Posted by: rojukene | jaanuar 17, 2010

Eye of the tornado

Täna oli mul natuke aega täpselt selline tunne, et ma olengi tornaado silma sees. Ilmselt olen ma lihtsalt nii kaua ja rämedalt närvitsenud, et ma jõudsin vist natukeseks ajaks teisele poole stressi välja. Ei jaksanud enam, noh.

Mul oli täna kaks eksamit. Esimese ma kukun üsna kindlalt läbi, kirjutasin isegi töö lõppu kauni postscriptumi, milles märkisin, et mul on endal ka piinlik sellist tööd ära anda, aga ma lihtsalt hindasin oma võimeid üle ning ei jõudnud selleks eksamiks õppida. Avaldasin lisaks ka lootust, et järgmisel korral seda tehes olen ma juba oluliselt targem. Enne teist teadmiste kontrolli oli mul vaja umbes tunnike surnuks lüüa, jalutasin natuke kaunis talveilmas ja nii muuseas hankisin endale Humanast mustad velvetid. Nüüd pean ma vaid välja mõtlema, mida ilusat neile säärte otsa aretada, et nad nii kukekad ei oleks… Teine eksam läks väheke libedamalt, aga eks ennegi ole ette tulnud, et Roju oma arust oskab jõle hästi, aga õppejõud arvab miskipärast teisiti. Elame-näeme, hinnete pärast küll põdeda ei viitsi igatahes.

Kui keegi mu käest enam imelikke psühholoogiateemalisi küsimusi küsida ei tahtnud, läksin ma Krooksu, et natuke midagi hamba alla saada. Leti taga oli kena, sõbralik ja äärmiselt suhtlemisaldis noormees, kellega vahetasime mõned laused ja minu “ah, mul on kõigest nii suva”-tuju tõusis kraadini “zen”. Kui ma siis kätte sain oma sooja leiva suitsukanaga (toit on seal muidu mõttetult kallis, aga suitsukanaleiba lihtsalt PEAB sööma vahel!) ja selle kinni pistsin, hakkas mul juba hea. Eriti kuna kõlaritest lainetav muusika oli kah selline… hingele. Jõin teed, lugesin Merca “Meest” ega vaevunud üldse kella vaatama. Nii hea oli.

Ja siis ma sõitsin vastu hiiglaslikku sulakullalärakat meenutavale päikesele, mis andis mind ümbritsevale piltpostkaardialleele veel erilise kuma… Ja kogesin hetkeks hingerahu. Umbes nagu oleks kolm tabletti Xanaxit korraga sisse hinganud.

See kestis muidugi täpselt senikaua, kui ma koju jõudsin. Nii kui ma ukse lukust lahti keerasin, hakkasid seinad mind vastu maad suruma… But I have my own secret happy place. “For once, there was an unknown land, full of strange flowers and subtle perfumes; a land of which it is joy of all joys to dream; a land where all things are perfect and poisonous.”

I want to live in that land.

Advertisements

Responses

  1. Worlds, Roju, are built out of suffering. 😉

    Pole parata, mõne õppejõuga ei teki kunagi ühist keelt… kui omal ajal semiootikat kõrvale võtsin, sai päris kähku selgeks, et semiootiku mõtlemist ei ole ega tule. Ja siis oli nii huvitav vaadata, kuidas ühe õppejõu jaoks olid mu võhiklikud ideed jube põnevad ja värske lähenemine, vahi muudkui, lõug hämmastusest ripakil, kuidas A kirja lendab – teisega võisin end kasvõi sõlme keerata, ikka põrnitses rangelt otsa ja kuulutas: “Mida te nüüd sellega täpsemalt mõtlete?”

    …ja minu “ah, mul on kõigest nii suva”-tuju tõusis kraadini “zen”…
    Nii hoida!

    • Curt Wild: We set out to change the world… ended up just changing ourselves.
      Arthur Stuart: What’s wrong with that?
      Curt Wild: Nothing, if you don’t look at the world.

    • No need semiootikud on tõepoolest üks imelik rahvas… ma kogesin seal täpselt samasuguseid asju 😀
      Aga jah… helge ülikoolielu 🙂

      • Oee, saaks see helgus ükskord läbi juba… Niisama tudeng on jah hea olla, kui katus pea kohal ja süüa kah vahel saab, aga töö kõrvalt muutub see üheks lõputuks rabelemiseks.

  2. skuus mi, i can has pw? 🙂

    • Vaata Gmaili, see ootab Sind seal 🙂


Räägi mulle midagi...

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: