Posted by: rojukene | juuni 8, 2010

Mäng on lapse töö

Mis siis, et lapsolemisest olen ma juba/veel üsna kaugel, vahel on tore midagi mängida. Drägonit on eriti tore mängida ja ma olen praegugi päris mitmes kampaanias sees, kusjuures kaks neist saavad toimuma Pathfinderi süsteemis ja mul on isegi päris oma core rulebook olemas ja… aga mitte sellest.

Pühapäeval istusime koos seitsmepealise seltskonnaga (äärepealt oleks kirjutanud “lohega”, ilmselgelt ei ole jahedad ilmad ära hoidnud aju ülekuumenemist) ja katsetasime sellist mängu nagu Arkham Horror. Mina mängisin esimest korda ja polnud kunagi varem seda tüüpi värki isegi mitte nuusutanud, mistõttu tundsin ma end üsna õnnetult, kuna olin ainus, kes absoluutselt aru ei saanud, milles kühvel. Kõik karjusid kah läbisegi ja see ei teinud asja üldse lihtsamaks. Mängu lõpuni teha ei jõudnudki, sest osa rahvast pidi ära minema….

Täna siis proovisime uuesti, seekord ainult neljakesi. Ma alguses tükk aega vaagisin, kas minna või mitte, kuna eile õhtul keeras tervis kuidagi kahtlaseks (torustikurike) ja täna oli ka pool päeva ilgelt imelik olla. Kuna loll on olla loll ja mulle üldse ei meeldi olla loll, siis ma pühapäevaõhtut meenutades mõtlesin servast juba, et “hapud viinamarjad” ja peaaegu olekski üritusest loobunud. Õhtuks selgus aga, et tervis on pilves selgimistega ja kuna seekord polnud ka sihukest hordi kohal, siis ikka läksin.

Täitsa tore mäng on, kas teate 😛 Ikkagi Lovecraft, eks ole. Idu on siis järgmine: on mängijate arvu jagu uurijaid, kellel igaühel on oma karakterikaart, kus on kirjas nende maksimaalne füüsiline ja vaimne tervis, mis asjad neil käes on, kui palju neil raha on ja veel veidi personaalset infot. Tegevus toimub Arkhami linnas aastal 1926 ja kohati ka “teises reaalsuses”, kuhu viivad väravad. Väravatest imbuvad läbi koledad kollid, kes tuleb maha lüüa ning väravad tuleb kõigepealt sulgeda ja seejärel kinni pitseerida. Lisaks kollitagumisele toimub mängus veel igasuguseid aktsioone, osad neist toredad ja teised mitte nii väga 😛 Mängijad omavahel ei võistle, vaid peavad ühtse meeskonnana töötades maailma päästma või muidu tuleb kõikse jõhram koll (valitakse teatud variantide seast mängu alguses) ja teeb kõigile valusasti ata-ata.

Esimest korda mängides on päris raske aru saada, mis toimub ja kuidas, sest on miljon erinevat kaardipakki ja täringuid on ka mitu ning nende veeretamisega on veel omaette kamm. Aegamööda (või siis veidi kiiremini, kui minust nutikam ollakse) jõuab ikkagi ka uutele mängijatele kohale, mismoodi kogu see nali käib. Mida rohkem mängijaid, seda aeganõudvam see üritus on – meie neljakesi tegime täna umbes kolme ja poole tunniga, aga meil oli hüva õnne kohe alguses.

Ja mina panin tänases mängus viimase värava kinni, ehk siis maailm sai selleks korraks jälle päästetud! Mul oli kohe niiiiii hea meel 🙂 Kui A. ütles, et “Roju, sina võitsid meile mängu!” oli mul peaaegu selline tunne, nagu ma oleks päriselt millegi olulisega hakkama saanud 😀 Arkham Horror ongi tegelikult just seetõttu tore, et võidavad kas kõik mängijad või mitte keegi. Skoori ma võin vabalt näiteks piljardis taga ajada, aga tunde kestvas lauamängus on ikka ilgelt nõme olla esimene kaotaja… Muide, kui keegi tunneb tahtmist minuga piljardit mängima tulla, siis andke märku. Ma ilgelt tahaks, aga mu lähemad sõbrad ei viitsi.

Also: you just lost the Game! 8)

You’re welcome.

* * *

Jaburatest otsingusõnadest ka natuke:

  • “bakatöö tsenseeritud” – ei kommentaari
  • “kui laps eostati olin purjus” – nõme lugu küll, aga mis mina sinna parata saan?
  • “doktorikraad zavood” – irrrrrrrrrrrrrrrrw XD
Advertisements

Responses

  1. See on nii äge mäng! Kuna ma pole seda just väga palju mänginud, siis need miljon jubinat tekitavad vahest tõesti paraja segaduse,aga kuna on tegu ikkagi Lovecraftist inspireeritud ja päris hästi õnnestunud asjaga, siis… jippii!

    • On jah äge, ma järgmisel korral lähen täitsa tõrkumata seda mängima 😛

  2. Ma pole Arkham Horrorit mänginud, aga ka Lovecrafti-aineline Mythos on väga hea. Kahju, et see nüüd prindist väljas on! Kõik kaardid saime Ebayst (neid on aeg-ajalt liikvel). Ma polnud kunagi Lovecrafti lugenud, ent mäng on väga lahe. Loodan, et kunagi saab ka Arkham Horrori ära proovida. Kas sa Call Of Cthulust oled kuulnud? See võib täitsa äge olla 🙂

    Armas abikaas mängib praegu kaasa ühes Pathfinderi-põhises mängus, aga ta leiab, et see pole nii hea kui vanem D&D. Võta siis kinni…

    • Ma olen lauamängude suhtes üsnagi n00b, pole eriti palju ette sattunud. Lovecraft on aga igatahes ikka metsikult inimesi inspireerinud 🙂 Kui Sa pole veel lugenud sellist raamatut nagu R. Zelazny “A Night In The Lonesome October”, siis tee seda kohe! 🙂 Ma loen seda igal sügisel üle ja niii hea on.

      Pathfinderi osas pole ma veel reaalselt kätt valgeks saanud, aga praegu paistab igatahes üsna paljutõotav olema. Eks näis, kuidas läheb… Varsti peangi hakkama lvl 10 chari Pathfinderisse ümber convertima, see saab ilmselt lõbus olema 😛 Skillid on ju hoopis teistmoodi ja..

      • proovisin Arkham Horrori ära ning täitsa meeldis. esimene mäng oli muidugi suht aeglane, sest reegleid tuli iga käigu man lugeda. selgus ka, et peab ikka neid väravaid kinni panema. meie aga lasime neil tekkida ning Suur Kuripaha tuli välja. Saime siiski jagu, ilma hulluks minemata. Ootan juba järgmist korda, et suurema kambaga mängida! 🙂

        Zelazny raamatut pole lugenud, aga võtan selle kindlasti kunagi ette, kui momenti tuleb…

  3. Targutan vist, aga üldiselt kipub nii olema, et mida rohkem juppe mängul, seda rohkem variatsioone ja seda keerulisem see on. Ja seda suurem on ka karp. Ma ise natuke oskan asju mängida, aga eks ma olen suht titt selles veel.

    Ja ma sihuke õnne peale mängija, sest ma ei mängi selleks, et ilgelt ajusid pingutada. 😀

    (Mona olen)

    • Eks ta loogiline ole jah, et mida vähem juppe, seda lihtsam asjale pihta saada… aga mulle raskelt meeldivad strateegiamängud 😉

  4. Ei saa mitte vaitki olla….
    Arkham Horror on üliõva mäng!!

    Kui sa peaksid millalgi Tallinnas olema niiviisi, et sul megaigav on siis võid julgelt minu poolt läbi astuda ja saab ühe “kiire” mängu teha.

    Häda on muidugi selles, et seal on nii palju väikseid jublakaid ja kogu laud on nii värvikirev, et pärast pikka tööpäeva ei pea silmad vastu. Üleüldse peaks seda mängima prožektorite pimestavas valguses, mitte hädises poolpimedas koopas nagu minu kodu.

    • Esialgu mul Tallinna-plaani ei ole, aga keegi ei välista võimalust, et mõni lähiajal tekib 😀 Eks ma siis annan teada 🙂

  5. Also: kui mu päris oma Arkham Horror kohale jõudis ja mängu õppimiseks läks siis võttis see meil, lauamängu n00bidel, aega umbes 10h. Asja oleks miljon korda lihtsamaks teinud kui kambas oleks olnud keegi kes varem seda mängu kasvõi nuusutanud oleks.

    Niiet see, et esimesest mängust suurt sotti veel ei saa on suhteliselt normaalne 😛 ja ei peaks kedagi ära hirmutama.

  6. hmm, tundub põnev, prooviks isegi…

    • Mäng pole minu jagu, aga kui mingil hetkel rahvast puudu tuleb, siis annan teada 🙂


Räägi mulle midagi...

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: