Posted by: rojukene | detsember 28, 2009

Kuidas ma jõulusin

Viimastel aastatel on kuidagi nii läinud, et jõulud veedan ma rohkem sõpradega. Tänavu olid need pühad aga eriti lahedad 🙂 Igasugust värki sai tehtud, näiteks peaaegu said jõululaupäeval õled tuppa toodud 😛 Tegelikult veidi modifitseeritud kujul küll – kiskusin hoopis Oma Kodus pilliroogu koos krohviga seinast alla, aga masuajal käib ka see. Õhtul vormisime J.-ga piparkooke ja ta tegi keeksi kah. Keeks tuli nagu päkapikuleib, ainult palju pehmem ja hullult hea, selle ainus miinus oli metsik toiteväärtus. No ikka nii, et sõid viilu ära ja kuigi oleks veel tahtnud, siis lihtsalt ei jaksanud 🙂 Ja piparkoogivormide hulgas olid ka elevants ja jõehobu, viimase ristisin ma kohe muidugi heldinult bullterjeriks 😀 No oli täitsa nagu notsunäoga kutsu, noh. Isegi jõulupärg sai ehitud 🙂

Järgmine päev viis mind üllatuslikult Rakvere lähistele J. suguvõsaga koos õudupühi tähistama. Seda reklaamiti mulle kui Itaalia perekonda Eesti moodi ning just seda see õhtu oli. Inimesi, nii suuri kui väikesi, oli ilgelt palju, süüa veel rohkem 🙂 Vahepeal käis J. vanaema nõutu näoga ringi ja uuris, kas keegi võiks veel verivorsti tahta, kuigi kõigil paistis see juba otsapidi ninast välja. Kui lauale toodi järjekorras (vist) viies kook, muutusin ma näost kergelt rohekaks ja peitusin diivanipadja taha. Jäätisest ma suutsin ennast siiski päästa, tuues ettekäändeks hiljutise mandlioperatsiooni ja fakti, et eriti ei isuta… töötas! 🙂 Üldine tendents oli see, et kõigepealt tuli nii palju õgida, et halb hakkab, seejärel võis hakata ringi vaatama ja sööki pakkuma neile, kes veel ei olnud seda nägu, et õmblused kohe rebenevad 😀

Õhtul sõitsime tagasi ning ma siiamaani ei tea, kas oleks olnud mõistlikum ööseks sinna jääda või ei… aga seda ei teadnud ju ette ka, et nihuke burgaa lahti on. Põhimõtteliselt sõitsin ma terve tee 30-40 km/h (parimatel teelõikudel kuni 50 km/h) ning kokku läks ~120 km peale 4 tundi, vahepeal tegin suitsupeatusi ja kloppisin rattakoobastest lund välja, et rooli keerata saaks. Kojameeste küljes olid 5 cm laiused jääribad. Pidevalt tuiskas, lumevallid liikusid üle tee… ja kui tee oligi vähekene kõrgem kui ümbritsev maastik, oli selle peal kiilasjää ning mäslev lumepuru. Seda vaatama jäädes hakkas kõhus veidi keerama, sest see liikles nagu sigaretisuits, kuid erinevalt suitsust keeldusid need keerised hajumast… Mul on hea meel, et mu autol on eesmised udukad, kuna kaugtulesid kasutada polnud lihtsalt võimalik. Jõgeval oli kõige hullem, seal oli põlvekõrgune lumi ning mul oli hetkeks väga tõsine hirm, et sinna me kinni jäämegi. Õnneks rabelesin sealt puhta tahtejõuga välja, sest mu masina mootoril ju rammu eriti ei ole. Oli ka paar sellist momenti, kui ma tundsin, et autol on juhitavus läinud ning me libiseme kraavi poole, kuid sellistel hetkedel on mul alati pea selge ja ma teen täpselt seda, mida vaja – paanikaks on aega ka hiljem. Libedakoolitusele tahaks öelda aitäh – oli meeles küll, et sidur alla ning gaasi ja pidurit puutuda ei tohi, rooli ei või keerata rohkem kui veerand pööret… Kuna ma nii aeglaselt läksin, siis jäin ikka ilusasti tee peale. Kõigil nii hästi ei läinud, mistõttu roobaste järgi sõitmine oli väga halb mõte. Olin uskumatult tänulik neile tegelastele, kes tulid mõttele ääristada maanteed helkurpostidega, kuna ilma nendeta oleks me raudselt teelt välja pannud. Umbes 40 km enne Tartut tegin järjekordse suitsupeatuse, ohukad põlemas. Jumal paraku olin ma üsna keset teed, kuna teepeenralt poleks ma uuesti enam minema saanud. Tartu poolt tuli politseibuss, pidas kinni ja juht hõikas mulle, et kas mul on abi tarvis. Selgitasin, et ei ole, ma teen lihtsalt väikse pausi, kuna ei jaksa nii pikalt järjest keskenduda. Selle peale sooviti mulle ohutut sõitu ja politseinikud roomasid edasi Jõgeva poole. Et noh, ma saan aru, et nad tegid lihtsalt oma tööd, aga sellegipoolest oli neist armas igaks juhuks uurida, kas kõik on meiega ikka korras. Ma usun, et päris mitmega ei olnud – pea kõik autod kimasid meist vihaselt mööda ning vahepeal oli näha, kuidas mõni oli lumepudrus pannud slaalomit ühest teeservast teise. No ma ei tea… ma parem sõidan kaks korda kauem, aga jõuan elusalt ja tervelt kohale. Eriti pärast seda, kui ma novembri alguses tõesti ime läbi pääsesin.

Kui J. juurde jõudsime ja ma süüte välja keerasin, tegin ma roolis veel ühe suitsu, enne kui üldse autost väljumise peale mõtlemagi hakkasin. Jalad värisesid päris korralikult, sest kätte oli jõudnud see moment, mil juba tohtis paanitseda. Väärtusliku kogemuse osaks sain ma sellegipoolest ja ma vähemalt tean, et I haz mad driving skillz. Väikse ürdilikööri ja tunni jagu hiljem läksin ma igatahes juba tuttu ära ja magasin nagu nott.

Laupäev oli kah muhe, sai Oma Kodus veidike mööblit liigutatud ja hiljem toimus ka väike D&D sessioon. Esimese leveli tüüpi on ikka päris huvitav mängida – mitte midagi ei ole ja suvaline kass võib su maha lüüa 😀 😀 😀 Sõbrad, siider, hõõgvein, kodune pizza, keeksijäänused, piparkoogid… Mõnus, ühesõnaga.

Jõuluteema lõpetuseks üks äge video, veidi teiste sõnadega kui tavaliselt:

Advertisements

Responses

  1. Whoa. üksteist smailit. Palju palavikku on?

    • Palavikku vist pole, ei viitsi mõõta kah, aga väike mania tuleb aeg-ajalt kasuks 8)


Räägi mulle midagi...

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: