Posted by: rojukene | november 2, 2009

Kuidas ma ime läbi ellu jäin

Nagu pikaajalisemad lugejad võib-olla mäletavad, on mul Võrus korter, mida ma tahan üürile anda. Eile oli sellega seoses plaanis seal järelhaagisega ära käia, maakleriga kohtuda ning sama soojaga Vastseliinas vanaisa ja teiste haudadel käia. Kuna mu oma autol kärukonksu ei ole, tuli selleks laenata mõni, millel on. Vanaisale kuulunud Volvo on ema nimel ning vanaema elukaaslane kasutab seda, kuna emal endal juhiluba pole. Järelkäru mul ka ei ole, järelikult tuli see rentida.

Ja siis hakkas kõik valesti minema.

Esmalt ei tahtnud käru kuidagi konksu otsa minna, tükk aega oli pusimist ka sellel papil, kes nendega igapäevaselt tegeleb. Me ei lasknud end sellest heidutada, vaid hakkasime siis rõõmsalt Võru poole sõitma. Kui maanteele jõudsime, tundus mulle, et miski on valesti, auto võbises kuidagi imelikult ja ei tahtnud hästi edasi minna… ja kuskilt tuli kärsahaisu. Pidasin kinni ja kontrollisin veljed üle – juhipoolne esimene oligi kahtlaselt kuum. Ilmnes, et käsipidurit polnud tükk aega kasutatud (ma ei tea, miks) ja telefonitsi nõu küsides soovitati madala käiguga edasi minnes see jõuga lahti sõita või võtta ratas koost lahti ja haamriga kopsida. Ei läinudki üldse kaua, kui see probleem esimesel viisil lahenes (haamrit niikuinii polnud) ning me jätkasime sõitu, visates sinna juurde kõvasti lolle nalju auto tervisliku seisundi teemadel. Tegelikult oli see masin oma vanuse kohta väga tubli, aastast ’89 pärinev ja hästi hoitud, ülevaatusega pole kah probleeme olnud. Ma veel irvitasin, et niikuinii ma lubatust kiiremini sõita ei saa, see masin lihtsalt ei lähe nii kärmelt edasi.

Võrus käisime poes, ostsime haudadele lilli ja liikusime rõõmsalt edasi. Auto võbises jätkuvalt, kuid ma kirjutasin selle tagarattaveo ja auväärse vanuse arvele. Alles hiljem tuli välja, et võbina põhjustas haagis…

Jõudsime Võrust nii umbes 10 km välja, kui hetkeks tundsin, et libe on. Ei jõudnud enam kiirustki alla võtta (sõitsin umbes 70-ga, mitte rohkem), kui järsku hakkas haagis taga pendeldama ning seejärel karussellitasime koos käruga keset kiilasjääga kaetud teed ja lendasime mürtsatades kraavi. Juhipoolne külg jäi alla ning rattad tee poole. Esimene mõte oli: “issand jumal, kas ma tapsin nüüd oma ema ära?”

Õnneks ema siiski reageeris ja ütles, et vist on terve. Pusisin enda küljest turvavöö lahti ning aitasin ema tema rihmadest ka välja. Seda pole üldse kerge teha nii, et rippuv inimene alla ei kukuks… Avasin meie pea kohalt ukse ning viipasin sealt välja. Tuled ka põlesid veel ja selle peale jäigi samal hetkel üks auto seisma. Nad aitasid meil autost välja ronida, pakkusid termosest kuuma ning magusat kohvi ja mehed lükkasid Volvo nelja ratta peale tagasi, et mahlad välja ei jookseks. Suured-suured tänud!

volvoaiai

Jälle tagasi rataste peal... Volvo sai ai-ai 😦

Helistasin politseisse ja rääkisin ära, et juhtus õnnetus ning oleks vaja see haagiserendi jaoks fikseerida. Kuni politsei tuli, jõudis meieni mingisugune vanemas keskeas paarike lähedalasuvast talust. Papi pakkus, et tõmbab haagise traktoriga välja. Me ütlesime, et enne peab politsei ära ootama. Vana andis mulle siis oma numbri, et helistagu ma, kui teda vaja läheb.

Tuli politsei. Mõõtis. Küsis. Uuris. Oli alguses tõre. Et miks on haagisel suverehvid all ja miks nii väiksel autol üldse nii suur käru taga on? Ma ütlesin, et ma ei tea, rendihaagis, sealt ei hoiatatud poole sõnagagi… Öeldi pahuralt, et juht peab a-la-ti ise veenduma, et kõik korras oleks! Järgnes tükk paberimajandust.

Anti luba haagis kraavist välja tõmmata. Helistasin siis sellele mehele – tal oli telefon loomulikult väljas. Ema kõmpis siis poole kilomeetri kaugusele sinna tallu ja tagasi, et öelda – papi ei julge tulla, kuna traktoril tuled ei põle… ja ei tulnudki. Jalutas hoopis meie juurde tagasi ja pakkus, et kui keegi talle telefoni laenaks (tal polnud kõneaega), et ta siis helistaks järgmisse tallu, äkki sealt tullakse appi.

Mina pidin vahepeal politseiautosse tagasi istuma ja paberitega jätkama, kui jõudis kohale üks must maastur, millest hüppas välja kaameraga kutt. “Reporter”. Ilmselt on kas päästeametis või politseis mingi inimene, kes kohe kiiruga neile helistab… Uuris, kas juht kommentaare annab. Ütlesin ei, ütlesin ka, et ei soovi televisiooni (alles ma seal ju olin…), aga ta filmis meid siis lihtsalt läbi politseiauto akna. Politseinikud ei soovinud samuti rohkem teemat valgustada, mispeale hakkas kodanik kaamerasse seletama, et “näete nüüd, mis juhtub, kui talvisel ajal hoolimatult suverehvidega sõita…” Politseinik hüppas autost välja ning teatas tüübile, et ärge levitage siin valeinformatsiooni – autol on talverehvid all! Ja sealtpeale oldi minu ja ema vastu hoopis sõbralikumalt ning kaastundlikumalt meelestatud, eriti pärast seda, kui nad olid veendunud, et mul pole kunagi ühtki rikkumist olnud.

“Reporter” kajastas asja niimoodi.

Põhimõtteliselt on nüüd nii, et ma pean kuidagi haagiserendiga lähipäevil asjad niikaugele saama, et neil poleks minu vastu nõudeid. Sel juhul õnnestub ehk menetlus peatada ja võib-olla ma siis ei peagi trahvi maksma… Haagisel on tiisel paindunud, tent veidi kõver, raam paindes ja tagumine velg viltu. Ühel rehvil on samuti muna väljas, aga ma olen 95% kindel, et see oli juba enne. Lihtsalt oma kogenematuse tõttu ei osanud ma sellest õigel ajal aru saada… Venna auto võbises pärast nimelt täpselt samamoodi. Haagisefirma nõuab mu käest igatahes 9000 krooni remondikompensatsiooni, mis on absurd. Pigem oleks nõus selle sarnase summa eest lihtsalt ära ostma või midagi, aga 9 kilo maksta selle eest, mis meid peaaegu hauda viis? Ei taha, aitäh… Seaduse silmis olen ma süüdi niikuinii – ei kontrollinud ise haagise rehve üle ja valisin vale sõidukiiruse.

Läksid siis need kaameraga tüübid minema ja jõudsid kohale abijõud naabertalust. Volvo tõmmati kraavist välja ning imekombel läks ta isegi käima, ka tuled põlesid! Vaat nii häid autosid tehti 20 aastat tagasi… Peegel muidugi küljest, mööda kraavipõhja libisenud juhipoolne külg mitmest kohast mõlkis, üks rehv veljelt otsapidi maas, aga ta sõitis siiski! Haagis lükati appitulnu autole järgi ja mina lasin pot-pot-pot nii 10 km/h neile järgi. Õue peal panid mehed varuratta üks-kaks-kolm Volvole alla ja meie emaga läksime tuppa WC-sse ja soojenema. Päris mitu tundi oli ikkagi teeveeres külmetades mööda läinud… Perenaine kutsus meid ka edasi ja oleks meile midagi sooja juua pakkunud, aga kell oli juba väga palju ning ma leidsin, et parem oleks liikuda. Tänasime külalislahkuse eest ning leppisime kokku, et seesama meesterahvas sõidab meie käruga Võrru mu garaaži juurde ja mina sõidan ülitasakesi talle järele. Nii läkski. Panin ohukad vilkuma ja lasin siis 10-15 km/h Võru poole muudkui… ja vahepeal läks meist soolapuistur mööda, adding insult to injury. Selleks ajaks, kui Võrru jõudsime, oli ka vend oma autoga Tartust kohale jõudnud. Tänasime seda meest, kes oli viitsinud pühapäevasel õhtul ennast võõraste inimeste pärast kodust välja ajada ning mul oli tükk tegemist, et talle vaevatasu pihku suruda. Lõpuks ütlesin, et jagagu seda kõigi aitajate vahel, kui muidu imelik on, aga tasumata jätta ei saa.

Selle hetkeni olin ma olnud imeliselt rahulik, kui välja arvata autost välja ronimise hetk ja selleaegne hüperventilatsioon. Kui siis vend naerma ja parastama hakkas, et hea lollakas, kutsusid ise endale politsei, flippis mul esimest korda ära. Detailid pole siinkohal olulised, aga ma oleks sel hetkel vabalt olnud võimeline peresisest mõrva sooritama.

Kuna haagise eest oli makstud ja ma olen kangekaelne inimene, toppisime kõik asjad, mis ma Võrust veel kaasa võtta tahtsin, ikkagi käru peale ära. Ka maakleriga sain kokku ja vähemalt selle asjaga on minu poolt korras. Volvo istub praegu garaažis ja kui korterisse tuleb keegi, kes tahab ka garaaži kasutada, tuleb ta sealt lihtsalt ära vedada, aga see ei ole lähema paari päeva küsimus. Ja vanaisa ning teised annavad meile ka ehk andeks, et sel korral nende hauale ei jõudnudki…

Mu kaitsedeemon lendas meiega ilmselt kaasa. Ei minul ega emal pole peale paari sinika suurt häda midagi, isegi peapõrutust vist ei saanud (või kui, siis üsna kerge). Autol jäid isegi klaasid ühte tükki ja… ma tõesti ei tea, kuidas see juhtus, aga ennist poest ostetud munad jäid ka terveks! Volvo oli esiotsaga Võru poole ja haagis vastupidises suunas ning nende kahe vahele jäänud post oli ka vankumatult püsti. Öelge veel, et imesid ei juhtu… Kui nüüd ainult saaks neist flashback‘idest ka lahti – vähemalt korra tunnis keerdub pilt vaimusilmas 90 kraadi, kostub prantsatus ja painduva metalli krigin, teiselt poolt ema hirmunud halisemine… Mitte kunagi enam ei taha ma midagi sellist kogeda. Ja selle kõige peale ajab ikka ehedalt närvi mõne inimese leidlik tegevus teemal “ma olin nii mures, et käisin lausa surnuaial” (mille ema eelmisel päeval juba ära korrastas, muide) ning “närvide pärast tuleb võtta rahusteid ja viina peale juua”. Oleks, et siis korragi oleks õhtul küsinud, et “on teiega kõik ikka kindlasti korras?” Ei mingit huvi, ainult see on oluline, kas viinerid külmikusse said… Ning jah, ma tean, et sa seda loed. Sellepärast ma vastava seiga ära märgingi.

* * *

Ja homme hommikul vara-vara lähen ma mandlioperatsioonile, mistõttu suhtlen ma ilmselt paar päeva ainult kirjalikult…

Advertisements

Responses

  1. Oehh. vedas tõesti.
    Kuid minu vaatevinklist võid vennale rahuliku südamega öelda – tänu politsei kutsumisele on reaalne võimalus kärurendile “kott pähe tõmmata”. Asi ju politsei poolt fikseeritud.
    Nemad peavad hoolitsema, et kärud korras oleks ja ei tekitaks liiklusohtlikku olukorda.
    See jutt, et ise seaduse silmis süüdi, nüüd küll õige pole. Autorendi puhul ei eelda keegi, et rentnik kohapeal tehnilise ülevaatluse masinale teeb.

    Teisalt – mine tea milleks see konkreetne seiklus nüüd jälle hea oli, Selgus saabub ju alles hiljem.

    • See rendihaagis oligi põhjus, miks ma politsei välja kutsusin, sest viga me ju ei saanud… aga eks näis, kuidas asi laheneb.

  2. Aga kui sa oleksid surma saanud, kujuta ette missuguseid asju oleks veel su surnukehaga ette võetud.
    Need ma pean paraku mokad puhtaks limpsima.

  3. No vähemalt polnud sul suurt aega mandliopiks pabistada, see tundub kõige juhtunu kõrval köki-möki. Aga peale sellised asju on 1 hea tunne ka kusagil põues olemas- iseenda eluke tundub nii habras ja kallis, et seda igasuguste jopskite ja muu jama peale nagu ei raatsi raisatagi… Eeldatavasti 1 kalli aga kulub sulle selle tipuks ikka ära!

    • Ma ise mõtlesin sama, jah… aga eks mul neid surmalähedasi kogemusi ole ennegi mõned olnud. Lihtsalt lähedaste elu pole ma siiani veel ohtu seadnud… Ehk ei tule seda enam kunagi ette ka,

  4. Miz ebameeldiv kogemus.

    • Jah, seda küll. Ja eestlastele nii üldomaselt on mulle Reporteri uudise alla ka mõnitus jäetud:

      Arvos (02.11.2009 22:15 )
      NAINE roolis, ptyi. Sealt ei saagi head nahka oodata, tee pole milleski süüdi.

      Ma isegi ei viitsi vihastada selliste troppide peale.

  5. hea et ehmatusega ja mõlkidega asi löppes.
    pöidlad pihku lõikusele!

    • Ma siiani ei oska arvata, kuidas meil küll nii hästi läks. Ju siis ei ole veel aeg ära minna.
      Ja lõikusel peab jah pöidlad peos hoidma, äkki lõikavad muidu need kah ära…

  6. Muidugi tagantjärgi tarkus aga vähemalt teisel korral äkki jätaks “vägisi haagist” vaja ikkagi ära, sest see võib ka olla enne. Kusjuures ma ei ole ebausklik kuupäevade ega musta kassi suhtes aga siiski…
    Vähemalt sai kinnitust minu arvamus Rentsli Reporterist, mis ei vääri juba aastaid vaatamist või siis kõigest salvestisena kiirkorras läbi kerimist, sest liiklusavariid (pealegi veel sellised tavalised, ilma laipadeta!) ei kuulu uudiste ega samuti mitte meelelahutuse saatesse.

    Oled sa ikka kindel, et tervis ei saanud kahjustada ja töövõime ei langenud? Sest näiteks sissetuleku kaotamine reeglitele mitte vastava renditud liiklusvahendi tõttu kasvõi nädalaks võiks kuuluda kahju tekitaja poolt ka hüvitamisele.
    Pea ikka vastu, telestaar 😉

    • Ma saan väga hästi aru, mida Sa mõtled selle ende all. Mul on eluaeg nii olnud, et kui sisetunnet ei kuula, läheb kõik kohutavalt viltu. Paraku mõnikord on lihtsalt vaja… Ja “oleks” on nii halb sõna. Paljugi, mis oleks olnud, kui… aga see selleks.

      Meelelahutuse koha pealt olen Sinuga igati nõus. Aga no inimestel on ju hädasti vaja ohhetada ja ahhetada ja tunda rõõmu, et see nendega ei juhtunud…

      Töövõime langes umbes üheks päevaks, aga mitte füüsilises mõttes. Saad aru, mul on täpselt ÜKS sinikas, seegi vöökohal ja näpujälje suurune… Hakka või väitma, et üleloomulikud jõud suskasid meile padja alla 🙂

      Ning jah, viimase mõne päeva jooksul juba kaks korda telekas olla – jälle kümme korda kuulsam (ja mina ikka mitte midagi ei tee, jah?)

  7. ssshhh!
    On alles kogemus! Hea, et elus ja terved olete ja asi niigi lõppes. Üks suur virtuaalkalli ja mitu paid Sulle selle peale!

    • Aitäh Sulle, neid läheb mul vaja… emal kah.

  8. Mandlioperatsioon kõlab ka kohutavalt. Pai sulle!

    Haagiserendil mingi paber vormistati? Loe see hoolega üle. Seal võiks olla kirjas, et nad rendivad liikluseeskirjadele vastavaid asju. Kui seda lepingus pole, siis on pikk-pikk võlaõigusseadus, kus peaks ka rentimiste kohta kirjas olema. Igatahes tasuks sul rendifirmale selgeks teha, et neil pole mingit õigust sinult midagi juurde nõuda, sest neil pole õigus rentida välja eesti seadustele mittevastavaid ohtlikke riistu ja kui nad palju igisevad, luba neid auto rikkumise eest kohutusse anda. Koatada pole midagi, ähvardada natuke ikka tasub proovida.

    • Muide, mandlioperatsioon oligi kohutavam kui see avarii… ja kurk ei parane ju veel tükil ajal ära 😦

  9. Pikad paid ja kallid ka siitpoolt. Sa oled ikka supertubli, et pärast sellist kammaijaad rahulikult politsei ja autorendiga asju ajada suutsid ja olukorda kontrolli all hoidsid (too üks slip oli ilmselgelt rämedalt provotseeritud 🙂 )

    Selle “Reporteri”-jutu peale kukkus mul karp ikka korralikult lahti, ma mõtlen, halloo, kui igav peab inimestel olema?

    Head paranemist ka

    • Kriisiolukorras olen jah rahulik ja selge peaga, sest lihtsalt pole aega paanitseda. Ainult et hiljem, kui oht möödas, on üsna jube olla.

  10. 9000t see see kolu, mida sa järgi vedasid, küll ei maksa!!! Ja mingi liikluskindlustuse punkt peaks ka rendiasja reguleerima. Võta Indrek Sirk`kiga ühendust, temast targemat pole… Aga igati tubli, et rooli tönnima ei jäänud, vaid jäme otsa kohe enda kätte võtsid!

    Päikest…

    • Eks näis, mis selle rendikaga saab. Mul endal ei ole igatahes praegu küll võimalik mingeid asju ajada enne, kui ma jälle normaalselt rääkida saan…

      • Pista paar jäätist nahka ja rääkida saad päeva pärast – kogemusest tean 🙂
        Kurk mõnda aega hell on, tulist ja soolast ei maksa tarbida, aga küll pulmadeks ära paraneb 😉

      • Kukupai, see on nii individuaalne… eile hommikul oli opp ja praeguse ajani võtab isegi sülje neelamine pisara silma 😦

        Ja ma ei ole selle koha pealt just liigselt hellik…

  11. Sinu renditud A1 kategooria haagisel ei pea olema talverehvid. Kraavi läksid tõenäoliselt selle pärast, et koorem haagises oli valesti paigutatud või kinnitamatta jäetud.
    Ainuüksi sellise haagise tent maksab 5-6000.- krooni, tendiraam 3-4000.- krooni, haagis ilma tendita alates 10 000.- krooni.
    Kus rendist haagise võtsid ja mis siis lõpuks sai?

    • Haagis oli täiesti tühi, sinna polnud veel midagi pandudki. Pole ka enam oluline, kust ma selle rentisin. Lugu lõppes igatahes sellega, et ma ostsin ta välja 12,5 kilo eest.


Räägi mulle midagi...

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: