Posted by: rojukene | august 11, 2010

Filmisoovitus: “Lahkumised”

Käisin siis kah tARTuFFil, nagu kõik moodsad inimesed tänapäeval teevad. Ei tea, kas tänavu rohkem filme jõuangi vaatama, kuna reedel on tarvis juba kaugele-kaugele sõita, et ühes teatavas õppeasutuses paari päeva jooksul uusi teadmisi omandada. Muidu on kah kole kiire kogu aeg, eriti kuna ma lubasin ennast ühele tegelinskile appi nukufilmi tegema. Kui ma sealt muud ei õpi, siis kannatlikkust kahtlemata 😛 Stop-motion animatsioon ei ole ikka naljaasi.

Aga ma kaldun teemast kõrvale. “Lahkumised”/”Departures”/”Okuribito” oli tõesti väärt ebamugavat tooli ja juba veidi sügisehõngulist ööõhku. Nagu jaapani filmide puhul ikka, on äärmiselt kasulik omada teatavat taustainfot selle kohta, kuidas sealmaal asjad käivad, kuid sellest teosest aru saamiseks polegi otseselt tarvis kultuurilistesse erinevustesse kaevuda. Kõige olulisem info on tARTuFFi leheküljel olevas tutvustuses olemas:

„Lahkumised“ on Jaapani magusvalus film, mis laial tunneteskaalal pakub erinevaid emotsioone, esitledes paljusid neist üllatusliku kiiksuga. Julge lugu räägib elu lõpust, surmadest ning edasiliikumistest. Peategelase Daigo elus toimub ootamatu pööre, kui tema niigi kesine tšellomängijakarjäär saab suurlinna orkestri laiali saatmisel järsu lõpu. Daigo kolib koos oma naisega tagasi väiksesse kodulinna ja püüab kuidagi alustada uut elu. Tema õnneks või õnnetuseks satub ta juhuslikult tööle firmasse, mis tegeleb surnute tseremoniaalse ettevalmistusega enne kremeerimist.

Daigo põrkab kokku religiooni sotsiaalpsühholoogiliselt keeruka fenomenoloogilise nähtuse ehk tabuga. Paljudes kultuurides tähendab surmaga pidevalt kokku puutumine sisuliselt ühiskonnast välja heitmist või vähemalt selle äärealale sattumist. Seetõttu varjab ka Daigo oma uut ja tasuvat tööd, millega tal endalgi on veel suured leppimisraskused. Teda aitab uus, vahetu zen-budistliku olemisega ülemus Sasaki. Nende vahel tekib tõeline guru-õpilase suhe, mis tõstab peategelase sisemise väärikuse kõrgemale kui kunagi varem. (Kaarel Kuurmaa)

Advertisements

Responses

  1. Sekundeerin! Kusjuures teel “kinno” kohtasin just üht tuttavat, kes oli selle oma Tartuffi-plaanidest välja arvanud, sest äkki on väga kole ja/või kurb film… Kõike muud kui seda, ütleks tagantjärele.

    Hehe, tuleb tunnistada, et allapoole-vööd-nalju poleks küll osanud selles teemas oodata, aga paar tükki tuli ikka ära 😀

    • Ma juba vahepeal tõsimeeli kartsin, et tuleb ära jaapani kinole nii tüüpiline nüke, et publik šokis oleks, aga õnneks ei 🙂 Tõesti väga lääneliku malli järgi tehtud, aga ikkagi hoopis teistmoodi.

      Ja mis jaapani film see on, kus allapoole-vööd-nalju ei ole 😀

      • mh, sry, pigem siiski allapoole naba, mitte vööd… öine mööda väljakuid töllerdamine keset nädalat mõjub sõnavarale halvasti.

        Ma olen muidugi jaapani filmikunsti alal eriline tumba, a’ miskipärast meenus mullutartuffine (vist) “Prillid”, kus kõik olid niii viisakad ja diskreetsed, et vaevalt poetasid mõne sõna, põhiliselt vahtisid merd ja sõid peente mõõdetud liigutustega mahlajäätist 😀 Paduvihm ajas mu küll poole pealt minema, aga võin pea anda, et näiteks seal ei olnud küll ühtki nabaalust nalja.


Räägi mulle midagi...

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: