Posted by: rojukene | november 23, 2010

Mina siin, niisama

Mõtlesin, et pole ammu enam sellest kirjutanud, mis ma siis teinud olen kah.

Eelmine nädal oli tihe, käisin jälle Kaitseliidu Koolis targaks saamas, seekord siis õppisime arenduskoosolekuid läbi viima. Kuna ma leidsin, et mulle ei meeldi ärgata esmaspäeva hommikul kell kuus, et kaks ja veerand tundi uimase peaga roolis istuda, läksin kohale juba pühapäeva õhtupoolikul. Jõudsin kohale kella kuue paiku õhtul ja veetsin järgmised kaks tundi puhkeruumis netis passides ja iseendaga piljardit mängides, sest kedagi peale korrapidaja ja koristaja ma ei näinud 😛 Mängisin siis omaette mõttes mõisaprouat, kuidagi kõhe hakkas isegi 😀

Registreerimislehte veel saabunud polnud ning korrapidaja (nad teavad mind seal juba kõik nägupidi) ühmas mulle lihtsalt: “Te olete siin varem käinud ju, teate küll, kuidas asjad käivad.” Stendil polnud ka majutusplaani kirjas ning tubadesse polnud värske voodipesu veel jõudnud… Hõivasin siis ülbelt ühe toa, mis oli meeldivalt väike – kuna keskküte polnud veel sisse lülitatud, oli toa suurus oluline kriteerium. Ja vajaliku koguse voodiriideid ning käterätikuid leidsin ka isesisvalt üles. Hiljem kirjutati mind siis vastavalt ka majutusplaani sisse, nii et probleemi polnud 🙂 Õhtu naelaks sai aga tuletõrjesireen, mis üürgas valuläve piiril igal korrusel ja ka majast väljas 😛 Põhiline on see, et kuna kuskilt suitsuhaisu tunda polnud, istusime kahe koolitajaga tuima näoga puhkeruumis ja ootasime, et häire otsa saaks xD Lõpuks, kui röökimine ikka juba imelikult pikk tundus, rabasime siiski oma tähtsamad asjad kaasa ning lippasime alla, kus korrapidaja nõutu näoga igasugu ekraane ja paneele silmitses.

Erinevate mõistatamiste ja otsimiste tulemusel selgus, et üks koolitajatest oli julgenud duši all käia ning pärast seda vannitoa ukse pärani lahti jätta. Ülierk tulekahjuandur püüdis aga veeauru kinni ja andis kohe häiret…

Kütet lubati järgmisel päeval, nii et öösel oli magama minna päris ebamugavalt külm, aga õnneks on seal väga mõnusad ja soojad suletekid 🙂

Esmaspäevast läks siis õppetöö täie rauaga lahti. Ma pidin sinna kohati ära surema, sest 4 päeva olid täis koosolekute pidamise õppimist, sealjuures üks koosolek kestis juppeks lahti võetuna 2 päeva 😛 Selle peaks ka igaks juhuks ära märkima, et me ei tegelenud mitte sellise koosolekuga, kus kõik tõstavad käe, et olla poolt/vastu, vaid sihukesega, kus võetakse ette mingisugune esmapilgul lahendamatuna näiv probleem ning seda siis lammutatakse süstemaatiliselt juppeks, kuni on juba täitsa näritava suurusega tükid, ning kõige lõpuks koostatakse tegevusplaan. Selles mõttes oli väga hariv, et ma pole kunagi pidanud niisugust koosolekut läbi viima, ainult et… kas mul seda tarkust ka päriselus tarvis läheb, on veidi küsitav. No saame näha.

Keskkütet ei antud ka esmaspäeval ega teisipäeval (siis pool maja juba sai, meie tuba paraku mitte), aga õnneks oli vannitoas põrandaküte (uks kogu aeg lahti!) ning rabasime ka ühe kuumapuhuri. Nende abil sai juba täitsa elada ning vahepeal sai end ka piljardilaua ääres natuke liigutada, et sooja saada 😛

Kolmapäev oli ekstreem – juba eelmisel õhtupoolikul oli söökla uksel silt, et järgmisel päeval on söökla elektrikatkestuse tõttu suletud. Kurjad keeled teadsid rääkida, et elektrikatkestus kestab kaks päeva… Koolis öeldi, et kasutusel on selle ajal ainult esimese korruse vetsud, kuhu on paigutatud kanistrid veega ning et kaminasimsil on taskulambid, mida sellel retkel kasutada saab. No tore – süüa ei anta, sooja ei saa, kempsu parem ära üldse mine x___X Suhteliselt ekstreemne värk.

Õppetöö nägi välja väga romantiline 🙂

Õnneks tuli välja, et veesõlmeni elektrikatkestus ei ulatunud, nii et vetsus sai ikka südamerahus käia. Söökla tegi meile lõuna juba hommikul valmis ning hoidis seda kuidagiviisi enam-vähem soojana. Ja elekter oli ka ära ainult kella üheksast poole viieni, mitte kaks päeva 🙂 Ehk siis suhteliselt õnnelik värk. Isegi torud solisesid öösel, nii et viimase päeva hommikul ei olnudki külm voodist välja ronida 😛

Tagasi sõita oli suhteliselt nõme. Seda ma vigisesin oma eelmises sissekandes eesmiste udukate kohta, nüüd sain ise ka nendega sõita, sest et maha sadas korralik lumi pluss pool teed oli lörtsine udu. Kohati lausa nii paks, et väga ebareaalne tunne tekkis – olemas oli vaid maantee, kahel pool seda oli hallikasvalge tühjus, millel puudus nii vorm kui sügavus… Sõitsin vahepeal igaks juhuks 70-ga, sest mulle tundus, et maru libe oli. Võib-olla oli see liigne ettevaatlikkus, aga ma parem jõuan mõni minut hiljem koju kui… jajah, teate isegi. Kaasliiklejad ilmselgelt minu arvamust ei jaganud ning kütsid minust mööda nagu sittuvast kassist ka siis, kui ma stabiilselt 90 km/h sõitsin.

Õhtul käisin Vildes püstijalakoomikuid kuulamas ning hiljem sai lihtsalt natuke istutud. Äge oli ja naerda sai 🙂

Reede õhtul oli Aapo sünnipäev, mille teemaks oli “tegelane kõige halvemast filmist, mida sa kunagi näinud oled”. Imestasingi, et peale minu oli ainult üks Twilight veel 😀 Mina nägin välja nii:

I glitter the shit out of you!

Panin silma oma vanad värvilised läätsed, olles nad eelnevalt korralikult läbi loputanud. Ja imede ime – täitsa töötasid, ei läinud ma jänheseks ega midagi 🙂 Nagu juuresolevalt illustratsioonilt näha, esindasin ma “pahasid” vampiire, kes inimesi lutsutasid, aga kuna mul vaid üks punane lääts on, siis järelikult olin ma ühest silmast pime 😛

Laupäeval sain oma kitarri tagasi, puhtana ja uuekeelsena. Eile tegingi näpuharjutusi, kuni üle viskas ja proovisin Metallica “Nothing Else Matters” tab‘ide järgi selgeks saada. Algus juba täitsa tuleb, aga lõpuni on veel oi-oi kui palju maad – mul ei käi vasaku käe sõrmed lihtsalt piisavalt laiali veel 😦 Aga hevimetal pill on küll 😉

Tegelikult on ta mul varsti juba viis aastat olnud ning kõik see aeg oodanud, et millal ma nüüd ükskord jälle otsustan hakata kitarri õppima… Kunagi ammustel aegadel ma mingi akustilisega omal käel proovisin kah, aga andsin alla, sest mulle tundus, et mu näpud on lihtsalt liiga lühikesed, et ümber kidrakaela ulatuda. Laupäeval tehti mulle igatahes selgeks, et pullikaka, asi on käehoius ja näputreeningus. Kui ma nüüd veel leiaks mingisuguse vabavaralise programmi kah, mis ära tunneb, kui pill läpakasse juhtmekaudselt ühendada, oleks elu ilmselt täitsa lill ja minul jälle motti rohkem asjaga tegeleda 😛

Advertisements

Räägi mulle midagi...

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: