Posted by: rojukene | jaanuar 12, 2009

Jälle ikaldus

Üldiselt on asi selles mõttes halb, et ma hakkan taas kord haigeks jääma. Topin end täna küll enne magamajäämist tablettide näol kõikvõimalikku erivärvilist keemiat täis ja loodan kõikse paremat, aga välja tuleb ilmselt ikka nii nagu alati. Loodetavasti ei ole veel liiga hilja ja Sudafed jõuab oma efekti veel täies hiilguses ja säras näidata… Aga üldises plaanis tähendab see asjaolu seda, et minuga suhtlemisel tuleb varuda kannatust ja pikka meelt, soovitavalt topelt. Minul neid nimelt praegu varuks ei ole. Ja üleüldse olen ma nagu loodusõnnetus, sest külm on ja paha on ja mõnevõrra nukker ka.

Viimasel ajal on jälle nii palju tegemist olnud… Kuna kedagi niikuinii ei huvita, mitu detsibelli või batsilli ma välja köhin ja kui sitasti ma ennast täpselt tunnen, siis parem kirjutan sellest, mida ma teinud olen.

Neljapäeval skoorisin endale küla pealt ühe iseenesest täitsa nunnu mantli, millest ma ilmselt millalgi hoopis jaki teen (jumalad, andke ainult aega ja viitsimist). Selgus aga, et Annelinna lõpus on üks damsel in distress, kes vajab kohest abi koogitegemisel ning lõpp-produkti hilisemal tarbimisel. Kuis siis muidu – loomulikult tuli appi minna. Äärmiselt meeldiv õhtu oli ja õuna-kohupiimakook rosinatega on jätkuvalt tõsine tegija. Muuhulgas läks jutt Sipsiku (selle joodava variandi) peale ning siis läks asi käest ära. Meis ärkas nimelt ääretu janu teadmiste järele ning me hakkasime tegelema koduste keemiakatsetega stiilis “aga mis siis juhtub, kui me need asjad kokku kallame?”

Päris Sipsik näeb välja nihukene

Päris Sipsik näeb välja umbes nihukene...

...aga Killer-Sipsik on selline, voh.

...aga Killer-Sipsik on selline, voh.

Ehk siis jõudsime järeldusele, et piim on kergem kui Cillit, aga raskem kui nõudepesuvahend Ajax. Õli on jätkuvalt kõige kergem. Veel saime teada, et piim läheb Cillitiga kokkupuutumisel nii klimpi, et isegi kaks idandatud hernest ei murra põhjani välja… Klaasi kaunistas seekord tavapäraste jubinate asemel hoopis plastiliinilisandiga käbi. Kui me Maaliga suitsult tagasi jõudsime, olid usinad teadmisjanulised kokteilile lisanud ka vett ja soodat, mille peale vedelik klaasis vist veidi solvus ja hakkas mullitama, mis omakorda tagas talle lennuka reisi vetsupotist alla laia maailma. Ilmselt said selle käigus torudki veidi puhtamaks, lõhna järgi otsustades oleks selle seguga aga vist üsna edukalt juukseid blondeerida saanud. Kook, muide, tuli täiesti suurepärane.

Reede oli isegi veel lahedam. Õhtu algas hoogsa mööbeldamisega, mille tagajärjel nägi üks tuba oluliselt ruumikam välja kui enne. Hoidsin käes ka üht niiti ja nõela, mis kõigi eelduste kohaselt oleks pidanud vähemalt mu näppe kõrvetama (umbes nagu laialtlevinud uskumuse kohaselt krutsifiks vampiiri), aga ju mu protective shield on siis lihtsalt liiga hea või midagi sinnakanti. Edasi plaanisime külla minna ühele tütarlapsele, keda mina küll absoluutselt ei tundnud, kuid see ei paistnud õnneks ka probleemiks olema. Enivei, enne visiiti oli tingimata tarvis teha ka burksipeatus Siriuses ning marjapirukapeatus McD-s (millegipärast olla järjekorras olnud mingi kodanik, kes pornopilte müüa pakkus, möh…) ja eriti halva naljana “näe, seal on Statoil, nüüd teeme kabanossiringi!” See viimane õnneks tõeks ei osutunud, mina ägisesin juba pärast burksi üsna täissöönult. Küll aga käis pidev killurebimine, mis sundis mind vahepeal lausa lipumastist kinni hoidma, et ma päris pikali ei kukuks ja maas vähkrema ei hakkaks 😀 See oht oli liigagi reaalne, noh. Jõudsime lõpuks külla kohale kah, hästi mõnus õhtu oli, pillimängu ja laulu ja ohtra teega. Perenaine küpsetas ka pannkooke, aga mina nende proovimiseni lihtsalt ei jõudnud, kuna ma ei ole kummist. Igatahes tundsin ma end mingil hetkel välisuksel kõõludes ning täiskuud vaadates lõpmatult hästi, kui mu käes suitses piip kirsitubakaga ja toast kostis elav muusika. Ja siis veel kõik need lugematud killud, näiteks “toru ilma kottideta” teeb kaeblikku häält, et te teaksite… 😛

Laupäevane hommik oli jätkuvalt väga chill. Selline mõnus “teen, mida tahan.. ja kui ei taha midagi, siis ei teegi!”-temaatika. Samas tekitas see minus taas kord igatsuse Päris Oma Kodu järgi. Noh, eks kunagi koidab ka see päev… Eilne jätkus aga karvase ämbliku joonistamisega ühte kiilasse kuklasse (üllatavalt nunnu nägi see lõpptulemus välja 😀 ) ning – te äkki ei usu, aga päriselt kah! – uisutamisega. Ma arvan, et ma pole julgelt vähemalt kaheksa aastat uiske jalga lükanud, aga polnud viga, ma kukkusin ainult kolm korda. Viimasel korral küll üsna halvasti vasaku randme peale, aga see on nüüdseks juba õnneks valutamise ära lõpetanud ja mingit suuremat häda sellest ei sündinud. Omapärane kogemus igatahes… Siis tegin kodus aega parajaks ja laekusin õhtul Maailma pidu panema. Rahvast polnud just massiliselt, aga see-eest oli ruumi jalga keerutada ja leidus ka õhku, mida hingata. Arvestades, et ma olen nüüdseks juba väga korduvalt nõusid pesnud, on mul juba lausa kahju, et järgmine pidu uues kohas toimub – tempel lihtsalt keeldub käe pealt eemaldumast, äkki oleks niiviisi tulevasele üritusele tasuta sisse saanud ja puha…

Sügavas öös korjati mind auto peale ning edasine tegevuskava nägi ette mõningast ringisõitmist ja filmivaatamist. Selle teise tegevuse osas ma küll üsnagi feilisin, sest kell oli tolleks hetkeks juba pool kakssada, aga vähemalt algust nägin 😛 Ilmselt millalgi poole kuue paiku sain lõplikult luugid kinni lasta, et need uuesti umbes üheteistkümne ajal avada. Üles tulla kah nagu ei viitsinud veel, haarasin siis riiulist raamatu ja nautisin, kuni ühel hetkel tuvastasin ühe huvitava asjaolu – nimelt selle, et mu silmad on juba tükk aega kinni olnud… Mis seal ikka, kui antakse, tuleb vastu võtta; järgmine ärkamine toimuski nii alles poole kolme paiku. Unenägusid õnneks ei mäleta, viimasel ajal kipuvad neis staaritsema vägagi reaalsed inimesed ja tunne on kah liiga päris. Päris ebamugav on tegelikult, kui ei suuda enam eristada unes ning ilmsi toimunud jutuajamisi; tekitab kohati üsna tõsiseid hämminguhetki.

Ma nüüd lähen teen veel ühe öise suitsu (siis tundub pärast sisse tulles tuba oluliselt soojem, muidu nagu ei isutagi praeguse tervisliku seisundi taustal eriti) ja siis peab küll magama keerama. Homme on äärmiselt tiheda töise graafikuga esmaspäev ees ootamas ja puha…

Tahan tervete inimeste saarele. Või siis kas või lihtsalt niimoodi haige olla, et ma ei peaks kõike ise tegema… Eh, tõsine emo pressib peale, on viimane aeg ritta sättida erinevad tabletid ja kogu see peotäis korraga alla neelata.

Advertisements

Räägi mulle midagi...

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: