Posted by: rojukene | aprill 28, 2010

Metallicast, käsitööst ja muust

Käisin just õues värsket õhku läbi filtri hingamas. Õhus on suve… esialgu õige natukene, aga see on tulekul. Ja ma ootan, et see kohale jõuaks ning et juhtuks midagi head… väga oleks vaja.

* * *

Metallica-muljete kohta küsiti. Noh… you just had to be there 🙂 Väga vinge kontsert oli. Mu koht oli rõdul, nii et ma nägin tervet lava ja kõike, mis seal peal toimus. Gojira ning Fear Factory jätsid mu üsna külmaks, pole neid eriti kunagi kuulanud ja heli oli nende ajal ka kehvakene. Miskipärast oli sel korral väga moodne märkida, et “Ohh, ega ma ei lähegi Metallicale, hähh! Ma lähen Gojirat/Fear Factory’t kuulama!” No ma ei tea, odavam oleks sel juhul juba kuhugi sõbralikku naaberriiki sõita, kui nad parasjagu omaette tuuritavad… Mina olin igal juhul selle koha pealt väga vanamoodne ning eelistasin ikkagi peaesinejat.

Oli hea muusika. Oli laseršõu. Valgusmängud. Pöörleval alusel trummikomplekt. Lavalt peaaegu laeni ulatuvad leegid, mille kuumust tundsin oma näol ka mina, kes ma rõdul sugugi esimeses reas polnud. Loodetavasti oli korraldajatel ikka meeles eelnevalt valgustehnikud sealt lae alt ära koristada, šašlõkilõhna igatahes ei tundnud 🙂 Ja seda nägin ka, kui Hetfield korraks lavaauku hüppas, et särki vahetada. On küll päris tätoveeritud, on 😉 Viimase lisaloo ajal tõmmati rahvale tuled peale ja Hetfield käskis kõigil laulule kaasa üürata, kuna nemad on terve õhtu juba niigi laval ringi võimelnud ja rahvas võiks ka nüüd näidata, mis ta suudab: “So that when a friend of yours calls you tomorrow and asks: ‘How was the Metallica concert?’, you answer ‘It was very good!‘” ning see viimane osa oli iseenesestki mõista äärmiselt kähisedes väljendatud… Lugu oli “Seek & Destroy” ning inimesed tegid ikka päris kõva häält. Mina ka, kuigi mu ümber istus mingisugune kahtlane kontingent, kes oligi konsale tulnudki vist ainult selleks, et pärast saaks öelda, et “nää, ma käisin Metallical, ma olen nüüd nii äge”. Nõme, ühesõnaga. Aga ma ei lasknud ennast neist liigselt häirida. Veidi kummaline oli muidugi ka see osa, et ma ei olnudki kuskil all mäsleva massi sees, vaid istusin tsiviliseeritud inimese kombel pehmes toolis oma alkovaba karastusjooki limpsides… See-eest sain ma oluliselt parema helielamuse osaliseks ning – nagu juba öeldud – nägin kõike. All poleks mul seda võimalust olnud, sest lava oli päris kõrge. Igatahes – eelmainit’ loo ajal kukutati laest alla illllge hunnik musti õhupalle, millest mõni oli umbes jalgpalliga ühte mõõtu ja mõnest oli isegi suurel mehel väga keeruline ümbert kinni hoida. Valged Metallica-kirjad peal ja puha. Rahvas siis hullas nendega ja bänd kah 🙂 Et inimestele meeldib väga midagi mälestuseks saada, tuli muidugi ka kohustuslik medikapildumise osa ära. Ma vähemalt arvan, et tegu oli nende vidinatega, nii väikseid asju silm ülevalt hästi ei seletanud. Ainult et… neid medikaid oli nii umbes ämbritäis 😀 Bänd käis mööda lavaäärt ja viskas neid peoga, nagu kanu oleks söötnud. Peaaegu kuulsin, kuidas Hammett omaette ümiseb “tiiibu-tiiiiibu-tip-tip-tip!” xD Aga noh, ei saa kurta – bänd oli laval peaaegu 2 tundi. Viimase pooltunni veetsid nad põhiliselt publikuga suheldes ja vikerviise ei veeretanud, aga nad olid laval ja oma fännide jaoks olemas. Tundus, et nad ise nautisid seda esinemist ka, mitte nagu mõni, kes laseb lihtsalt nagu konveieri pealt oma hitid ette ning kaob esinemispaigast enne, kui viimane akord on vaikinud. Taas kord – ikka ülikõva kontsert oli.

Selle koha pealt oli mul muidugi jällegi õigus, et ma tundsin, et ma ei taha oma autoga sinna sõita. Ilmateade lubas ööseks lörtsi ja miinuskraade ning ma kartsin jubedalt, et tuleb must jää… Sellegipoolest vahetasin rehvid suvekate vastu ära, pakkisin auto rahvast täis ja kukkusin roolima. Kuni Tallinnani oli kõik okei, aga korraks Järve keskuse juures peatust tehes otsustas mu auto solvuda ning sellest ajast peale arvab ta, et tal on mingi uks lahti. Paugutasime küll kõiki uksi ning ma kontrollisin isegi pagasi- ja kapotiluuki, aga kasu ei midagi. Tol hetkel oli veel valge ning ma ei pannud tähelegi, et lisaks lahtise ukse häiretulukesele põleb ka salongivalgustus… ja seda ei anna välja lülitada, mingi aja pärast suvatseb ta siiski lõpuks ise ära kustuda. Noh, õnneks olen ma rämedalt ettenägelik inimene ja mul on autos igal ajahetkel universaaltööriist ja must teip 🙂 Neid on varemgi vaja läinud, seekord pääses esimest tarvitamata. Teipisin siis salongitule kinni ja saime ilusasti tagasi sõidetud. Nüüd ma pean end lihtsalt kokku võtma ja lähiajal autoelektriku jutule minema…

* * *

Üldiselt ma olen viimasel ajal täiesti algatusvõimetu. Üks kooliasi on juba kuu aega hiljaks jäänud, aga noh, semester pole veel läbi, vajadusel lunin õppejõudu, et äkkkki ma ikka saan veel… Remont ka ei edene, sest et ma pole siiani suutnud sealt minema orgunnida krohvipuru. Seda ei ole üks või kaks kotti, vaid ikka päris mitusada kilo… Aga ma pean sellega õige varsti tegelema, ma ju tean. Kohe, kui ma suudan ennast jälle käsile võtta, aga praegu… praegu on mul tunne nagu väga tühjal sidrunil, mis on juba umbes viie teetassi sees hulpinud.

Ma ei suuda ära imestada, kuidas mõni sitt asi võib ikka nii heaks osutuda. Koondamisest räägin. Okei, rahadega on nagu on – eriti palju ei ole ja mai lõpus jääb ka mu Võru korter üürnikuta… pikk jutt, aga ma ei kannata seda, kui ma pean iga kuradima kuu täiskasvanud inimesele meelde tuletama, et arved oleks vaja ära maksta. Eriti kui tema käib Soomes tööl ja mina mitte kuskil. Ehk järgmise inimesega läheb paremini, kes iganes selleks siis ka ei saa. Aga teisest küljest olin ma ikka jubedalt läbipõlemise äärel juba, kui ma koondamisteate sain. Ma pole siiani ennast veel päris korda saanud, aga kuradi hea on vahelduseks magada 10 tundi järjest, kui viimaste aastate ööpäevane keskmine unetundide arv kipub viie ja kuue vahele jääma. Ning “mina”, kes karjub sõprade peale lihtsalt seetõttu, et nad julgevad küsida, kuidas mul läheb… noh, see ei ole päris see “mina”, kes ma tahaksin olla. Aga ma tunnen ka, et kuigi ma olen jupikaupa oma vinti selle kuu ajaga vähemaks keeranud, on veel pikk maa minna.

Küll aga on viimasel ajal käsitöölembus kuidagi taas kord ligi hiilinud. Kindaprojekt pole veel hoogu sisse saanud (küll ma annan teada, kui see päriselt käima läheb), aga muid asju olen vahepeal meisterdanud küll.

Näiteks käisin hiljuti ühe sõpsi sünnipäeval. Trummimäng on tema suur kirg, nii et tulin sellega seoses mõttele, et äkki võiks teda rõõmustada selline asi:

Eest...

...ja külje pealt

Hea fantaasiaga inimene näeb siin basstrummi 🙂 Gabariitidest on siin keeruline aru saada, aga ütleme nii, et see sai SUUUR. Taustal on triibuline kingikott, mille ma spetsiaalselt selle trummpadja tarvis valmis treisin. Pildid on kehvakesed, kuna mul oli selleks ajaks juba päris kiire peole jõudmisega ning tegin paar suvalist klõpsu, aga selle asjanduse “nahad” on igatahes fliisist ja küljed moodustuvad kunstkarusnahast.

Ja nüüd väike komm neile, kes selle eepose läbi viitsisid lugeda:

Triibud, jee

Heasse kodusse ära anda sall (1 tk) ja müts (1 tk). Näha juuresoleval illustratsioonil. Tegu on rohkem dekoratiivsete elementidega kevadeks-sügiseks, sooja väga ei anna. Tulid lihtsalt päris nummid ja ma mõtlesin, et äkki keegi tahaks neid omandada. Ma ei näe ennast lähiajal seesuguseid aksessuaare tarbimas, aga mu meelest on nad lihtsalt kapipõhjas kopitamiseks liiga lahedad. Nii et kui tunned, et tahaksid seda komplekti omale, siis jäta vastavasisuline kommentaar siia alla ja see on Sinu.

Advertisements

Responses

  1. ma küll asju ei hakka küsima, aga sa näed nii nummi välja nendega 🙂

    • Awww… tähh 🙂


Räägi mulle midagi...

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: