Posted by: rojukene | september 28, 2009

Seda ja teist

Olen jätkuvalt elus, vähemalt pulss on mul olemas. Just kontrollisin. Kerge pooletoobine külmetus on kallal, mistõttu homme hommikul mul veel mandleid välja ei rebita. Uus katse 3. novembril. Viimase kuu aja jooksul on mul pidevalt närvid läbi olnud nagu politseikoeral, sest projekt Oma Kodu läks algul nii sujuvalt ja ilusasti, et kohe lust vaadata… ja siis hakati seda kümnest küljest korraga pidurdama. Üsna frustreeriv on see värk, ma pean märkima. Aga noh, eks laheneb ükskord ka see küsimus. Ja kahtlemata tekib miljon uut probleemi, kuid see on selle aja mure.

Mis ma siis vahepeal teinud olen… Tööd. Koolis olen käinud. Olen teada saanud, et teoloogiline saksa keel sisaldab õppetekstides poolekilomeetrisi sõnu, et “ajukoor on pehme, seda saab noaga lõigata nagu vorsti; seda katab lipiidne kiht, mistõttu on see üsna rasvane, nii kulinaarses mõttes” (tsitaat õppejõult) ning et teismeliseea riskialdis käitumine on tingitud tõigast, et limbiline süsteem areneb jupp maad varem välja kui kortikaalne. Õpin parajasti püstolit laskma, olen seda juba ammu teha tahtnud ja nüüd on võimalus. Eriti äge on see, et mul tuleb märgile pihtasaamine üllatavalt hästi välja. Kui joppab ja ma saan riigi kulul harjutada, võiks täitsa mõelda sellele, et kuhugi võistlustele minna. Novembri lõpus võib mind telekas kah näha, käisin ühe saate salvestusel, panin selleks ennast eriti gootilt riidesse ja puha… aga selle hetkeni on veel kõvasti aega, kui see eetrisse paisatakse.

Eile õhtul külastasin vilksamisi ka Loll-linna, kuna Rock Cafés näidati kõigest 150 krooni eest kolme head bändi – Tracedawn, Metsatöll ja Ensiferum. Rada7 abiga leidsin endale reisikaaslased sinna ja tagasi, nii et bensurahast sain jupi tagasi ja kirsiks tordi peal oli teadmine, et ma ei pea isegi pileti eest maksma 🙂 Nii kummaline kui see ka pole, jättis Tracedawn kõige eredama mulje. Mind muidugi aasiti sel teemal juba, et “eks ikka sellepärast, et seal olid noored poisid, on ju!” 😛 Noored ja nummid on nad tõepoolest, pool bändi on sündinud aastal 1990. Aga nad teevad tõeliselt head asja ning üsna harva juhtub, et laiv kõlab paremini kui stuudiosalvestus. Kutid hüppasid ja möllasid laval ringi, nii et vähe pole. Eriti numm oli see, kui laulja käis hoolitsevalt keset lugu mööda lava ringi ja jootis bändikaaslastele oma käest Rocki, kuna neil olid instrumentide tõttu käed kinni 🙂 Ja millegipärast kippusin ma nende bassimeest õhtu jooksul korduvalt kogemata peaaegu pikali jooksma, sest miskipärast hängis ta pidevalt just seal, kuhu mina ka tahtsin minna. Ning ei, need põkkumised ei olnud taotluslikud 🙂

Aga et teie ka saaksite aimu, miks ma neist nii pikalt kirjutan: Tracedawn – “In Your Name”

Mulle meeldib see, et mörin vaheldub puhta ja ilusa vokaaliga. Et neil on päriselt ka kidrasoolod. Et nad kõlavad lihtsalt nii hästi. Metsatöll oli laval oma tuntud headuses ja Ensiferumist vähemat kui “väga hea” ju ei ootakski…

Aga nüüd ma lähen teen endale järjekordse tassitäie teed ja koon Potteri audioraamatuid kuulates oma põlvikut edasi. Kaktused mul juba on, kassi võtan ilmselt kah, kui uues kodus remondid-värgid valmis on… Ikkagi peaaegu veerand sajandit turjal juba.

Advertisements

Responses

  1. No vähemalt sina siis mõistad minu hullustust korraga kududa ja Potteri audibooki 934875693874dat korda kuulata xD :*

  2. Sellega ma olen viimasel ajal tegelenud jah 8)


Räägi mulle midagi...

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: