Posted by: rojukene | jaanuar 7, 2008

Verbaalne pohmell

Täiesti masendav.com on olla. Need on need meeleolukõikumised – kui ükskord jälle maniakaalne osa tuleb, on kõik hea ja roosa. Aga praegu seda ei ole.

Tööd on sitaks palju, teha absoluutselt ei jaksa. Õppimise poole pealt on ikka see nutune kodueksam, mida ma nädalavahetuse jooksul ridagi edasi ei teinud. Ei suutnud lihtsalt. Ja ma tean, et mul nii palju teha ja nii vähe aega ja see omakorda lööb järjekordse mõttekrambi sisse.

Ja see ei aita, kui keegi lohutab umbes nii, et “aga mõtle, sul on ju tegelikult kõik olemas – perekond, töö, kodu, süüa ja isegi autoga saad sõita!” Pagan võtaks, ma tean seda kõike ju ise ka. Aga keegi on mulle salaja kaela sokutanud ühe korraliku veskikivi, mis mu maadligi vajutab ega lase mul kõigest sellest vähimatki rõõmu tunda. Pere osas on rõõm mul niigi enamasti miinusmärgiga. Mis sööki puutub, siis pean ma vist täna veel poodi minema (ei jaksa!), kuna muu rahvas vitsutab  mulgiputru, minu arvates on aga tegu võrdlemisi jälgi toiduga. Kartulipuder on midagi hoopis muud, seda söön hea meelega. Teine võimalus – ma toitun rohelisest teest. Arvestades, et mul kestab nüüd juba kolmandat nädalat mingi väga kahtlane kõhutõbi, ei pruugigi see nii halb mõte olla. Kui kõht ainult tühi ei oleks.

Ma olen ausõna püüdnud teha kõik vähegi võimaliku, et see depressiivne faas võimalikult kiirelt mööduks. Ja ta, raisk, keeldub minemast. Irvitab mu ponnistuste üle veel pealegi. Ma tunnen teda juba piisavalt hästi. Ta hiilib kohale mingi tühise vahejuhtumi tõttu peale, mis mul muidu poole tunniga ununeks… ja jääb. Kuni ise ära tüdineb.

Võib-olla paarinädalane puhkus aitaks, kui ma end iga päev samamoodi üles turgutaks nagu ma seda nädalavahetusel teha püüdsin. Aga kõiki asjaolusid arvesse võttes ei saanud ma oma puhkuseks märkida varasemat aega kui aprilli viimane nädal. Siis puhkan veel nädalakese juunis (enne jaanipäeva) ja kaks nädalat juuli lõpus. Ja mul on veel natuke üle nädala reservis, mida saan kasutada vastavalt jooksvale vajadusele. Hetkel tundub aprilli lõpp muidugi kättesaamatult kaugel…

Advertisements

Responses

  1. Ma tean, et see kõlab nõmedalt, aga ma tean täpselt, mida sa tunned – nii kui mõtled selle kohutava tööhunniku peale, tuleb selline masendus, et ei suuda lihtsalt sellega tegeleda ja selle asemel kuulad muusikat, mis “nagunii oleks vaja ükskord läbi kuulata” või loed SL Õhtulehte, sest “uudistega on ju vaja end kursis hoida” 😦 Mul ka täna jälle selline päev – aga ma kinnitan endale, et kohe varsti hakkan tööle 🙂

  2. Ma just magasin natuke rohkem kui tunnikese. Selline tunne on, et ilmselt tegelen sellega veel, millekski asjalikumaks hetkel minust niikuinii tolku vist ei ole. Ilmselt siis jaksan jälle mõnda aega.


Räägi mulle midagi...

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: