Posted by: rojukene | märts 8, 2009

Asdfghhhh

Reedel sain terveks. Oligi tagumine aeg. Oli Zavood ja meeldiv õhtu, oli ka see kahtlane taksojuht (see, kes kunagi tuppa kaasa tahtis tulla). Küsis nagu vana sõbra käest, et “noh, kuidas siis vahepeal läinud kah on?” ja kui teatasin, et sain just terveks, rääkis pika ja humoorika loo kõhulahtisuse teemal. Vähemalt lükkas ta rongi taha jäädes taksomeetri kinni ja tõi mind üleüldse kuidagi imeodavalt koju.

Laupäev oli pikk ja tegus. Kõigepealt oli tarvis ennast ilusaks teha ja kenad hilbud selga panna ning siis pildistama põrutada. Pildid tulevad ükskord siia ka (ja seekord ei ole tegu tühjade lubadustega, tegelikult kah), aga selleks pean ma otsima mingisuguse pingviiniproge, mis oskab RAW-faile süüa. Avastasin oma suureks üllatuseks, et Gimp nimelt sellega hakkama ei saa. Aga kogu see külmetamine oli asja väärt, ma ütlen. Ma jäin rahule, aitäh teile, Ruudu ja Laura ja Merka ja Iris 🙂

Looduses peab aga valitsema tasakaal, mis tähendab seda, et üks inimene on osanud mitme teise laupäevaõhtu ja -öö ära rikkuda sellega, et on jälle nina täis tõmmanud, asju puruks peksnud ja muidu ka igati tropina käitunud. Uskumatu, kui osav mõni võib olla teistele hinge sittumises.

* * *

Aga muidu jälitab mind üks lugu. Amy MacDonald – “This Is The Life”. Kogu aeg kuulen seda kuskilt üürgamas, ka just praegu käis  see raadiost, kui koju sõitsin.

Kui ma selle blogisse panen, äkki saab siis veidi rahu.

Noorusaeg tuleb meelde neid sõnu kuulates. Ja igatsus suveöise sumeda Supilinna järele, kuigi neile treppidele pole mul juba ammu enam asja olnud… ja sellest on kahju.

Advertisements

Responses

  1. Kummitab küll. Ja meenutab ka. Natuke minevikku, natukene tänapäeva. Kusjuures nõnda nagu on seda kunagi ammu suutnud vaid Savage’i “Don’t You Want Me” (ja praegu koos sellega üks Suzanne Vega vana lugu)

    Nüüd hakkan siin seda kuulamas käima, kui kummitada tahan 🙂

  2. Mõne inimese arusaam naistepäeva tähistamisest on ikka kuhugi poolde nõuka-aega kinni jäänud…
    Aga sellegipoolest tore, et Sina vähemalt terveks oled saanud ja elust mõnu tunned. 😀

  3. Kummaline. Polegi vist ühtegi inimest, keda see ei kummitaks ja paljudele meenutab see mingit perioodi oma elust.
    Ükskord, kui seda isekeskis jõrisema hakkasin, küsisin endalt kõva häälega, kas see meeldib mulle. Ei osanud endale vastata. Alati ei tule see ise-küsin-ise-vastan-asi välja.

  4. Järelikult on siiski hea lugu, kui paljudele midagi meenutab.

  5. Hehe, minu tutvusringkonnas tuntakse seda kui “Laila lugu” maitea miks 😀


Räägi mulle midagi...

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: