Posted by: rojukene | mai 6, 2008

Veel veidi prahist

Pärast Kabina prügile ära tegemist võtsingi laupäeva õhtupoolikul ette ja sõitsin Urvastesse. Mmmmmmõnus! No päriselt ka. Juba sinnasõit oli äge – mulle jubedalt meeldib olla üksinda autos, kui muusika on põhjas ja saab vabalt kaasa üürata kõigele, mis kõlaritest tuleb. Eriti lahe oli see, et väljas oli mu lemmikilm – rasked tinahallid pilved madalal maa kohal rippumas ning eriti teravkollane päikesevalgus nende vahelt välkumas. Kõik värvid on kordi eredamad kui tavaliselt ja üldse… Kaunis noh. Päris muhe oli ka paduvihma alt läbi sõita – kojamehed maksimumkiirusel ja auto liikumas 70 km/h, sest poololematu nähtavuse tõttu kiiremini ei julgenud. Muide, ma avastasin juhuslikult, et mu auto on eriti fäänsi – kui klaasipuhastid on keskmise nõksu peal, reguleerib auto ise nende intervalli vastavalt sõidukiirusele 😀

Jõudsin kohale, astusin autost välja, tõmbasin sõõmu värsket õhku kopsu ja kallistasin oma libaissit kõvasti-kõvasti. Momentaalselt tundsin, kuidas närv puhkab! Linnud kisasid nagu pöörased, vihma seal enam ei sadanud ja õhk oli niii magus. Kuna kell oli juba omajagu, oli tööpäev selleks korraks läbi ja seega veetsin oma õhtu äärmiselt mõnusalt. Grillisime, saunatasime (ma sain lõpuks ometi pihta, et kui rätik ümber pea keerata, ei peagi kõiki rõngaid ära kiskuma – peaaegu 10 aastat ohtralt metalli küljes ja alles nüüd siis jagasin matsu lahti…), jõime veidi õlut ja veini ning vajusime magama.

Ma ei mäleta, millal ma viimati ennast nii hästi välja puhkasin 🙂 Seal majas on lihtsalt niivõrd hea magada, palgid ju hingavad. Minu pakettakendega tuba on selle kõrval umbes sama mõnus kui kinninööritud kilekott peas. Eriti hommikuti.

No ja kui laupäeval Kabinas tundus, et miskit nagu toimetasime, siis pühapäeval sai ka päriselt tööd tehtud 😀 Kuna viimased 50 aastat oli krunt seisnud tühjalt, tassisid kohalikud sinna prügi kokku. No ja nüüd tuleb kogu õu poole meetri sügavuselt hangudega läbi kaevata ja kogu pask maa seest välja korjata. Mõne ruutmeetri pealt saime kokku 2 suurt kotti metalli (vedrud, ämbrid, konservikarbid), suure kotitäie + vannitäie klaasi (pudelid, purgid, aknaklaasid; vahepeal tekkis meil hüpotees, et sealne rahvas ei pesnudki kevadeti oma aknaid, vaid pani lihtsalt uued ette ja pildus vanad minema) ja veel ühe suure kotitäie muud rämpsu. Ning ei, see sitt ei olnud sinna mitte kellegi poolt maasse kaevatud, vaid hoopis kasvanud. Ma muidugi töötasin nii hoolega, et murdsin ühe hanguvarre pooleks… No muidugi, sila est’ – uma ne nada. Nipet-näpet toimetasime seal veel ja lõpptulemusena ma vandusin eile õhtul, et ma ei tee enam MITTE KUNAGI tööd. Nimelt on mul siiani selline tunne, et ristluud lähevad kohe pooleks (täna õnneks oluliselt vähem kui eile). Eile õhtupoolikul vedelesin mõnda aega poolistuli voodis ja kui ma siis püsti tulin… [tsenseeritud, sisaldab suurel hulgal roppusi], ma tundsin ennast nagu 80-aastane! Selga sirgu ajada ei saanud, nii kuradi valus oli. Mõne aja pärast läks ikkagi üle ja ma olen emale väga tänulik, et ta millalgi massaažipadja ostnud oli, see aitas kah paremuse poole. Aga selgelt olin ma ennast miskitpidi väga üle pingutanud. See muidugi ei sega mul ka edaspidi seal hangu või millegi muuga vehkimast, kui mulle märku peaks antama, et ‘tule nüüd’ 😛 Igati teretulnud vaheldus arvuti taga istumisele mu meelest, isegi kui pärast ägama peab.

Ja muide, ma olen näinud (mulle teadaolevalt) ainsat “baariletti”, mis on KV-s arvel, kuigi ülevaatust pole juba aastaid toimunud XD Kuna ma olen loomult paranoiline, kustutasin numbri esimese poole maha. Aga äge näeb see zillistange välja sellegipoolest, eriti koos zilliviinaga 😛

* * *

Aga nüüd pean ma minema poodi ja vanamehele mingi lillebuketi hankima. Sünnipäev noh. Ei, ma ei ole sellest eriti vaimustatud, aga mis teha…

Advertisements

Responses

  1. Klaasikilde tuleb sealt maa seest veel järgmised 50 aastat välja.
    Meil siin on põlvkondi elatud ja ega ma tea, mis enne mind prügiga tehti. Aga pidevalt nopin aiast klaasikilde (osa raudselt eesti-aegsete pudelite tükid) ja metallipudi. Nõuka-aegsete piimapudelite korke muideks ka. Nii et õigus on neil, kes ütlevad, et prügi ei idane ega mädane.

  2. Ma üldse ei kahtle selles, kuigi püüdlused on selles suunas, et ka kõige väiksemad killud mulda läbi kaevates kätte saada. Aga no eks see paistab siis tulevikus, kui see töö on tehtud, et kas saab paljajalu käia või ei…

  3. no kui suurem kola käes siis kuskilt nati mulda ja muruseemet varastada saab õigevarsti plajaste varvastega ringi tammuda.

    aga mina julgen küll väita, et prügi idaneb. pane testiks üks väike kilekotike kuhugi metsa alla. tahad näha, et paari aasta pärast seal on suur prügimaardla..


Räägi mulle midagi...

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: