Posted by: rojukene | detsember 10, 2009

Kuuskede jõulusoov

Ma ei ole eriline jõulufänn. Ainus hea asi, mis mulle nende pühadega seostub, on kingituste saamine ja tegemine, aga ka see on viimastel aastatel kuidagi soiku jäänud. Ei viitsi ma eriliselt tuba kaunistada sel puhul ning mu meelest võiks kuidagi visuaalselt vastu piinama hakata neid inimesi, kes panevad aknale selle lollaka väikse elektriküünaldest püramiidikese ja kujutavad ette, et nii on äge. Oleks siis päris küünlad või mingid vähekene omapärasemad valgustid…

Jõulukuuske pole kah juba aastaid ehitud. Olen selle mõtteviisi pooldaja, et kuuske võib ehtida küll ja väga ilus on, aga see puu võiks sel juhul olla kas õues või minivariandina potis kasvamas. Plastikkuusk on samuti parem variant kui surnud puu, vähemalt ei aja okkaid põrandale laiali – kodus kohe jupp maad ohutum paljajalu käia. Lapsed ei jookse endale oksi silma (ma mäletan küll, kui nõme oli kogemata mõnega vastu vahtimist saada) ja karda võib ju ka kopsakamate toataimede ümber mässida. Rääkimata kõrgendatud tuleohust, kui okste külge küünlad pannakse – aeg-ajalt ikka juhtub, et mõni oks tuld võtab ja on siis seda jama tarvis.

Miks ma sellel teemal üldse sõna võtan? Aga seetõttu, et mulle edastati kodanik Edvin Aedma e-kiri, mis ütles järgmist:

Hei, head sõbrad 🙂
See siin on varajane hea soov jõuludeks, et aidata kuuski. Me pole harjunud mõtlema, et nad on elavad ja hingavad olendid, kes aastaid metsas kasvavad ning kelle inimesed siis oma lõbuks tapavad ja vaatamiseks tuppa toovad.
Kui tahad teha kingitust loodusele ja neile ilusatele rohelistele eluvormidele, siis ära hangi endale jõuludeks kuuske ning jaga seda mõtet ka oma tarkade ja heade lähedastega. Levitada võib nii käesolevat kirja kui ka sellele lisatud lastejuttu.

head,
Edvin

Lisan siia juurde ka jutukese, et kõik oleks nii, kuis peab 🙂

*

Kuuskede jõulusoov

Oli kord mets, milles elas palju puid. Seal elasid kuused ja kased, männi- ja pajupuud, haavapuud, pihlakad, toomingad, tammed ning loomulikult lugematu hulk kõikvõimalikke väiksemaid taimi ja põõsaid. Kui metsa sattusid inimesed, siis kuulsid nad küll linnulaulu ja tuule sahisemist lehtedes, kuid ei kuulnud, kuidas puud ja taimed omavahel räägivad. Ja isegi kui mõni inimene oleks tähelepanelikult kuulanud, ja mõni puude sõna või lause oleks temani jõudnud, ei oleks ta sellest kahjuks lihtsalt aru saanud.

Aga puud rääkisid. Rääkisid aeglaselt ja sügavalt. Tasaselt ja läbimõeldult. Nad rääkisid mulla all juurte abil ning maa peal lehtede, käbide, marjade ja õite abil. Nad rääkisid paljudest asjadest, mida näevad ja mõistavad ainult puud ning paljudest asjadest, mida tegelikult mõistavad ka inimesed. Päeval rääkisid puud päikesest, vihmast ja pilvedest, öösel kuust ja tähtedest. Suvel rääkisid puud soojusest, talvel lumest, külmast ja veel millestki.

See miski, millest puud talvel rääkisid, oli jõulud. Puud teadsid, et juba aastaid saabub igal talvel aeg, kus inimesed tulevad kirveste, saagide ja teravate konksudega metsa, ning raiuvad või saevad maha kõige kaunimad kuused. Seejärel lohistatakse kuused teravate konksude abil linnadesse, kust puud loomulikult mitte kunagi enam tagasi ei tule.

“Miks?” küsisid kuused üksteiselt ja teistelt puudelt.

“Milles on kuused süüdi, et inimesed tulevad igal talvel ning raiuvad ja saevad maha kõige ilusamad ja suuremad, või siis kõige armsamad ja väiksemad?”

Nii rääkisid kuused, ning teised puud ei osanud neile vastata. Puud mäletasid, et see pole siiski alati nii olnud. See komme sai inimestel alguse vaid mõned sajad aastat tagasi, ning levis seejärel kõikjale maailmas.

Ühel talvel just enne jõule saabus metsa üks väga vana Jõuluvana, kes oskas loomade, lindude ja puude keelt. Ta märkas kohe, et kuusepuudel on mure.

“Mis teid vaevab?” küsis ta sõbralikult, ning istus ühe kännu peale jalgu puhkama.

“Me muretseme selle pärast, et varsti tulevad jälle inimesed, ning hakkavad kuuski maha raiuma. Miks nad seda teevad?” küsis üks väga vana ja suur kuusk jõuluvanalt.

Jõuluvana ohkas ja lausus: “Jõulud on selline aeg, kus inimesed teevad üksteisele kingitusi ja proovivad oma sõprade ja lähedaste suhtes olla eriti tähelepanelikud ja head. Toas olev kuusk on ilus ja selle juures on hea koos istuda.”

Vana kuusk mõtles tükk aega, ja vastas: “Kuid kas me ei peaks proovima elada nii, et oleme oma sõprade ja lähedaste suhtes kogu aeg eriti tähelepanelikud? Me ei peaks ju olema head ainult üks kord aastas, vaid iga päev.”

Jõuluvana noogutas väsinult: “See on tõesti nii. Ja inimesed kipuvad seda mõnikord unustama.”

Nüüd ütles vana kuusk: “Kas ei saaks teha nii, et inimesed tulevad jõulude ajal lihtsalt koos perega metsa kuuski vaatama? Siin metsas oleme me palju ilusamad ja õnnelikumad, eriti veel kui on õhtu ja taevas säravad tähed.”

Jõuluvana vastas: “Ma ei saa nii teha, kuid ma võin inimestele teie jõulusoovi edasi anda. Olen kindel, et mõned inimesed jätavad nüüd kuused raiumata või ostmata. Võib-olla tulevad mõned inimesed ka metsa ja vaatavad kuidas te elate. Võib-olla inimesed isegi kuulevad, kuidas puud omavahel räägivad.”


Edvin Aedma ’08

Advertisements

Responses

  1. Ei nõustu kuidagi selle pseudorohelise nutulauluga. Esiteks – kuusenoorendik vajab harvendamist, ja enamasti neist väljaharvendatutest saavadki jõulukuused. Teiseks – jõulukuuseistandike kuuskedega polegi muud peale hakata, kui tuppa tuua – tegu on kiirekasvuliste võõrliikidega, mille kütte-ja ehitusväärtus on madalavõitu. Kolmandaks – kunstkuusk on täiesti saatanast – mõelge, milline ökoloogiline jalajälg kaasneb naftast kunstkuuse valmistamisega. Eriti arvestades, et enamik kunstkuuski tehakse Hiinas, kus öko on täiesti kolmandajärguline teema. Neljandaks – kodanik Aedma, kes halab kuuskede tundeelu pärast, võiks mõelda sea tundeelule, lõpetada sardellisöömise, rukki tundeelule, lõpetada leivasöömise ja seega kõigi täiearuliste inimeste meeleheaks maha koolda:))

    • Äh, eks see roheline värk olegi alati vähemalt kolme otsaga vorst. Sellega ma olen nõus küll, et plastmassist kuuskede massiline tootmine on kurjast, aga kui mõni sihuke juba kuskil vedeleb, miks mitte.

      Mis kuusenoorendike harvendamisse puutub, siis ma ei ole kursis, kui palju sealt ära tuleb võtta nii ehk naa. Kui need puud saavad mingi taaskasutuse osaliseks, siis on muidugi kõik okei, las minna. Omaette teema on need jõulukuuseistandikud – on meil neid tingimata vaja vä?

      Kodanik Aedma südametunnistusest vorstisöömise ajal ma ei tea muidugi midagi 😛

      Aga üldiselt ma kopipasteerisin selle loo siia põhiliselt seetõttu, et jõulukuusest on mu arvates rohkem tüli kui õnne. Noh, vähemalt juhul, kui lapsi ei ole, eks 🙂 Pätakate jaoks pakub üks kulinatega puu kahtlemata palju rohkem rõõmu.

  2. Meil on juba traditsiooniks saanud, et kasutame mingit second-hand kuuske – jõulude ajal oleme nagunii ära, vana-aasta õhtuks on alati keegi oma kuuse või kuuseoksa juba ära visanud ja meie lohistame selle siis ära. Üks aasta oli ka suur mahakukkunud kaseoks, aga märgilises mõttes on ka see kaseoks loomulikult ikka kuusk, eriti kui mõned vanad elektripirnid külge riputada ja kassetist välja tulnud lint ilusti ümber mässida.

  3. aga ahjuküttega korteris läheb kuusk lõpuks küttepuudeks, mida oleks nagunii vaja, nii et mis vahet seal on.

    • Tjah, aga päris paljud ei ela ahiküttega korteris jällegi… Aga ma tunnistan täiesti ausalt, et kuigi mulle kuuselõhn toas väga meeldib, siis minu isiklik kiiks on, et sellest on siiski minu jaoks rohkem jama kui rõõmu.


Räägi mulle midagi...

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: