Posted by: rojukene | oktoober 18, 2009

Vaimupõllu harimisest

Üldiselt mulle täitsa meeldib koolis käia. Ainult et kaugõppel on üks väga rasvane miinus – nädalavahetused kipuvad üsna kaotsi minema ja teinekord reedesed tööpäevad kah. Sel nädalal algas kool reedel kell 9.00, eile kah kell 9.00 ja täna, pühapäeval, kell 8.30… Täiesti ebainimlik mu meelest. Eriti kuna ma magasin sisse ja olin seetõttu sunnitud tegema erakordselt kiireid liigutusi – operatsioon “voodist üles ja loengusse” võttis aega 28 minutit, ehk siis ärkasin kell 8 ja jõudsin imekombel isegi enne algust kohale. Kohvi juua muidugi ei õnnestunud, mistõttu teises loengus toimus mul 15 minutit etteplaneerimata teadvusekaotust, kui ma asetasin korraks pea kätele. Loengud ise olid muidugi huvitavad, kolm korda poolteist tundi neuropsühholoogiat jutti. Paraku oli auditoorium paras piinakamber, sest ruumis oli päris palju inimesi ja täpselt null akent.

Hirmsatest tingimustest hoolimata suutsin ma enamiku ajast siiski juttu ka jälgida ning tahaksin siinkohal ära tuua paar huvitavamat juhtumit, millest täna juttu oli.

H. M.

Hippolobes

Hippokampus on vot see junn seal

Kui kodanik H. M. oli 27-aastane, eemaldati tal progresseeruva epilepsia tõttu mõlemalt poolt oimusagara mediaalosa ja sellega koos ka hippokampus. Aasta oli siis 1953. Operatsioonijärgselt püsis ta intelligentsus muutumatuna (118), epilepsiast saadi kah jagu, aga mäluga juhtus kummaline lugu. Nimelt mäletas ta peaaegu kõike, mis oli toimunud enne lõikust, kuid koos hippokampusega läks ka tema võime uusi asju pikaajalisse mällu talletada. Põhimõtteliselt oli iga uus hommik tema jaoks nagu valge leht – mitte midagi eelmisest päevast ei mäleta. Samas oli tal hämmastavalt hea motoorne õppimisvõime – ta sai tööd liinitöölisena ning sai sellega suurepäraselt hakkama, kuigi iga päev pidi ta endale uuesti selgeks tegema, mis ta ülesanne on. Sama lugu motoorikatestidega – iga korraga tulid need tal paremini välja, kuigi ta ei mäletanud end kunagi midagi sellist teinud olevat. Elas päris vanaks, muide – suri eelmise aasta detsembris. Wikipedia kirjutab temast ka.

Unustamatu S (Luria juhtum)

Mäluhäire on ka see, kui inimene pole võimeline midagi ära unustama. Venemaal oli üks selline tegelane, temast saab lugeda siin. Ajakirjanikuna töötades ei kirjutanud ta kunagi midagi üles, sest tal ei olnud seda lihtsalt vaja… Ainult nägusid ei suutnud ta meelde jätta, õigemini – ta tegi seda liiga täpselt, kuid näod muutuvad ju aja jooksul tuntavalt. Metafooridest polnud ta ka võimeline aru saama. Ja kuigi esmapilgul võib tunduda ilgelt lahe, et miski ei lähe meelest ära, tasub mõelda ka sellele, et igasugune pask ja masendust tekitav värk püsib meeles täpselt sama hästi kui kõik muu… Lõpplahendus tema puhul oligi enesetapp, kuid pole teada, kas just sel põhjusel.

Kontralateraalne neglekt

neglekt

Ei ole see kopeerimine nii lihtne midagi...

67-aastane kodanik sai insuldi paremas kiirusagaras. Nägemisväljad olid tal korras, halvatust ei esinenud, muidu üsna kõbus ja ise ta ka nagu aru ei saanud, et midagi väga viga oleks… ainult et ta ignoreeris täielikult kõike, mis toimus vasakul. Ei märganud enda vasakpoolset külge ega vasakpoolset maailma (liitsõnadest tunnistas vaid paremat poolt, kui paluti käed tõsta, tõstis vaid parema käe jne). Vasakut sokki jalga ei pannud, isegi habet ei ajanud vasakult poolt. Ruumisuhted joonistustel olid ikka täitsa mööda, klotsidest ehitamine kehv, kopeerimisega ka eriti hakkama ei saanud, topograafilistest raskustest rääkimata. Taastumine toimub kahes faasis – esmalt hakkab patsient reageerima ärritustele vasakul, kuid teeb seda nii, nagu need oleksid paremal pool. Teises faasis reageerib vasakult poolt tulevale ärritusele õigesti, kui paremal samaaegselt teist ärritust ei tule… Pildil on näha, kuidas seesugune patsient kopeerib joonistusi – pildi vasak pool on kas täitsa tühi või üsna deformeerunud. Wikipediast saab juurde lugeda.

Aju on ikka üks hämmastav jubin küll. Ja neuropsühholoogia on hirmus põnev 🙂

Advertisements

Responses

  1. Mulle meeldis see tüüp ka, kelle peast mingi raudora läbi läks ja kelle iseloom selle tagajärjel kardinaalselt muutus.

    • Tüübi nimi oli Phineas Gage… võib öelda, et kogemata kombel mõnes mõttes üks neuroteaduse pioneere, olgugi et juhtumina 😀 19. sajandil ju selle peale polnud keegi veel väga tulnud, et aju eri juppidel erinev otstarve on.

  2. Khm, number kaks. Kellel huvi, võib seda raamatut lugeda 😀
    http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?13367

    • Seda reklaamiti meile loengus kah. Kui raamatukokku viitsin minna ükskord, siis äkki haarangi 🙂


Räägi mulle midagi...

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: