Posted by: rojukene | mai 16, 2008

Üks mõttekäik

Mind vaevab üks kummaline teoreetiline probleem. Uskuge, mul tuleb tihtipeale veel imelikumaid mõtteid, aga see selleks.

Oletagem, et ma olen võtnud oma pühaks kohuseks oma valutaluvuspiiri nihutamise. Selle nimel olen ma teinud kellelegi ülesandeks mind igal nädalal täpselt samasse kohta noaga torgata. Haav ei jõua kinni kasvada, kui juba tehakse uus torge, aga igal järgneval korral pole see enam nii valus kui enne, kuigi ei saa just öelda, et tegu oleks millegi meeldivaga. Eesmärk on jõuda seisundini, milles torkega ei kaasne enam valu. Probleem on aga selles, et on tekkinud tugevad kahtlused, kas seesugune ülireaalne harjutamine mingisuguse potentsiaalse ohu vastu ennast ära tasub.

Siit hargneb aga jada küsimusi. Esiteks – kui progress ei ole käegakatsutav, siis kas sellel torkimisel oleks üldse mõtet? Kui torgata kuhugi mujale või kasutada noa asemel kirvest, oleks ikka sama valus kui alguses, kui mitte hullem. Ja seda ei tea ju kunagi ette, kas sündmus, milleks nii pikalt ette valmistutud on, tabab just seda punkti või ei. Aga ma ise olen selle ülesande endale võtnud ja katkestamise puhul tekiks luuseri tunne, kuna senine tegevus ja piinad oleks sel puhul olnud täiesti mõttetud. Teiseks – kuigi ma nihkuks teosammul oma eesmärgi poole, kas poleks tegu siiski vaid meeletu kilpluse ja masohhismiga (aeg-ajalt esineb mul mõlemaid jooni, viimast varianti muidugi oluliselt sagedamini)? Kolmandaks – kas püstitatud eesmärk oleks üldse reaalne? Isegi kui on, siis kas asi oleks kogu seda mässamist ja verekaotust väärt?

Noh, reaalselt ei käi keegi mind muidugi noaga suskimas, it’s all in my head. Ja selle analoogia abil ma näen ise ka, et ainus vähegi mõistlik põhjendus veristamise jätkamiseks oleks see, et poolel teel loobumine näitab mind endale nõrgana, pealegi on “iganädalane torge” saanud juba harjumuseks. All in my head.

Järeldus: kuna seesugune valutaluvuse harjutamise viis ei ole mõistlik ning tasuv, tuleks leida võimalus selle lõpetamiseks, kusjuures peab tegu olema asjade seesuguse käiguga, mis ei näitaks mind ennast mulle halvas valguses (kedagi teist see küsimus ju niikuinii ei koti) ning ideaalis näitaks kätte uue raja oma eesmärgi saavutamiseks, mis nõuaks aga oluliselt vähem pingutust ja viiks kiiremini sihile.

Kuigi noh, senine elukogemus ütleb muidugi, et harjuta selles suunas kas või ninast veri välja, aga elu suudab alati uuel ja värskel viisil negatiivselt üllatada; lõppkokkuvõttes oled endale vaid rohkem jama kaela tõmmanud 😛

Advertisements

Responses

  1. hmm…kui tahad oma valupiiri nihutada siis ära noaga küll jamama hakka. Võib kurvalt lõppeda :S Aga proovi alguses äkki tulistel sütel kõndimist?

  2. Tulised söed ei tohiks tegelikult eriti tulised olla. Aga see jutt võiks ilmselt ka minu kohta käia, igatahes valus äratundmine käis läbi küll.

  3. Tjaah, sütelkäimine on selles mõttes juba ammu läbitud etapp. Ja jutt käib ergavpunastest sütest, mitte neist õrnalt suitsevaist, eks ole.

    Kurat, no kaua võib?

    (Igaks juhuks märgin kergeusklikuma publiku tarvis veel korra ära, et tegu on allegooriatega.)


Räägi mulle midagi...

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: