Posted by: rojukene | juuni 13, 2009

Valgustatus saabus

Õppimine on vahel ikka täitsa kasulik. Ma olen juba pikka aega mõtisklenud, miks näiteks paljud naised leiavad, et vägistamisohvrid on selles hirmsas sündmuses ise süüdi.

Iva peitub asjaolus, et inimestele meeldib mõelda, et maailmas valitseb õiglus ning tasakaal, vähemalt teatud määral. Järelikult on nii, et pahad inimesed väärivad halbu asju, mistõttu halvad asjad juhtuvadki ainult pahade inimestega. Head saavad väärilise tasu. Vastavaid uskumusi tiivustab tagant ka hirm, et “aga mis siis, kui see ühel päeval minuga juhtub?” Järelikult tuleb ise olla hea, siis ei juhtugi…

Sama kehtib inimese enda käitumise kohta teiste suhtes. Need, keda inimene aitab, meeldivad talle rohkem kui teised. Kellele on ta aga haiget teinud, neid kipub ta aga hoopis süüdistama, leevendamaks omaenese süütunnet. Nii veenab ta ennast, et tema käitumine on õige.

Märksõna? “Kognitiivne dissonants”.

Ma nüüd õpin edasi. Sotsiaalpsühholoogia eksamini on jäänud 10 tundi. Magamine on nõrkadele!

Advertisements

Responses

  1. hirmus mida nad sinuga teevad. aga eks ikka ole nii, et mida ise ei tea, see on teiste mure. võrdlustel põhinev mõttemudel imeb räigelt.

  2. Maru huvitav on teada saada, mis mehhanismid panevad inimesi käituma täiesti ebaloogilisel viisil. Eriti kuna enamik inimesi eeldab, et teised mõtlevad ja tegutsevad nendega sarnaselt…

  3. Ma oleks märksõnaks “karma” pakkunud, aga eks need mõlemad (luulud) on sihukesed enesekaitsetrikid, et end puhtama ja kuivemana tunda.

  4. Hm, karma on suht samasse auku mõnes mõttes küll, aga see on ikkagi “väline jõud”, pealegi eeldatakse, et karma mõjub hoopis väidetava eelmise elu tegude tõttu… ja noh, kui seda tõsiselt võtta, siis need, kes eelmises elus parajad sitarattad olid, inimesena ju ümber ei sünnigi… Kognitiivse dissonantsi puhul projitseeritakse oma hirm lihtsalt sobiva(te) inimes(t)e pihta ja nii rahustatakse iseennast maha. Et noh, ‘paras neile, mina olen selliste koledate asjade jaoks liiga hea, tark ja ettenägelik’.

  5. ja kui see ‘hea, tark ja ettenägelik’ siis ise lätka ära saab, ei suuda ta kuidagi mõista, miks ometi, kõik halvad asjad juhtuvad ju teistega, mitte minuga, eksole.
    Aga kui keegi siis samasugust suhtumist väljendab kui tema enne, siis on katastroof 😉

  6. Kusjuures, ma olen omal nahal tunda saanud selle efekti kadumist 😀 Üsna huvitav õppetund on, kui avastad, et teed midagi, mille kohta kunagi mõtlesid, et “ei iial, ma olen selleks liiga hea ja õilis, ainult nõmedikud ja lollid teevad nii ja saavad siis vastu näppe”… ja ilmneb, et teatud asjaolude kokkulangevuse korral tegutsed ise kah täpselt samamoodi.

    Ainult et selline silmi avav efekt ei kehti sugugi enamiku puhul. Kui inimene ikka millessegi usub ja talle tõestada, et asjad pole üldse nii, siis usk ainult süveneb. Näiteks oli üks sekt, kes uskus maailmalõppu toovatesse tulnukatesse. Kui maailm aga otsa ei saanudki, siis sai nende usk sel kombel oluliselt väge juurde, et leiti põhjendus – meie usu jõud oli niivõrd suur, et see hoidiski maailmalõpu ära!

    Psühholoogia on ikka erakordselt huvitav ala.

  7. “Kui sa oled noor, siis sa oled perfektne. See on maailm, mis on vigane.

    Ja kuidas seda valeks pöörata? See ongi täpselt nii. Sa oled patuta. Ja maailma leidsid sa niisugusena, nagu ta on, mitte sina ei ole seda teinud. Sina jõuad kohale siis, kui hädad olid juba valmis /../

    Siis sa koged läbikukkumist. Enda läbikukkumist. Siis kui see juhtub esimest korda, on väga raske. Esimene traagiline moment, kui juhtunus ei saa süüdistada kedagi teist: sina oled sitapea. Sina KA oled üks sitapea.”

    Jacopo Fo “Mu pea on täis raskeid mõtteid” http://8mai.wordpress.com/2009/02/09/mu-pea-on-tais-raskeid-motteid/

  8. Oudekki, eks mõtlev inimene õpib ikka, kuni elab… ja kõik, mis meiega juhtub, on millekski hea ja millekski halb. Paraku kipub ikka nii olema, et elutarkus tuleb pigem valusatest, mitte ilusatest kogemustest.

    Artikkel oli tõesti väga hea lugemine, tänud linkimast.

  9. …eesti keeles ka “tunnetuslik ebakõla” 🙂

  10. Eks see asi käi teistpidi ka – kui näiteks mõni vägistamisohver võtab omaks idee et “mis ma siis käisin lühikese seelikuga, paras mulle” või peksa saanu möönab, et “ma vist ise olin süüdi, et teda närvi ajasin”.

  11. Ei tea, see kisub pigem ääri-veeri servapidi Stockholmi sündroomi mängumaile…

  12. Kas Stockholmi sündroom ei olegi lihtsalt üks kognitiivse dissonantsi väljendumisviise? mehhanism sama, inimene mõtleb faktid niimoodi ümber, et maailm oleks jälle korras ja loogiline.

    • Oh, mis iidse postituse Sina küll üles leidsid 🙂

      Stockholmi sündroom on ka reaalsuse ümbermõtlemine, jah, kuigi natuke teistpidi… Ohver hakkab mingist hetkest peale arvama, et see, kui teda parajasti ei peksta/mõnitata/piinata, ongi nüüd ootamatu märk sellest, et pahalane tahab temaga sõber olla, ja vastab talle omapoolse kiindumusega. Jabur värk, kuna see kiindumus kestab ka pärast traumeerivast olukorrast väljumist.

      Mõneti võiks vist paralleeli tõmmata vägivaldse paarisuhtega, kus naine püüab olla võimalikult “hea”, et mees ei oleks “sunnitud” teda jälle näkku peksma, olles samal ajal täiesti veendunud, et see nüüd ongi armastus.


Räägi mulle midagi...

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: