Kuidas ma ime läbi ellu jäin

Nagu pikaajalisemad lugejad võib-olla mäletavad, on mul Võrus korter, mida ma tahan üürile anda. Eile oli sellega seoses plaanis seal järelhaagisega ära käia, maakleriga kohtuda ning sama soojaga Vastseliinas vanaisa ja teiste haudadel käia. Kuna mu oma autol kärukonksu ei ole, tuli selleks laenata mõni, millel on. Vanaisale kuulunud Volvo on ema nimel ning vanaema elukaaslane kasutab seda, kuna emal endal juhiluba pole. Järelkäru mul ka ei ole, järelikult tuli see rentida.

Ja siis hakkas kõik valesti minema.

Esmalt ei tahtnud käru kuidagi konksu otsa minna, tükk aega oli pusimist ka sellel papil, kes nendega igapäevaselt tegeleb. Me ei lasknud end sellest heidutada, vaid hakkasime siis rõõmsalt Võru poole sõitma. Kui maanteele jõudsime, tundus mulle, et miski on valesti, auto võbises kuidagi imelikult ja ei tahtnud hästi edasi minna… ja kuskilt tuli kärsahaisu. Pidasin kinni ja kontrollisin veljed üle – juhipoolne esimene oligi kahtlaselt kuum. Ilmnes, et käsipidurit polnud tükk aega kasutatud (ma ei tea, miks) ja telefonitsi nõu küsides soovitati madala käiguga edasi minnes see jõuga lahti sõita või võtta ratas koost lahti ja haamriga kopsida. Ei läinudki üldse kaua, kui see probleem esimesel viisil lahenes (haamrit niikuinii polnud) ning me jätkasime sõitu, visates sinna juurde kõvasti lolle nalju auto tervisliku seisundi teemadel. Tegelikult oli see masin oma vanuse kohta väga tubli, aastast ’89 pärinev ja hästi hoitud, ülevaatusega pole kah probleeme olnud. Ma veel irvitasin, et niikuinii ma lubatust kiiremini sõita ei saa, see masin lihtsalt ei lähe nii kärmelt edasi.

Võrus käisime poes, ostsime haudadele lilli ja liikusime rõõmsalt edasi. Auto võbises jätkuvalt, kuid ma kirjutasin selle tagarattaveo ja auväärse vanuse arvele. Alles hiljem tuli välja, et võbina põhjustas haagis…

Jõudsime Võrust nii umbes 10 km välja, kui hetkeks tundsin, et libe on. Ei jõudnud enam kiirustki alla võtta (sõitsin umbes 70-ga, mitte rohkem), kui järsku hakkas haagis taga pendeldama ning seejärel karussellitasime koos käruga keset kiilasjääga kaetud teed ja lendasime mürtsatades kraavi. Juhipoolne külg jäi alla ning rattad tee poole. Esimene mõte oli: “issand jumal, kas ma tapsin nüüd oma ema ära?”

Õnneks ema siiski reageeris ja ütles, et vist on terve. Pusisin enda küljest turvavöö lahti ning aitasin ema tema rihmadest ka välja. Seda pole üldse kerge teha nii, et rippuv inimene alla ei kukuks… Avasin meie pea kohalt ukse ning viipasin sealt välja. Tuled ka põlesid veel ja selle peale jäigi samal hetkel üks auto seisma. Nad aitasid meil autost välja ronida, pakkusid termosest kuuma ning magusat kohvi ja mehed lükkasid Volvo nelja ratta peale tagasi, et mahlad välja ei jookseks. Suured-suured tänud!

Jälle tagasi rataste peal... Volvo sai ai-ai 😦

Helistasin politseisse ja rääkisin ära, et juhtus õnnetus ning oleks vaja see haagiserendi jaoks fikseerida. Kuni politsei tuli, jõudis meieni mingisugune vanemas keskeas paarike lähedalasuvast talust. Papi pakkus, et tõmbab haagise traktoriga välja. Me ütlesime, et enne peab politsei ära ootama. Vana andis mulle siis oma numbri, et helistagu ma, kui teda vaja läheb.

Tuli politsei. Mõõtis. Küsis. Uuris. Oli alguses tõre. Et miks on haagisel suverehvid all ja miks nii väiksel autol üldse nii suur käru taga on? Ma ütlesin, et ma ei tea, rendihaagis, sealt ei hoiatatud poole sõnagagi… Öeldi pahuralt, et juht peab a-la-ti ise veenduma, et kõik korras oleks! Järgnes tükk paberimajandust.

Anti luba haagis kraavist välja tõmmata. Helistasin siis sellele mehele – tal oli telefon loomulikult väljas. Ema kõmpis siis poole kilomeetri kaugusele sinna tallu ja tagasi, et öelda – papi ei julge tulla, kuna traktoril tuled ei põle… ja ei tulnudki. Jalutas hoopis meie juurde tagasi ja pakkus, et kui keegi talle telefoni laenaks (tal polnud kõneaega), et ta siis helistaks järgmisse tallu, äkki sealt tullakse appi.

Mina pidin vahepeal politseiautosse tagasi istuma ja paberitega jätkama, kui jõudis kohale üks must maastur, millest hüppas välja kaameraga kutt. “Reporter”. Ilmselt on kas päästeametis või politseis mingi inimene, kes kohe kiiruga neile helistab… Uuris, kas juht kommentaare annab. Ütlesin ei, ütlesin ka, et ei soovi televisiooni (alles ma seal ju olin…), aga ta filmis meid siis lihtsalt läbi politseiauto akna. Politseinikud ei soovinud samuti rohkem teemat valgustada, mispeale hakkas kodanik kaamerasse seletama, et “näete nüüd, mis juhtub, kui talvisel ajal hoolimatult suverehvidega sõita…” Politseinik hüppas autost välja ning teatas tüübile, et ärge levitage siin valeinformatsiooni – autol on talverehvid all! Ja sealtpeale oldi minu ja ema vastu hoopis sõbralikumalt ning kaastundlikumalt meelestatud, eriti pärast seda, kui nad olid veendunud, et mul pole kunagi ühtki rikkumist olnud.

“Reporter” kajastas asja niimoodi.

Põhimõtteliselt on nüüd nii, et ma pean kuidagi haagiserendiga lähipäevil asjad niikaugele saama, et neil poleks minu vastu nõudeid. Sel juhul õnnestub ehk menetlus peatada ja võib-olla ma siis ei peagi trahvi maksma… Haagisel on tiisel paindunud, tent veidi kõver, raam paindes ja tagumine velg viltu. Ühel rehvil on samuti muna väljas, aga ma olen 95% kindel, et see oli juba enne. Lihtsalt oma kogenematuse tõttu ei osanud ma sellest õigel ajal aru saada… Venna auto võbises pärast nimelt täpselt samamoodi. Haagisefirma nõuab mu käest igatahes 9000 krooni remondikompensatsiooni, mis on absurd. Pigem oleks nõus selle sarnase summa eest lihtsalt ära ostma või midagi, aga 9 kilo maksta selle eest, mis meid peaaegu hauda viis? Ei taha, aitäh… Seaduse silmis olen ma süüdi niikuinii – ei kontrollinud ise haagise rehve üle ja valisin vale sõidukiiruse.

Läksid siis need kaameraga tüübid minema ja jõudsid kohale abijõud naabertalust. Volvo tõmmati kraavist välja ning imekombel läks ta isegi käima, ka tuled põlesid! Vaat nii häid autosid tehti 20 aastat tagasi… Peegel muidugi küljest, mööda kraavipõhja libisenud juhipoolne külg mitmest kohast mõlkis, üks rehv veljelt otsapidi maas, aga ta sõitis siiski! Haagis lükati appitulnu autole järgi ja mina lasin pot-pot-pot nii 10 km/h neile järgi. Õue peal panid mehed varuratta üks-kaks-kolm Volvole alla ja meie emaga läksime tuppa WC-sse ja soojenema. Päris mitu tundi oli ikkagi teeveeres külmetades mööda läinud… Perenaine kutsus meid ka edasi ja oleks meile midagi sooja juua pakkunud, aga kell oli juba väga palju ning ma leidsin, et parem oleks liikuda. Tänasime külalislahkuse eest ning leppisime kokku, et seesama meesterahvas sõidab meie käruga Võrru mu garaaži juurde ja mina sõidan ülitasakesi talle järele. Nii läkski. Panin ohukad vilkuma ja lasin siis 10-15 km/h Võru poole muudkui… ja vahepeal läks meist soolapuistur mööda, adding insult to injury. Selleks ajaks, kui Võrru jõudsime, oli ka vend oma autoga Tartust kohale jõudnud. Tänasime seda meest, kes oli viitsinud pühapäevasel õhtul ennast võõraste inimeste pärast kodust välja ajada ning mul oli tükk tegemist, et talle vaevatasu pihku suruda. Lõpuks ütlesin, et jagagu seda kõigi aitajate vahel, kui muidu imelik on, aga tasumata jätta ei saa.

Selle hetkeni olin ma olnud imeliselt rahulik, kui välja arvata autost välja ronimise hetk ja selleaegne hüperventilatsioon. Kui siis vend naerma ja parastama hakkas, et hea lollakas, kutsusid ise endale politsei, flippis mul esimest korda ära. Detailid pole siinkohal olulised, aga ma oleks sel hetkel vabalt olnud võimeline peresisest mõrva sooritama.

Kuna haagise eest oli makstud ja ma olen kangekaelne inimene, toppisime kõik asjad, mis ma Võrust veel kaasa võtta tahtsin, ikkagi käru peale ära. Ka maakleriga sain kokku ja vähemalt selle asjaga on minu poolt korras. Volvo istub praegu garaažis ja kui korterisse tuleb keegi, kes tahab ka garaaži kasutada, tuleb ta sealt lihtsalt ära vedada, aga see ei ole lähema paari päeva küsimus. Ja vanaisa ning teised annavad meile ka ehk andeks, et sel korral nende hauale ei jõudnudki…

Mu kaitsedeemon lendas meiega ilmselt kaasa. Ei minul ega emal pole peale paari sinika suurt häda midagi, isegi peapõrutust vist ei saanud (või kui, siis üsna kerge). Autol jäid isegi klaasid ühte tükki ja… ma tõesti ei tea, kuidas see juhtus, aga ennist poest ostetud munad jäid ka terveks! Volvo oli esiotsaga Võru poole ja haagis vastupidises suunas ning nende kahe vahele jäänud post oli ka vankumatult püsti. Öelge veel, et imesid ei juhtu… Kui nüüd ainult saaks neist flashback’idest ka lahti – vähemalt korra tunnis keerdub pilt vaimusilmas 90 kraadi, kostub prantsatus ja painduva metalli krigin, teiselt poolt ema hirmunud halisemine… Mitte kunagi enam ei taha ma midagi sellist kogeda. Ja selle kõige peale ajab ikka ehedalt närvi mõne inimese leidlik tegevus teemal “ma olin nii mures, et käisin lausa surnuaial” (mille ema eelmisel päeval juba ära korrastas, muide) ning “närvide pärast tuleb võtta rahusteid ja viina peale juua”. Oleks, et siis korragi oleks õhtul küsinud, et “on teiega kõik ikka kindlasti korras?” Ei mingit huvi, ainult see on oluline, kas viinerid külmikusse said… Ning jah, ma tean, et sa seda loed. Sellepärast ma vastava seiga ära märgingi.

* * *

Ja homme hommikul vara-vara lähen ma mandlioperatsioonile, mistõttu suhtlen ma ilmselt paar päeva ainult kirjalikult…