Posted by: rojukene | mai 24, 2009

Kuidas mul tõeliselt tore nädalavahetus oli

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et mul tekkis kange isu omada õigust musta numbriga autot juhtida. Ja nii oligi – korraldati üritus, mina võtsin osa. Ja nii äge oli! 🙂 Kohe nii šeff, et järgneb taas kord üks eepose mõõtu postitus…

Reede

Kella viie ja kuue vahel õhtul kogunesime Tartus kokku ja ootasime, et saaks Ida-Virumaale sõitma hakata. Peale minu oli õue peal veel üks naiskodukaitsja ja siis nii umbes 30 meest, kes meie poole umbusklikke pilke heitsid. Masinaid oli päris mitu: mõned DAFid, Iltis,  Unimog ja kaks väikebussi. Kella kuue paiku seletati meile lühidalt ära, mismoodi minek on (iga 40 km tagant juhtide vahetus, kokku 4 vahetust) ja et linnast välja saadab meid politsei, vilkuritega ja puha. Mulle pidi saama esimesed 40 km ilusa uue bussiga (pluss järelkäru, kus katlad peal), pärast mida pidin ma Iltise peale ronima. Enne sõitmahakkamist tiksusin bussi lähistel ringi, kui sinna tuli kamp mehi, kes mu käest uurisid, kes rooli istub. Kui ma ütlesin, et mina, pillas üks kodanik kommentaari, et selge, siis tema küll sinna peale ei istu, ja kaapis minema. No aitäh. Šovinism ei ruuli üldse. Ja ma otsustasin, et kui vaja, olen topelttubli, aga pole võimalik, et mingisugune papi saab minu peale näpuga näidata ja irvitada!

Läbi linna oli ikka uhke tunne sõita küll 🙂 Politseinikud nõelusid tsiklitega kolonnist ette ja panid aga liiklust kinni, et meie saaks ülbe näoga punase tule alt läbi sõita 😀 Nende ausast pingutusest hoolimata oleks võinud äärepealt väga suur segadus tekkida, kui üks mutt pani täpselt mu nina eest üle Riia tänava Kalevisse ajama. Litsusin pidurit ja lootsin, et käru mu taga mingit lollust kokku ei keera selle peale… Noh, läks õnneks. Ja läks nii, et ma sõitsin bussiga hoopis esimesed 80 km ja alles seejärel ronisin Iltisesse, mis kõige ees sõitis. Üsna omapärane oli… eriti fakt, et spidokas oli otsustanud alla anda ja kiirust reguleerisime tunde järgi ja aeg-ajalt tagumise masina käest küsides 😀 Aga sain täitsa normaalselt hakkama ja viimased 40 kilti loksusin hoopis reisijana bussis.

Kohale jõudsime siis, kui hakkas juba hämarduma. Lükkasime telgid üles ja sõime. Kuna naisi oli ainult kaks ja noh… mina olin oluliselt värvikam, olgugi et meigita, tundsin ma ennast kohati nagu mingi võsastaar – pildimasinad mu ümber muudkui plõksusid 😀 Aga meestel hakkas vist vaikselt hirm üle minema, nii mõnegagi sai juba täitsa mõnusalt lõõpida. Pärast sööki jätkus töö sektsioonides, meie läksime oma kambaga telki ja hakkasime ahju peal vorstikesi grillima ning anekdoote rääkima. Lõpuks kustusid kõik peale minu ükshaaval ära, mina aga vahtisin ahjust kiirgava sumeda valguse värelust presendil, kuulasin eemalt kostvat lauluvõistlust ööbiku ja öösorri vahel ja mõtlesin, et ma olen tõesti üle pika aja õnnelik.

Laupäev

Hommik algas kell 8 pudru ja täitsa talutava kohviga. mille juurde käis ka väike kaneelirull. Nii numm 🙂 Rahvas löödi kaheks – ühed läksid käemärke õppima ja käruga manööverdama, teised lükati rajale. Mina olin esimeste rajaleminejate seas, seega kamandati mind Iltisesse, teised istusid DAFide peale.

Iltis

Iltis

DAF

DAF

(Pildil klikkides jõuab lehtedeni, kust ma fotod võtsin.)

Esimese ringi tegid instruktorid ise, läks kaks tundi (põhiliselt kulus aeg mäkkeronimise peale). Teise ringi sõitsin juba mina ja instruktor oli igaks juhuks kõrval. Läks ainult tund! 😀 Kui ma autost pärast seda välja ronisin, et jalgu sirutada, küsiti imestunult, et kas me jätsime osa rada vahele. Ma ütlesin enesega rõvedalt rahul olles ja laia irvega, et ei, ma olengi nii kiire. Rada ise oli rämedalt lahe 🙂 Kõigepeal jupp auklikku teed, siis vana raudteed pidi (rööpad olid läinud, aga needsamused.. raudteepostid olid risti maas ja neist pidi aeglustiga üle roomama), seejärel tuli mäkketõus. Peab märkima, et tegu ei olnud üldse lauge minekuga, ma pakuks tunde järgi nii 45-kraadist nurka… Kuna sealt oli aga juba nii mitu DAFi läbi läinud (nii mõnigi neist alles teisel-kolmandal katsel koos korduva mäest alla tagurdamisega) ja hommik otsa oli tibutanud kah, siis mina kogesin mäe peal efekti “kiviklibul ja mudal on koos lõbus hullata”, mis tähendas, et ma hakkasin tagasi alla vajuma. Isegi käsigaas ei aidanud. Paar hirmsat hetke oli ka, kui masin lippas järsku tagurpidi alla nigu loom ja mina püüdsin tabada piduripedaali, mis ei olnud üldse seal, kus ma olen harjunud, et ta on… aga kõik läks hästi. Saime auto pidama ja instruktor tagurdas ta igaks juhuks ise alla. Ei hakanud sealt enam uuesti proovima, vaid otsisime õige natukene laugema tõusu, kust nii palju raskeid loomi polnud läbi trampinud. Edasi oli tükk aega sellist üles-alla ja diagonaalis ronimist, seejärel tuli kitsas koridor võsa vahel, mis sisaldas palju vedelat muda ja rämedaid roopaid. Psühholoogiliselt on väga raske nii sõita, et keerad rooli maksimaalselt pool pööret vastu, kui samas näed, et auto kisub täiega võssa. Aga rohkem ei tohi, sest nii kui ratas toetuspinna saab, on kööga kah – siis leiad ennast koos autoga teisel pool teed kraavist. Või sitemal juhul leiavad sind teised. Teine vaimselt keeruline moment, kuigi oluliselt kergemini ületatav, oli mäest alla minek – pidurit vajutada ei tohi, muidu võib auto kukerpallitama hakata… Pärast “puiesteed” oli jälle mõnda aega mitte eriti suuri väljakutseid pakkuv rada, aga seejärel läks põnevaks – me viisime autod ujuma 🙂 Ületasime kolm veetakistust, kusjuures viimasest pidi maru otse läbi sõitma, sest vee all oli põhimõtteliselt silla moodi asjandus olemas, ainult et sellest kahel pool on vesi üle pea…Uste vahelt sisse ei pritsinud, aga kuskilt tuli kohati läbi küll 😀

Seejärel sõideti harjutusplatsile ning tehti uus vahetus ehk siis mina korjasin peale teise tütarlapse ja istusin ise kõrvaistmele teda juhendama. Tegime oma ringi ära, välja arvatud veetakistuse, kuna selgus, et meie ees sõitev masin siirdus ringi lõpus hoopis laagrisse lõunale, minul aga polnud see rada just peas veel 😀 Noh, sai ka tema oma ujumise hiljem korda. Pärast lõunat hariti mind käemärkide järgi sinka-vonka sõitmise osas nii edaspidi kui tagurpidi (nüüd siis juba teise bussiga; iseenesest on see tegevus üsna lihtne, ainult masina ees viipleja peab pädev olema) ja seejärel vantsisin ma kõrvalplatsile, et käruga kah harjutada.

Lai oli minu eksitee, kui ma ennist eeldasin, et tegu on väikse käruga, mis mõnele autole taha lükatud on… ja siis ma nägin, et oh ei 🙂 Kõigepealt nägin ma käru. See oli suur. SUUR. Ja üldsegi mitte taga, vaid hoopis DAFi ees. Käru tagumine äär oli põhimõtteliselt peaaegu sama kõrge kui esiklaasi ülemine serv… Ülesanne oli järgmine: enda ees tuli lükata käru käänaku taga asuvasse boksi. Sellega sai ikka vett ja vilet näha, suhteliselt hull nillimine. Minu kallal hakati kah jälle plõksima, et nooh, mine näita nüüd meestele, kuidas asi käib. Ma siis rapsisin püksitagumiku tolmust puhtaks ja ütlesin, et ootan mõnd julget ja pädevat endale kõrvale instruktoriks. Ma polnud ju elu sees nii suurde masinasse istunud. Ütleme nii, et aega ja edasi-tagasi nõksutamist läks, aga ÄRA TEGIN! Nahk oli seljas roolikruttimisest täitsa märg, aga mehed olid kohe jupp maad vagasemad, höhöö. Hullult hea tunne oli endal pärast 🙂 Ja kuna ma juba nii äksi täis olin, siis rabasin järgmise meeldiva oskaja härra kabiini ja… 😀 Jõudsin järeldusele, et ei ole see nii teistmoodi midagi, ainult esisilla ja aeglusti sisselükkamine käib veidi keerulisemalt ja piduri vajutamiseks peab jõudu olema. Päeva kõige raskem osa oli see lõputu ootamine, kui endal parajasti midagi mõistlikku teha ei olnud. Suitsud kadusid kui imeväel. Päeva uus teave: katse teel olen kindlaks teinud, et karulauk maitseb tõepoolest nagu küüslauk 🙂 Lükati mulle üks leht pihku ja öeldi, et proovi… Päris hea oli 🙂

Aega läks, aga asja sai – lõpuks jõudsid kõik oma manöövritega valmis ja läksime laagrisse toituma. Igaühele oli ka suur pudel kalja ning oh neid nalju teemal “kuulge tüdrukud, ega te ei võigi seda kraami juua, pärast kakerdate mööda laagrit ringi ja lällate muudkui!” Khm, nojah. Pärast püha õhtusöömaaega jäi osa seltskonda kala suitsutama, mina sõitsin aga koos teise grupiga suuurt ekskavaatorit vaatama. Jalastudes oli küll selline tunne, et nüüd me oleme Afganistani sattunud – igal pool ainult erinevas suuruses kivid, killustik ja tolm… Andis ikka tükk maad vantsida selle suure elukani, mul hakkasid isegi kõrbekad lõpuks hõõruma. Ja siis pidi viimase takistusena veel mägironimist harrastama. Ma vaatasin, kuidas kivid teiste jalge alt veeresid ja leidsin, et seenele, mina sealt küll üles ei lähe, makske või peale. Ja astusingi kopani jõudmiseks pika ringi maha, kusjuures jõudsin kohale enne kui viimased valli pealt laskujad. No oli küll igavene mölakas 🙂 Kilomeetri jagu sammumiseks kulub tal kuu aega ja kaalu oli vist 1600 tonni. Eesti ühe suurima ekskavaatori nimi on Narva Karu.

Kui laagrisse tagasi jõudsime, olin mina küll läbi nagu läti raha 🙂 Viskasin telgis korraks pikali ja tõmbasin magamiskoti kuidagi poolviltu peale… ning ärkasin tunnikese jagu hiljem, kui mehed kah tudumaale tulid. Kooberdasin veel viimast korda põõsasse ja suitsule ning kuulsin lisaks ööbikule ja öösorrile ka kassikaku huikamise ära 🙂

Pühapäev

Jälle kell 8 hommikusöök, siis lasti telgid kokku ja mindi rallima, seekord aja peale. Mind ärgitati kah, aga ma mõtlesin, et parem seekord mitte, nii igaks juhuks. Hiljem muidugi jäi kripeldama, et äkki oleks ikka võinud… 🙂 Noh, igatahes jäin ma selle asemel laagrisse ning sattusin juttu ajama ühe 70-le ligineva härraga, kes ei läinud oma haige selja pärast sinna rappuma. Rääkis hoopis, kuidas tema oli 4-aastasena koos vanematega Saksamaale põgenenud, eluaeg tahtnud tagasi tulla ja 1991. aastal oma võimaluse saanud. Väga huvitav oli temaga vestelda, ikkagi elav ajalugu ja värki.

Varsti jõudsid võistlejad kah tagasi ja kiirelt tehti ka lõuna ära. Ma olin veendunud, et see supp tuleb mul kohe kõrvadest välja, aga suutsin ikkagi kangelaslikult lõpuni süüa. Hommikuputrudega mul nii hästi ei läinud, magu tõmbab ennast vist ööseks kuidagi krimpsu nagu kotisuu ega tee seda järgmisel päevalgi veel niipea lahti. Lõpuks oli laager koos ja kolonn juba ootamas. Mulle öeldi kohe ära, et nii, sina sõidad ühe jutiga Tartuni välja. Ma olin maru rahul, sest mul oli kõige uuem ja mugavam masin üldse 🙂 Mis põhiline – igasugused rappumisest tüdinud võllid tulid ju kah sinna bussi ja ei lõksutanud keegi sel teemal lõugu, et blondiin roolis, buss kraavis. Tagasiteel olin õnnelik, et masinal nii head pidurid on – kiisu pani üle tee, aga mina küll ei suutnud järgida igal pool autokoolides jagatavat soovitust, et kui on väiksem kui keskmise koera mõõtu elukas, tuleb tuima näoga alla ajada, vältimaks ohtlikke olukordi. Buss pidurdas sujuvalt, tagumised hoidsid pikivahet ja triibuline kiisu pääses üle tee. Enne Tartut tuli küll lõpuks juba tunne, et ma sõidan ratastega mikrolaineahjus. Hiljem üks reisijatest märkis ka, et paar sellist äkilisemat jõnksu olla lõpupoole sisse kah tulnud.. aga jõudsime jällegi ilusasti kohale. Siis polnud muud kui autode puhastamine (ma sain ka survepesurit kasutada natuke 😀 ) ja veidi paberimajandust ning oligi otsas see tore üritus.

Järgmisel aastal lähen ma kindlasti jälle, kui just kuri ülikool väga ees ei ole 🙂 Ja nüüd tudusse, väss on peal ja käed-jalad kanged 🙂

Advertisements

Responses

  1. Tõsiselt lahe!

  2. Oo jaa 🙂


Räägi mulle midagi...

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: