Posted by: rojukene | märts 30, 2008

Kiirelt päevad mööda läevad

Sit back and relax, tulekul on VÄGA pikk jutt – pole juba mitu päeva ridagi bloginud. Aga mul on vähemalt üht koma teist öelda 🙂 Võimalik, et teksti sisaldab rohkemal või vähemal määral typosid ja kummalist sõnakasutust, kuid mul on päev otsa pea jubedalt valutanud ja ma ei ole momendil suuteline seda kõike kriitilise pilguga üle vaatama.

Kõigepealt leidsin öösel vastu reedet välistrepil suitsu tehes, et ma vist ikka olen oma ajud lõplikult ära nikastanud. Lasin mõtetel niisama vabalt voolata ning muuhulgas kerkis esile kehakaunistuste teema. Ja mõtlesin siis, et jah, mina vist ikka ei laseks endale keeleneeti panna. Kolm sekundit pingelist mõttepausi… oh wait… TOO LATE. Et nagu jah, juuli lõpus sai see trikk ju täiesti ära tehtud ja polnud miskit hullu, ka paistetus alanes üsna kiiresti. Aga kuidas on üldse võimalik selline asi niimoodi ära unustada? Järgmisel päeval anti mulle igatahes MSN-is seesuguse jutu peale soovitus otsida professionaalset abi, kui ma peaksin hakkama kavandama tätoveeringuid, mis mul juba olemas on.

TulipunapeaReedel värvisin juuksed tulipunaseks. Ennast kiitmast ma ei väsi, aga kuradi kena toon tuli 🙂 Või noh, saate ise otsustada juuresoleva illustratsiooni põhjal. Juba väga mitmed on mu käest uurinud, kustkohast ma ometi niiiii laheda värvi sain. Väga lihtne – Maksimarketist 😀 Uudishimulikele: tegu oli Palette Color XXL tooniga 35 ehk Real Red.

Õhtu möödus Zavoodis, oli väga vahva. Endine klassivend Markus jõudis teiselt poolt maakera jälle tagasi koju ning teda oli uskumatult tore jälle näpuga tonksida. No et kas ikka on päris. Oli küll 🙂 Maitsesin ka tema poolt pakutud Mehhiko õlut, polnudki väga imelik. Parem igatahes kui nii mõnigi Lätis toodetud mark. Ehk siis pidu käis ja igati muhe oli. Õhtu lõpetuseks lohutasin ja rahustasin ka veel üht õnnetut kodanikku, kes oli Eesti noorte meeste kaitsetahtetuse tõttu üdini nördinud. On ka põhjust seda olla, kui poisid ei taha aega teenima minna puhtalt sel põhjusel, et nemad ei soovi õppida inimest tapma ja et neil jääb sel ajal muu elu elamata. Khm.

Laupäeval ajasin endale juba hommikul (enda kohta harjumatult) vara kargu alla, et minna kuulama teaduskonverentsi teemal “Sõda ja religioon Lähis-Idas”. Sain kuulda äärmiselt huvitavaid ettekandeid, eriti põnev oli Üllar Petersoni jutt džihaadist klassikalises islamis. Lähiajal kirjutan sellest kindlasti pikemalt, kuna teema on vägagi päevakohane ning pakub kahtlemata huvi ka laiemale üldsusele. Konverentsi kava oli järgmine:

11.15 AVASÕNAD
11.20 Peeter Espak: “Sõda kui teoloogia Lähis-Idas: Sõjateoloogia algus varadünastilises Lagašis”
11.50 Art Johanson: “Philippos II sõjaväereformid IV sajandi kontekstis”
12.20 VAHEAEG
12.30 Thomas Richard Kämmerer: “Toleranz als Ergebnis einer Individual- und Gesellschaftskritik”
13.00 Amar Annus: “Triumfi-akitu festival Assüürias”
13.30-15.00 LÕUNA
15.00 Üllar Peterson: “Püha sõja kontseptsioon klassikalises islamis”
15.30 Aitel Käpp: “Qumrani Kogukonna reegel ja sealsete messiakujutluste analüüs”
15.30 VAHEAEG
15.40 Sergei Stadnikov: “Egiptuse vaaraode tiitlitest”
16.10 Vladimir Sazonov: “Vallutusi kajastavad Kesk-Assüüria ja Kassiidi kuningate tiitlid 2. at eKr”
16.40 VAHEAEG
16.50 Anu Põldsam: “…ja kõik selle rajad on rahu” (Õp 3,17)
17.10 ARUTELU
Peeter Espak ja Vladimir Sazonov: Ülevaade muististe hävingust Iraagi sõjas –
fotod Chicago Orientaalinstituudi andmebaasidest
17.50 KONVERENTSI LÕPPSÕNAD

Pange tähele – esimese ettekande teema algab sõnaga “sõda” ning viimane lõppeb sõnaga “rahu” 🙂 Tegevuse käigus avastati muidugi, et ajaplaneerimisel oldi tunniga puusse pandud, kuid sellest ei tehtud liigselt probleemi. Kämmereri jutt läks minust küll kahjuks veidike liiga kaugelt mööda, kuna mu saksa keel ei ole just kõige parem, kuid noppeid siit-sealt jagasin isegi lahti. Kõigi ülejäänute kohta võin vabalt öelda, et tõeliselt huvitav oli kuulata. Peaks enesele ka võtma tiitlid stiilis “maailma valitsejanna, nelja ilmakaare kuninganna, kõigi inimeste päikesejumalanna” ja nii edasi 🙂 Üks omapärasemaid tiitleid oli igatahes “laialt levinud taimede kuningas” 😀

Lõunapausilt tulles kõndisime Kauriga kõrvuti ning rääkisime muuhulgas tervitamisest. Mingil momendil teatas ta, et tere-ütlemine on lihtsalt üks viisakusakt. Astusime kaks sammu edasi ning ma ei saanud jätta märkimata, et “viisakusakt” kõlab umbes nagu “viisakusseks” ja me purskasime keset tänavat täiesti kohatult täiest kõrist naerma. Asi läks ainult hullemaks, kuna “viisakusseks” viis edasi märksõnani “halastusseks”, millest omakorda tekkis “austusseks” 😀 Et huumorihetk oleks täielik, avastasin ma just siis kellegi poolt mäenõlvale jäetud paariruutmeetrise kunstiteose, millel oli kujutatud meessuguelundit XD Noormees ei suutnud kiusatusele vastu panna ning kirjutas libedast jalgealusest hoolimata selle sisse suurelt TERE 😀 Selle peale olin mina juba praktiliselt kõveras ja pühkisin naerupisaraid. No oli naljakas, oli küll 😀

Päris õhtul läksin taas kord Zavvi. Rahvast oli üllatavalt hõredalt, kummaline lausa. Igatahes istusin vahepeal koos ühe ammuse tuttavaga, kes kurtis, et mõni aeg tagasi oli teda ühe vaidluse jätkuks rünnatud samuraimõõgaga, mille ta endast eemale juhtis, haarates terast kinni. Ma ei või 100%-se kindlusega väita, et asi just nii oli, aga ta näitas mulle oma kätt ja uskuge mind, see ei olnud ilus vaatepilt. Igatahes oli temal sellest vestlusest niipalju kasu, et ta kirjutas telefoni üles sõna “mõõk”, et see talle kindlasti meelde jääks. Iga kord, kui ma kuulen jälle kuskilt kiunu teemal “eesti keelt on täiesti võimatu ära õppida”, tuleb just tema mulle meelde. Minu teadmiste kohaselt alustas ta Tartusse kolides sellega üsna nullist, kuid mõne kuu möödudes sai juba üsna hästi hakkama. Ei olnud vaja kalleid keelekursusi ega midagi seesugust… Ta on sisimas tegelikult hästi armas inimene, kuigi enamik rahvast teda absoluutselt ei salli. Võib-olla pole nad lihtsalt viitsinud pealispinnast kaugemale vaadata.

Mõni aeg hiljem oli juba rahvast juurde tulnud ning minul algas projekt “hüvasti, tervis!” Täiesti ettekavatsematult, kusjuures. Lõpuks kujunes välja järgmine jada: siider-Pirita-siider-vein-siider-õlu-siider. Seltskond oli hea ja tuju veel parem 🙂 Nägin veel üht ammust tuttavat ja uurisin täpsemalt järgi, kuidas siis ikkagi üks uskumatu lugu toimunud oli. Nimelt olla üks tema sõber 17 aastat tagasi saanud hiiglasliku päranduse, väärtuses $700 000. Ja otsustanud, et joob selle sõpradega maha. Nädal aega joodi ja seejärel tekkinud R.-l ja ühel ta sõbral idee sõita Valka. Istusid siis rongi peale ja… pilt läks ära. Mõni aeg hiljem ärkas R. selle peale, et küljealune oli kuidagi kõva ja tegi ühe silma lahti, et vaadata, kus ta on. Ja pani selle silma kohe ruttu kinni tagasi, sest avanev pilt oli liiga uskumatu. Natukese aja pärast proovis uuesti – sama jama. Nimelt avanesid ta unisele pilgule Brandenburgi väravad! Kurioosne külg seisnes asjaolus, et temal oli taskus ainult üliõpilaspilet, ta sõbral polnud sedagi… Siiani ei tea kumbki, kuidas nad sinna said. Tagasi sõitsid igatahes rongis mingite poola tüdrukute laiade seelikute all, kui kontroll nähtavale ilmus 😀 Ta rääkis ka, et nad olid mõned päevad Berliinis ringi ka vaadanud, kui juba kohale tuldud sai ning et ühel õhtupoolikul istusid nad kuskil pargipingil ja jõid veini. Ainult et vein hakkas juba väga otsa saama ning poed olid juba kinni. Nende kõrval olla aga istunud kaks tumedaverelist tegelast, türklane ja itaallane, kes tundsid huvi, miks neil nii kurvad näod ees on. Seletati siis, et alkohol saab otsa ja poed on kinni. Oodake, öeldi neile, me oleme kohe tagasi! Käisid siis need kaks tüüpi korraks ära ja tulid tagasi kahe resti õllega, mille nad kõrvaltänava poest varastasid. No ja istusid ja jõid siis neljakesi õlut ning mingil hetkel läks türklane põõsasse asjale. Itaallane kukkus siis kohe seletama, et “ärge te selle vennaga eriti tegemist tehke, ta on mafiooso ja ootab ainult sobivat hetke, et teil kõrid läbi lõigata… aga kuni te minuga koos olete, ei juhtu midagi!” Eesti poistel läks kõhu alt külmaks, et no on ikka jamasse sattunud… Siis läks itaallane põõsasse ja türklane hakkas täpselt sama juttu rääkima 😀 Kutid mõtlesid siis, et no jeesus küll – KAHEkordse sita sees, mis nüüd küll saab… XD Õnneks olevat üks neist kogemata kotist pudeli viina leidnud ja seda ka lõunamaa meestele pakkunud, mille peale nood olla õige kiirelt ära vajunud. Loo moraal: when in trouble – use vodka! 😀

Veel mõnevõrra hiljem sai meie laudkond veelgi täiendust (muide, üks tutvumismomente oli priceless, kui noormehele ütleb kõigepealt üks neiu, et “tere, mina olen Maarja” ja seejärel lausub tema kõrval paiknev tütarlaps täpselt samad sõnad XD) ning mina sain rõõmsalt jagada oma värskeid teadmisi džihaadi olemuse osas. Paraku ei saanud ma seda just liiga kaua teha, kui juba kõlaski kodu-laul, kuna oli ju ometigi kellakeeramise aeg. Kodu-laulu lasti muide veel teist ja kolmandatki korda, kuna rahvas polnud absoluutselt seda nägu, et keegi tahaks lähiajal liigutama hakata 😀 Lõpuks tuli otsustavust täis baaridaam ning tühjendas saali umbes pool purki õhuvärskendit. Seepeale karjatas üks neiu üsna tabavalt, et “issand appi, dihlofossiga aetakse meid juba välja!” 😀 😀

Tänane päev kahjuks nii roosiline ei olnud, kuna juba hommikul aeti mind üles, sest ei mu isa ega ka vennanaine polnud suutelised üht DVD-d arvutis mängima panema. Oi, ma olin tige nagu vaablane. Sest et peavalu leidis mu üles ja enam lahti ei lasknud. Vahepeal üritasin tukkuda, aga isegi see lõppes kehvasti – ma jäin nimelt unelema, käed pea all. Kui siis telefon helises, olin ma suutnud oma esijäsemed nii surnuks magada, et mul läks päris tükk aega, enne kui nad piisavalt palju sõna kuulasid, et ma oma klapiga mobiiltelefoni avatud asendisse sain. Vähemalt on mul nüüd selle kõne tulemusel võimalik vanast telefonist mõned muhedad helid kätte saada 🙂 Või noh, ma loodan vähemalt, pole veel proovinud.

Kui keegi viitsis selle kõik läbi lugeda, siis võite ennast õnnitleda püsivuse puhul.

Advertisements

Responses

  1. Õnnitlen ennast ja olen kade – krt, sul on rohkem Kauri kui mul 😀

  2. 😀

    Ega ma teda nüüd NII hirmus palju ka ei kohta, aga tõenäosus talle tänaval otsa joosta on ilmselt suurem kui Sinul, jah…

  3. Jee, ma ka siis õnnitlen end 😛
    Naerda sain kõvasti. Ja mida tonti, Sul minu juuksevärv peas?! Mul ta millegipärast nii kärts ei tundu.

  4. Hurraa 😀 Naer on ju terviseks 😉

    Mis juustesse puutub, siis minu omad olid ju viimased pool aastat blondid, kui see vahepealne sinine välja arvata. Ma kujutan ette, et kui ma millalgi üle värvima hakkan, ei tule ta enam sama ere. Pealegi olen ma üsna valgenahkne, see ilmselt lisab ka kontrasti.


Räägi mulle midagi...

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: