Posted by: rojukene | veebruar 11, 2010

Naiste najal püsib maailm

Ehk miks mul võib-olla ärgates natuke valus olla on. Sitemal juhul song kah.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et kuu aega tagasi tekkis mu Oma Koju üks soovimatu auk (on ka siin blogis lausa pildiga kajastatud, aga ma ei viitsi linkida – otsige ise jaanuari keskpaigast), mistõttu pole ma saanud sellest ajast peale seal ahju tuld teha. Õnneks on maja soojapidavus lausa hämmastavalt hea – kuu aega nende hirmsate külmadega kütmata olemine, 3 välisseina ja auk ahjulõõris ei morjenda mu korterit üldse, seal on jätkuvalt umbes 10 kraadi sooja 😛 No ja mul on isegi üks onu olemas, kes asja ära parandab, aga tal on selleks vaja liiva, savi ja paari jubinat veel. Liiva lubasid kallid Maali ja Taavi mulle täitsa niisama anda, aga kerkis probleem – anumat pole! Kuidagi oli aga vaja 6 pangetäit seda ollust siiski toimetada punktist A punkti B ning see lõpuks ka teisele korrusele vinnata.

Helistasin täna (“täna” = “kolmapäev”) siis ahjuonule ja kurtsin muret, et liiv on, aga kotte mitte. Ahjuonu leidis, et pole probleemi – ta annab mulle paar savikotti. Et ise peab ta kohe ämmale külla minema, aga ta jätab mulle oma õue prügikasti peale neli kotti, tulgu ma ja võtku need ära mingil mulle sobival ajal. Mul tuli kohe suur rõõm peale ja ajasin hoobilt ka M&T kettasse, et nii, täna läheb liivakühveldamiseks. Liiv pesitses nimelt nende kuuris. Ja siis tekkis võrrandisse veel ka Rita, kes haaras rõõmuga kinni igast võimalusest, et ainult mitte teha neid asju, mida ta tegelikult tegema oleks pidanud 😀

No ja siitpeale algab huumor.

Algus oli ilus – ahjumeistri maja leidsin raskusteta üles ja kotikesed sain ka kätte, ilma et mõni peni oleks kusagilt nurga tagant välja karanud ja mu pepuga amps-amps teinud. Seejärel trehvasin Ritaga ja korjasin ta auto peale. Helistasin siis Maalile, et me nüüd kohe jõuame, pangu vaim valmis. Maali küsis ettevaatlikult, et kas mul labidas ikka on…

Muidugi ei olnud. Hea, et ämbergi oli, selline sinine ja plastmassist, musta värvi sangaga.

Arutasime nii- ja naapidi ning jõudsime järeldusele, et kui muidu ei saa, siis tuhakühvliga proovib hakkama saada, aga peaks ikka püüdma mingit päris labidat leida. Rita oleks saanud orgunnida ühe alamõõdulise labidakese, aga ega seegi väga toitnud poleks. Helistas Rita siis ühele meie sõbrale, kelleks antud hetkel osutus Aapo. Ei, mitte see rahvusloom.

Järgnes umbes niisugune kõne:

Rita: “Tšau, oled kodus?”
Aapo: “Ei ole, mis siis?”
Rita: “Rojul oleks hädasti labidat vaja laenata ja mõtlesime, et äkki sul on…”
Aapo: “Ee… on, aga mistarvis?”
Rita: “Liiva on vaja visata!”
Aapo: “Jäite kinni kuhugi autoga või???”
Rita: “Ei, ahju jaoks on vaja!”
Aapo: “…”

Ma kisasin vahele, et ei, me tegelikult ei ole pilves ja laipa meil ka (veel) ei ole. Mispeale öeldi lahkelt torust, et mingu me siis ja võtku see labidas ta maja juurest, pole probleemi 😛

Nüüd oli meil labidas ja kõik pidi edasi minema nagu lepase reega. Läksime õigesse kohta, mina sõin veel turgutuseks natuke vürtsist kanasuppi (väga hea oli, aitäh!) ja nii me siis läksimegi Rita ja Maaliga jõutrenni tegema. Taavi jäi tuppa pikutama, khm 😛

Esimene probleem oli selles, et nad polnud tänavu talvel kuuris käinudki ning selle ees paiknes muljetavaldav lumehunnik 😀 Mis seal ikka, koridoris oli õnneks lumelabidas olemas. Mina mängisin füürerit, kuni Rita ja Maali lund loopisid 😉 Pärast viskasin ise kah paar labidatäit. Saime kuuriukse ikka lõpuks lahti ning edasine tööjaotus käis nii, et Rita kui kõige väiksem vehkis labidaga liiva ämbrisse, Maali näitas taskulambiga tuld ja mina hoidsin õigetel hetkedel kotisuud lahti.

Hea oli, et ma autost veel ühe koti leidsin, sest ahjumeistri antud variantidest oli ühel ainult pool põhja all. Ma tuvastasin selle muidugi alles siis, kui kott oli täis kühveldatud ja ma seda liigutama hakkasin 😀 Aga kõik sai korda ning kuna see liiv oli igasuguse sodiga koos, võtsime algselt plaanitud 6 ämbritäie asemel käiku hoopis 8, igasse kotti siis kaks pangetäit liiva.

Ja siis koitis meile, et need kotid on ju tegelikult kuradi rasked. Autoni me lohistasime nad kuidagi mööda lund ära ja pagassi upitasime nad kah, aga mõte sellest, kuidas me neid mööda kitsast treppi üles vinname, ei tundunud kuigi ahvatlev. Mõtlesime Taavi appi kutsuda, aga ta oli nii sobilikult just duši alla läinud, et kohe kuidagi ei saanud. Helistasin siis ühele tugevale sõpsile, aga see korjanud toru. Teine sobilik eksemplar võttis vastu küll, aga tal oli parajasti jube kiire ning ta soovitas helistada hoopis sellele, kes ennist toru ei võtnud. Proovisin – ikka ei õnnestunud teda kätte saada. No mis seal siis ikka, saame ka ise hakkama…

Jõudsime just punkti B kohale, kui helistas Taavi, et noh, kus siis abivajajad on, et tema tuli pesust välja ja tšikid puha kadunud… Ütlesin, et hakaku aga jala astuma, äkki meil ikkagi läheb teda tarvis. Ise hakkasime siis otsast kotikesi üles venitama… Üks oli teistest mahu osas umbes poole suurem (õnneks mitte küll liivasisalduse koha pealt), selle ma vinnasin endale õla peale ja hakkasin vihase näoga treppi vallutama. See ei olnud just kõige parem mõte 😀 Õnneks oli mul oidu end piisavalt küürus hoida, muidu oleks selg ees allasadamine võinud nukraks reaalsuseks saada 😛 Halvem lugu oli muidugi sellega, et kott oli mul üle parema õla, no umbes nagu jõuluvanal, aga üsna teekonna lõpus kaldus see ootamatult vasakule ja asi lõppes sellega, et mul rippus kaks pangetäit liiva üle kaela 😀 Niigi hästi läks, et ma enam trepi peal ei olnud, suutsin oma kandami ikka ilusasti põrandale sokutada. No ja said need teised koormad kah kuidagi üles veetud, kui Taavi kohale jõudis 😀 Saigi teine natuke karges talveilmas jalutada…

Postkasti vaatasin ka. Seal oli mulle esimene kiri uuel aadressil. Muidugi oli selleks maamaksuteatis. Mul läksid põlved nõrgaks, enne kui ma jõudsin lauseni, et ma pean sellest summast aastas ainult mingi väikse protsendi tasuma. Huhhh. Postkasti pean ma ikkagi välja vahetama, sest see praegune lihsalt EI KÄI lahti xD Või noh, lahti ta võib ju käia, aga uuesti kinni läheb ta sellisel juhul ainult naelte ja/või liimiga 😀

Edasine õhtu möödus teistel kokkamise ja minul nõelkudumise tähe all. Esimesest niipalju, et üllatavalt hea ja söödava junni saab kokku keerata suvalistest materjalidest, milleks tol hetkel olid pitsapõhjapulber, basiilik, piim, oliivid, tomatipasta ja seesamiseemned ja teine on lihtsalt üks uus ja äge oskus, mille ma alles paari päeva eest omandasin. Sihuke iidne värk, hullult äge 🙂 Kui tahta asja eriti perversselt kirjeldada, siis asi käib nii, et kudum tekitatakse lammaste karvadest lehmakondi abil 8) Ehk siis lõng peab olema villane (kuna see ei saa tulla tehnika omapära tõttu kerast, tuleb seda jätkata; sõlmed on aga nõmedad ja villase lõnga juppe saab käte vahel piisavalt kõvasti kokku viltida) ja mõnusaim nõel on luunõel. Natuke on sellest kudumisviisist juttu näiteks muinasklubi Tarbatu kodulehel. Sellisel kombel kootud kampsun on peaaegu nagu pool turvist ja seisab enne esimest pesu iseseisvalt põrandal püsti 😛

Aga nüüd on mul küll tagumine aeg tuttu minna… Tegus päev oli igatahes, kohe hea tunne jäi sisse. Järgmine ülesanne on leida savi ning kui ma jälle korteris kütta saan, tuleb sinna kanalkavend orgunnida. Sisetunne ütleb, et sellega peaks veel palju rohkem nalja saama…

Advertisements

Räägi mulle midagi...

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: