Posted by: rojukene | juuni 27, 2009

Universum luksub…

…või on tema sõnum mulle igatahes maru segane. Miskipärast kipun ma viimasel ajal kokku juhtuma oma põhikooliaegsete klassivendadega. DO NOT WANT!!! Vähemalt 95% puhul kehtib see karjatus küll. Põhikoolis olin ma nimelt ilma enesehinnanguta, kole ja paks kahe patsiga nohik, kes kunagi kellelegi vastu ei hakanud. Sest et suured inimesed rääkisid kogu aeg, et “ära tee väljagi, küll nad ära tüdinevad”. Sittagi nad tüdinesid! Noh, ütleme nii, et on üsna konkreetne põhjus, miks ma kunagi “Klassi” vaadata ei taha. Umbes 8. klassis tuli siiski mõistus koju ja ma hakkasin ennast kehtestama ka, aga koolivahetus gümnaasiumiastmeks oli igatahes eluliselt vajalik. Läksin ühest Tartu “eliitkoolist” teise, kuigi HTG puhul on jutumärgid kindlasti liigsed.

Igatahes. Mõni nädal tagasi käisin Pärmikas kontserdil. Üks endine klassivend (A.) mängis kah, tollega sain ma pärast põhikooli täitsa normaalselt läbi, vahepeal suhtlesime isegi täitsa tihedalt. No ja märkasin mina, et mu kõrval kuulab tema esinemist üks teine klassivend (K.). Selline, kes samuti oli klassi heidik ja keda isegi mina ei sallinud. It must have been the booze talking, aga ma mõtlesin hea inimene olla ja ütlesin talle tere. Järgnes mõningane small talk ja kõik oli okei. Pärast konsat surusin A.-l käppa ja embasin kah. K., kes seal kõrval seisis, tahtis samuti kallistatud saada. Kerge alarm läks peas tööle, aga ma jätsin selle tähelepanuta. K. sai ka oma kallistuse ja mina kuulsin vastutasuks, et ma haisen jubedalt suitsu järele ja mida iganes. Öm, jah, ise tahtsid ju.

Kerime 2 päeva edasi. Reede õhtu, kell on seitse, mina teen ikka veel paaniliselt tööd, et saaks seejärel ükskord ometi õppima hakata. Heliseb telefon, ekraanilt paistab võõras number. Leiab aset järgnev vestlus:

– Halloo?
– Tunned ära, kes räägib?
– …Ei?
– Oled sa Tartus?
– Ee… jah, aga kellega ma räägin?
– Tõesti ei tunne ära?
– Ei. Kes sa oled?
– K. olen!

(Oumaigaad. Miks??? Mis ma tegin?????)

– Ee… no ja siis?
– Ma mõtlesin, et ma kutsun su jalutama!
– Ee… ahah?
– Mis sa täna õhtul teed?
– Tööd teen ja hiljem hakkan õppima.
– Välja tulla ei ole aega?
– Päris kindlasti mitte.
– Mis sa nädalavahetusel teed?
– Ee… olen linnast ära.
– Kas sul järgmisel nädalal on aega?

(Hakkan juba kergelt kannatamatuks muutuma, sest ma eriti tegelikult ei taha selle kodanikuga kohtuda ja kell on juba miljon ja mul on tuhat asja vaja veel ära teha.)

– Võimalik, ma praegu ei oska öelda. Oleneb, palju mul tööd on.
– Kas nädala alguses või lõpus?

(Ei, ta ei saa ähmastest vihjetest aru. Kurat.)

– Ee… keskel.
– Mis kell sul aega on?

(Jumaljeesus küll! MA EI TEA!!!)

– No ma ausõna ei tea, ilmselt pärast tööpäeva lõppu, aga ma ei oska praegu öelda. Räägime sellest kunagi järgmisel nädalal.
– Kolmapäeval kell kuus?
– No ma ju räägin, et ma EI TEA, oleneb, kuidas mul tööga on. Helista uuesti järgmisel nädalal ja lepime kokku. Mul hakkab praegu juba väga kiire.

(Hullult tahaks kõnet ära lõpetada.)

– Neljapäeval kell kuus?

(Appi noh, kas ta on kurt või?)

– Ma ausõna ei tea, räägime sellest järgmisel nädalal, okei??? Ma nüüd teeks tööd edasi, kell on juba seitse läbi.
– …Aga mina õpin anatoomiat! Närve!!!

(…jajah, ja mind PÄRISELT ka huvitab, eks…)

– Väga tore, mina ei tea sellest teemast midagi, head aega.

Ja panin toru ära. Õhh, päris õõvastav. Mu telefoninumber ei ole salastatud, aga viisakas oleks olnud esimese asjana e-mail saata… või vähemalt mitte nii stalkerina käituda. Kui ikka ei ole inimesega aastaid suhelnud, siis ei ole ÜLDSE kaval idee alustada kõnet stiilis “mõista-mõista, kes ma olen!” Jõudsin järeldusele, et tüüp on veidi liiga creepy (nii jutult kui välimuselt ja olemuselt) ja hakkasin väljapääsuplaani sepitsema. Esimene idee oli see, et ma võtan Kolli deidile kaasa ja tutvustan teda kui oma eriti kurja ning armukadedat boyfriendi, kes ei luba mul üksi linna peal litutada 8D Kui ma Kollile helistasin ja ütlesin, et tahaks teda järgmisel nädalal natukeseks laenata, oli kodaniku esimene reaktsioon “mul ei ole ülikonda!” 😀 Kui ma naerust toibusin, selgitasin talle siiski, et ülikond ei ole üldse vajalik, pigem vastupidi. Igatahes tundus idee vettpidav. Ainult et pühapäeval saabus K.-lt SMS, et tema läheb rattaga sõitma, mis ma teen. No kurat! Ma ju ütlesin, et mind pole linnas! Grh.

Lugu lõppes sellega, et saatsin tüübile järgmisel päeval ise sõnumi: “Meie kohtumine jääb ära, sest mu elu on liiga kiire, suhtlemaks puhtast viisakustest inimestega, kellega mul tegelikult midagi ühist ei ole. Edu edaspidiseks.” Tunni aja pärast saabus vastus “ok edu” ja ma siiamaani mõtlen, et ei tea, kas ta oli sellega arvestanud või ihub ta vaikselt kuskil kirvest, et see mulle sobival momendil kättemaksuks kolpa kinni lüüa.

No ja kui ma nüüd reede õhtul pahaaimamatult Zavoodis istusin, veeti täitsa ettehoiatamata kättpidi minu juurde veel üks klassivend. See, kellega meil oli intensiivne vihkamise-vihkamise suhe. Möh? Mis mul juhtme totaalselt lühisesse jooksutas, oli fakt, et kodanik peaaegu langes mulle kaela, surus mu kätt ja seletas õhinal, kui hea meel tal ikka mind näha on. Vidamittu? Paralleeluniversum sõitis käesolevasse sisse vä? Ma saan aru, et kutt oli spiidilaksu all või midagi, aga no päris nii see kah mõjuma ei peaks… Ütlesin talle tere vastu, aga mingist rõõmsast taasühinemisest ei olnud küll juttugi. Vaatasin temast hoopis harjumuspäraselt ülbelt läbi ja ta liikus seepeale edasi.Mulle kinnitati hiljem, et temast olla vahepeal täitsa normaalne inimene saanud, aga ma ei usu seda enne, kui mulle tõestus näkku kargab.

Tunnike hiljem kohtasin sealsamas VEEL üht põhikooliaegset klassivenda, järjekorras siis juba neljandat viimase mõne nädala jooksul. Tema oli üks neist vähestest, kellega ma ka kooliajal enam-vähem läbi sain, aga no ikkagi. Mis siis nüüd saama hakkab? Miks nad järsku kõik riburada pidi välja ilmuvad ja mu tee peale koperdavad? Ja kes järgmine on ning mida ta minust tahab?

Advertisements

Responses

  1. Ma ei tea, miks, aga ma lugesin väljendi “jumaljeesus” asemel “huijeesus”. Nojah, oleks ka õigem olnud antud kontekstis. 😀

  2. Mu düsleksia on selgelt nakkav 😛

  3. irw
    oota veel mõned aastad, siis võid nende koolivendadega juba päris normaalselt suhelda 😛
    ma põhikoolis ei saanud vist ühegi klassivennaga läbi, läks mõni aast mööda ja suhted täitsa normid, nüüd juba on hea meel neid kohata (niipaljukest kui neid järgi ongi)

  4. Kukupai, ma arvan Su kommentaarist lähtudes, et Su suhted oma klassiga ei olnud päris nii hullud nagu minul ehk siis aastaid kestev igapäevane vaimne ja füüsiline vägivald. Mõningaid asju lihtsalt ei saa andestada ja unustada.

  5. ma õnneks ei ole oma põhikooli aegsete klassivendadega kokku puutunud veel kordagi. mõni kord olen paari neist telekas näinud ja kanalit vahetanud.

  6. Ma õnneks ei vaatagi telekat… Samas, ega neist kellestki siiani midagi väga erilist kah saanud pole.

  7. See on vist mingi üleüldine tendents – ma sain just kutse oma põhikooli klassi kokkutulekule. Ma saan aru, et 11 aastat yadada – but why?!?
    Õnneks see on just sel päeval kui ma Viljandis olema pean, niiet vast ei teki isegi kiusatust kohale minna. Nende paariga, kellest inimesed said, nendega suhtlen nagunii – ülejäänutega pole üldse miskit.

  8. Mul olid põhikoolis mõned ikka erilised munnid. Üks oli ülbe rikkurite võsuke (mingil kummalisel põhjusel tundus tema väikevend enamvähem normaalne inimene olevat) ja teine tuli küll tavalisest või isegi veidi vaesemast perest, aga teda kohutavalt häiris see, et ma julgesin oma arvamust avaldada (näiteks vahele astuda, kui kedagi teist narriti) ja hiljem ka – oh õudu – teisiti välja näha. See muidugi tema pisikesse peakesse ei jõudnud, et ilmselt oli see välimus tollal suures osas tingitud ka sellest, et ma tahtsin nendesugusest lambakarjast eristuda. Neile kahele ma tõesti ei ütleks praegu kah isegi tere mitte, kuigi esiteks pole juhustki olnud ja teiseks arvan ma miskipärast, et need kaks on sellised, kes ei muutu ja kes ka mind teretama ei hakkaks.

  9. Õnneks pole ühelgi härmakal isegi pähe tulnud mind mõnele kokkutulekule kutsuda, huuh. Aga eks see nii kipu olema, et kui ka mõne inimese puhul avastad hiljem, et ta on tegelikult täitsa tore (on ette tulnud), siis tõsine munn jääb selleks ka 10 ja 20 aasta pärast.

  10. Irw
    Mis siin öelda , julm nali .

    Teisalt võib siin tõesti olla mingi lahendamist vajav olukord ,mis ennast nüüd ette kerib .

  11. Tjaa, kui ma mäletaks täpselt, kes nad olid ja mis nad tegid. Tähendab, nimesid küll mäletan ja mõnega räägin tänaval/netis, aga juba põhikooli ajal ei olnud klass mu põhiline tutvusringkond… Seega praegu on isegi see tunne, et aaa, saame jah tuttavaks, päris põnev, kes sa siis oled 🙂

    Aga äkki neil on lihtsalt piinlik ja tahaksid kuidagi näidata, et mõned asjad on nüüd selja taga?

  12. Võiks küll piinlik olla, igal vähegi normaalsel inimesel oleks. Ainult et sellest on veidi vähe… Ah, las see teema jääda praegu.

  13. kas ma ütlesin tõesti “täitsa normaalne inimene” selle isiku kohta? O.o;

  14. Ee… jah?

  15. minu arvates kasutasin sõna “enamvähem”….


Räägi mulle midagi...

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: