Posted by: rojukene | veebruar 25, 2008

Du hast verloren!

Jälle esmaspäev. Üllatuslikult sinine teine, teate. Enam kaks pakki suitsu ühe õhtuga ei tee, ausõna, eriti kui sinna kõrvale ka ohtralt alkoholi läheb. Hommikul ärgates ja peeglist endale keelt näidates ehmatasin juba ära, et mul on muhkkatk või midagi veel hullemat kallal… Praegu on olukord normaliseerumas, aga kergelt ebalev tunne on sellegipoolest.

Kõik – ehk siis nädalavahetus – algas ju tegelikult kenasti. Reedel istusin V.-ga veidi Crepis, vahetasime plaate (mul on nüüd VEEL ROHKEM head metalit ning ka törtsuke klassikat) ja rääkisime niisama juttu, täitsa mõnus oli. Ainult et sealne tee on ikka maru lahja… Õhtupoole sai veidike Mirjami sünnipäeva tähistatud ja oli muhe. Läksin võrdlemisi varakult koju, kuna pidin laupäeval emale sohvrit mängima ja mulle ei meeldi sõita pooluimase peaga. Ja bensiinihindadest ei taha isegi mõelda, valuline grimass tekib näole täitsa iseenesest.

Laupäeva kohta on mul seisukoht alles võtmata. Kohati tekkis tunne, nagu ma seisaksin hiiglasliku kellamehhanismi keskel, mille keegi on just käima lükanud – ma näen, kuidas liigub see suur hammasratas, haarates kaasa teise, mis omakorda paneb keerlema kolmanda… Ja protsessi enam peatada ei anna, isegi kui üritad. Samas on ju alati mängus ka teatav uudishimu, et kuidas see masinavärk siis täie hoo pealt välja näeb kah… Siinkohal tahakski tervitada ja soovilooks oleks Die Ärzte suurepärane vokaal-instrumentaalpala “Ein Schwein namens Männer” 😀

Pühapäeval oli mul vaja haarata poolik rumm ja pudel punast veini ning külla minna. Loomulikult oli ka kohapeal paar juba avatud pudelit, mis tuli enesestmõistetavalt tühjendada või siis veidigi klaasanumas loksuvat vedelikukogust oma organismi ümber villimise teel vähendada . Juttu jätkus kauemaks ka ilma kohvita ja nii see läks… Lõpuks koukis B. süntesaatori välja ja mina kirjutasin laulule sõnad – väga kaunis sai. Kui ainult viis poleks vahepeal korduvalt meelest läinud. Aga pole hullu, me tegime uue 😀 Ja üleüldiselt oli meil juba lausa lubamatult lõbus, kui me lasime süntesaatoril ise mingeid taustu mängida ja üürgasime koos laulda ballaadi, millest ei puudu ka sõnad “strap-on” ja “lube” 😀 Stephen Lynch on lihtsalt liiga inspireeriv…

Tänaseks päevaks leidsin kah igati sobiliku muusikapala, esitajaks Die Toten Hosen (olen jah saksa pungi lainel hetkel) ja lugu on “Zehn Kleine Jägermeister”…

* * *

Kell on kaks päeval ja mul ei ole ikka veel vähimatki tahtmist suitsetama minna. Kuulan parem saksa punki edasi, sest töötegemine kah praegu ei istu… ehk tunni-paari pärast tuleb jälle hoog peale ning kui ei, siis eks homme lasen topelttublilt.

Vot nii.

Advertisements

Räägi mulle midagi...

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: