tapab aga töötuna tapab sellesama rutiini puudumine.nohhh tsieeeer app punakarva õeke

    • No eks ole, isegi Töötukassale ma ei kõlba… aga eks ma püüa kuidagi ellu jääda jah, tänud lohu-lohu eest 🙂


Räägi mulle midagi...

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: