Posted by: rojukene | november 13, 2008

Astusin endast üle

Eile olin ma hästi tubli. Ma olen juba korduvalt väljendanud oma tundeid arstidega kokku puutumise osas ja need on harva positiivsed. Seda enam oli mul kuskil alakõhus imelikult näriv tunne, kui astusin sisse ühe nukralt halli värvi maja välisuksest, et lasta endale vabatahtlikult ligi inimesi, kes tahavad mulle noaga kallale tulla. Alguses arvasin, et mis see siis ikka nii väga ära ei ole – astun sisse, viskan korraks pikali, astun välja jälle… Aga ma eksisin.

Kõigepealt juhatati mind ühest vastuvõtust teise. Seal mässas üks daam muudkui pabereid välja printida ja ütles mulle siis, et mingu ma vahetagu riided ära. Läksin kõrvalruumi ja vaatasin tõtt hunniku haiglapidžaamadega. Tahtsin juba igaks juhuks öelda, et “teate, ma tegelikult nagu ei plaaninud siia kauemaks jääda”, aga hoidsin suu kinni ja ajasin need sinised hõlstid selga. Olid teised juba ammu hästi pehmeks pestud, vähemalt ei olnud ebamugav… Siis eskorditi mind liftiga teisele korrusele ja öeldi, et istugu ma toolile ja oodaku oma korda.

Mulle ei meeldi meditsiinilised protseduurid, aga veel vastikum on kuskil paigal passida ja oodata. Eriti rõve on oodata meditsiinilisi protseduure – selle ajaga jõuab endale igasuguseid jubedusi ette kujutada. Nii ma siis tiksusingi seal ukse taga terve tunni, oodates seda momenti, kui minu kord kätte jõuab. Vähemalt olin ma ühe kooliraamatu kaasa võtnud ja kasutasin seda tühja aega ära. Lõpuks jõudis kätte ka minu kord ja ma tatsasin taltsalt ja vagura lambukese kombel opiruumi, et lahti saada mõningatest sünnimärkidest, mis juba pikka aega muret teinud on. Ma jätan enda teada nende täpse asukoha, aga ma ütlen niipalju, et tuimestavat süsti saada oli kuradima valus (and that statement is brought to you by a person who has happily pierced her lip and nose and ears herself). Õnneks juhtus seda ainult ühe korra, et skalpell jõudis tuimestuse piirile liiga lähedale ning see läks kähku üle ka. Kogu operatsioon võttis umbes paarkümmend minutit ja nüüd ma olen kolme sünnimärgi võrra vaesem ja kogemuse võrra rikkam. Kuigi ma pean märkima, et ei ole üldse julgustav näha, kuidas kirurgi silmist peegeldub hääletu “WTF?” (ehk siis juba konsultatsioonil oli ta korra endamisi küsinud, et “Miks nad teil sellised on?” Ma ei osanud vastata…) Noh, ehk mul siiski ei lähe korda uut ja senitundmatut ihuhäda oma nimega õnnistada. Igatahes on mul selles mõttes hästi läinud, et mingit jõhkrat haavavalu pole nagu täheldanud ja kui ma pikemat aega paigal olen, unustan ma kohati täitsa ära, et ma üldse mingil operatsioonil käisin.

Homme lähen siis ebainimlikult varajasel ajal (at the asscrack of dawn, almost) perearsti juurde siduma (mulle öeldi väga kurja häälega, et ise ei tohi plaastreid näppida) ja järgmisel nädalal saan teada, mis nad siis ära lõikasid. Kahe nädala pärast tuleb niidid välja võtta ja ma parem ei hakka üldse mõtlemagi, kui mõnus see olema saab. Uhh.

Aga praegu oleks hädasti mingit positiivsuselaksu vaja, sest üks teatav kaunis mees võib-olla üldse ei saagi detsembris Tallinnas maale tulla, vaid teda hoitakse öö läbi laeva peal 😦 Just siis, kui ma olin endale juba öömaja kokku leppinud… Samas, miski pole veel kindel ja lootus sureb viimasena. Tahaks teda väga näha küll…

Advertisements

Responses

  1. Oh, sul läks ikka veel hästi 🙂 Lasin ise ka üsna hiljaaega enda näost ühe sünnimärgi moodi asja eemaldada.Käisin erakirurgi juures. Mõtlesin ka, et mis see siis ära ei ole, üks võike lõige ja läinud ta ongi. Tegelikult aga kestis see operatsioon kokku tund aega ja oli ikka väga väga valus. Loomulikult tehti tuimestust, aga kuna verd voolas ojadena, siis voolas ka tuimestus ühes verega välja. Ja pooled õmblused õmmeldi kinni ilma tuimestuseta, sest arst ei julgenud rohkem süste teha, kartis, et see osa näost jääbki muidu igaveseks tuimaks. Ja see niigi operatsiooniga väga hellaks muutnud kohast traadijuppide läbi ajamine u 20 minutit tundus küll lõppematu õudusena. Veri voolamas mööda nägu ja kaela ja valu…brrr..Lõpuks hakkasid mul juba pisarad lahinal mööda põski alla jooksma. Ja siis ütles kirurg, et oot ainult paar pisikest traadikest veel…… 😀 Vot sellist asja küll enam uuesti läbi elada ei tahaks! Äralõigatud jubinast analüüsiti ka ja selgus, et tegu oli õnneks täiesti süütu nahatekisega.
    Aga head paranemist! Ma ei tea küll, kas ma nüüd sind väga lohutasin selle jutuga, aga kui su teksti lugesin tuli kohe tahtmine omigi muljeid jagada.

  2. Ega jah, mul läks selles mõttes hästi, et mul olid need värgid nahapinnast kõrgemal ja ilmselt väga sügavat auku sisse ei lõigatud (pole näpuga katsunud, ei tea veel). Ma ei taha mõeldagi niitide väljavõtmise peale, sest seda mu teada tuimestusega ju ei tehta ja noh.. ma tean nüüd raudselt, mis piirkonda ma endale kunagi piercingut ei taha, kui ma just totaalselt knocked out pole 😀

    Aga huvitav, et Sinu operatsioon nii kaua kestis õ___Õ

  3. Niitide välja võtmine pole valusam kui kirbu hammustus… ehk see on ju küll väga valus.

    Ma olen omal siiani kõik niidid ise välja sikutanud, pole nagu hullu olnud, arste ma ju kardan ja hea kui nõeludagi lasen.

  4. Eks see näha ole, kui aeg kätte jõuab. Kirbuhammustuse koha pealt vaidleks veidi vastu, pärast pimesooleoppi oli küll niitide väljavõtmine üsna hirmus protseduur, aga noh, ma olin siis laps kah, äkki on niidid selle ajaga vähem robustsemaks muutunud.

    Ja see ongi põhiline, et ise tegutsedes ei ole pooltki nii ebameeldiv; teine ju valu ei tunne, kui mingi jamaga hakkama saab…

  5. Eks ta võttis nii kaua aega sellepärast, et ma olin hullult pingul ja siis ta (arst) keelitas mind kogu aeg mitte pingul olema, et ta üldse saaks midagi teha. Pluss sellel jublakal, mis ära lõigati olid nagu mingisugused väiksed “juured” ka all, mille kirurg ükshaaval kuidagi välja lõigatud pidi saama. Iseenesest tulemus jäi vähemalt hea ja armi ei märka keegi, kes just täpselt ei tea, kust uurida.

  6. Tegelikult oled sa ju jube julge tüdruk! Mina lihtsalt ei julge ja kõik. Uuristamist väga ei pelgagi, pigem mingeid ootamatuid tagajärgi.

  7. Noh, ma võin öelda niipalju, et mul paranevad haavad praegu ilusasti, pole põletikku ega midagi. Ja mul on hea meel, et ma ennast kätte võtsin. Mõned ajad tagasi sudisin ühte teatavat isikut mitu aastat, et ta mulle jalaga takka annaks arsti juurde mineku osas. He never did. Aga nüüd ma olen neist sünnimärkidest lahti ning nad ei häiri mind enam 🙂


Räägi mulle midagi...

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: