Asdfghhhh

Reedel sain terveks. Oligi tagumine aeg. Oli Zavood ja meeldiv õhtu, oli ka see kahtlane taksojuht (see, kes kunagi tuppa kaasa tahtis tulla). Küsis nagu vana sõbra käest, et “noh, kuidas siis vahepeal läinud kah on?” ja kui teatasin, et sain just terveks, rääkis pika ja humoorika loo kõhulahtisuse teemal. Vähemalt lükkas ta rongi taha jäädes taksomeetri kinni ja tõi mind üleüldse kuidagi imeodavalt koju.

Laupäev oli pikk ja tegus. Kõigepealt oli tarvis ennast ilusaks teha ja kenad hilbud selga panna ning siis pildistama põrutada. Pildid tulevad ükskord siia ka (ja seekord ei ole tegu tühjade lubadustega, tegelikult kah), aga selleks pean ma otsima mingisuguse pingviiniproge, mis oskab RAW-faile süüa. Avastasin oma suureks üllatuseks, et Gimp nimelt sellega hakkama ei saa. Aga kogu see külmetamine oli asja väärt, ma ütlen. Ma jäin rahule, aitäh teile, Ruudu ja Laura ja Merka ja Iris 🙂

Looduses peab aga valitsema tasakaal, mis tähendab seda, et üks inimene on osanud mitme teise laupäevaõhtu ja -öö ära rikkuda sellega, et on jälle nina täis tõmmanud, asju puruks peksnud ja muidu ka igati tropina käitunud. Uskumatu, kui osav mõni võib olla teistele hinge sittumises.

* * *

Aga muidu jälitab mind üks lugu. Amy MacDonald – “This Is The Life”. Kogu aeg kuulen seda kuskilt üürgamas, ka just praegu käis  see raadiost, kui koju sõitsin.

Kui ma selle blogisse panen, äkki saab siis veidi rahu.

Noorusaeg tuleb meelde neid sõnu kuulates. Ja igatsus suveöise sumeda Supilinna järele, kuigi neile treppidele pole mul juba ammu enam asja olnud… ja sellest on kahju.