Posted by: rojukene | jaanuar 11, 2008

If I go, will you follow me through the cracks and hollows?

Jees, mu töö toob mulle mõnikord rõõmu ka. Eelmise aasta lõpus toimunud eneseületuse eest maksti mulle lubatud preemiat ka, mis oli väga tore – nüüd olen ma isale ainult 5 tonni võlgu. Kunagi saab ilmselt ülejäänud osa ka ära makstud, ma lihtsalt ei oska ennustada, mis ajaks… Aga igatahes saab jaanuari lõpus toimuma järjekordne [tõenäoliselt tervistkahjustav] kahepäevane koosolek, mis seekord toimub ühes paigas, mille nimes sisalduvad sõnad “spa” ja “hotell”. Me likey! Eriti kuna minu töine osa piirdub kord juba kohal olles vaid kuulamise, seltskondlik olemise ja teemakohase toodangu tarbimisega. Vahepeal saab ka muid toredaid asju teha. Ma juba pikisilmi ootan, olen selle ära teeninud küll 🙂 Enne koosolekut on muidugi rabamist, aga selle kannatab ehk ära.

* * *

Nädalavahetusel saan ma lõpuks ometi oma uue, spetsiaalselt mulle hoole ja armastusega tehtud raamaturiiuli kätte 🙂 Sellesama, mis minu autosse vist ära ei mahuks. Praktikas jäi väide kontrollimata, kuna ma ei tundnud erilist soovi selle tõestamiseks ~100 km tühja sõita. Arvestades asjaolu, et igal semestril ostan ma endale vähemalt kolm kooliõpikut ning lisaks veel nipet-näpet ilukirjandust (mida ma loen tõenäoliselt alles siis, kui ma ükskord pensionile jään) ning et mul on juba praegu raamatute osas päris kole ruumikriis, on ajastus äärmiselt sobiv. Oleks mul suurem auto, oleks ta juba vanal aastal kätte saanud, aga ahnus ajab teadupärast neljakäpakile – ma ütlesin, et mõõtude osas pole vaja koonerdada, et mul seina küll… Transpordi peale tol hetkel muidugi ei mõelnud 😛 Aga vähemalt on mul kohe varsti kaks meetrit raamaturiiulit, mida täis laduda. Tegelikult isegi kaks korda kaks, sest riiuli peale saab ka raamatuid panna 8D

* * *

Muidu… muidu on kõik ikka nii nagu tavaliselt. Räigelt kiire, haiglaselt pikad tööpäevad (me räägime siinkohal ikka kahekohalisest töötundide arvust päevas), kooliasjade osas on masendus peal, sest ei jaksa end sundida, enne kui jälle väga viimane sekund käes on. Aga sel nädalavahetusel kavatsen ma igatahes Zavoodis jõlkuda, või muidu lähen ma kodus hapuks ja aju voolab nina kaudu välja. Pühapäeval ilmselt vihkan end selle eest, aga eks ma siis võtan kasutusele teatava zen-suhtumise (muudmoodi pohmellis olles käituda ei tasugi) ja annan hagu. 17.01.08 on viimane tähtaeg.

* * *

Muuseas, ma jätkuvalt armastan vokaalinstrumentaalansamblit Tiamat. “Cain” on üks ütlemata mõnus lugu.

Aga vastamata… või noh, tegelikult isegi veel küsimata küsimused närivad kuklas. But an opportune moment just hasn’t occurred. “Tark ei torma” saab varsti mu jaoks juba mantraks, mida iga päev paar tuhat korda endale ette laulda.

Mnjah. Nüüd kummitab mul selle eelmise lause tõttu Hare Krishna maha mantra. Ilmselt veel hea tükk aega.

Advertisements

Räägi mulle midagi...

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: