Posted by: rojukene | detsember 5, 2007

Magamine on laiskadele

Nagu mul veel vähe kiire oleks praegu, sadas mulle eile ootamatult kaela üks väga põlev suur tööülesanne, mida ma tegin umbes kella kümneni õhtul. Vähemalt on lootust selle eest ka miski preemia või asi saada või nii mulle vihjati. Samuti vihastas isa mu välja sellega, et tormas tuppa sisse ja lõõtsutas: “Tule ruttu, võta kaamera, MADU SÖÖB!” Tore muidugi, et elukas ei kavatsenud vabatahtlikult nälga surra, aga halvemat ajastust oleks olnud raske leida. Meesesivanem suutis mu aga filmimise käigus oma igavese õpetamise (jaa, ta õpetas mind mu oma kaamerat kasutama, kusjuures ta ise on täiega technically impaired) ja korrutamisega (kui ma ütlen ÜHE korra, et “jaa, ma panen selle asja sulle plaadi peale”, siis EI OLE vaja seda veel kaheksa korda üle küsida – kahuks ma ei liialda!) nii täielikult välja vihastada, et ma unustasin ühel hetkel ära asjaolu, et kaamera on statiivi küljes võrdlemisi liikuvalt, st stopperit pole peal. Lasin temast korraks lahti ning seepeale otsustas mu kallis Canon teha väikse poolkukerpalli. Maha ta ei kukkunud, see osa oli kindlalt kinni, aga objektiiv käis nätaki! vastu kolmjalga. Õnneks jäid läätsed-värgid terveks, kuid tilluke mõlk on ühes kohas küll. Ma loodan väga, et see mingeid peeneid süsteeme ära ei rikkunud, kuna igasugused nähtavad kahjustused tühistavad ju ka garantii… Ja ma olen võrdlemisi kindel, et kui ma poleks olnud nii osavalt endast välja aetud, poleks seda juhtunud.

Tänane ja homne päev – veel umbes 400 sõna essee-referaati kirjutada, 2 raamatut läbi töötada, kreeka keele kodutöö ära teha, raamatukokku jõuda. Raamatute jaoks on natuke reede õhtut ka, aga üldiselt on mul selline tunne, et ma olen omadega suhteliselt silmini sees.

Postimehe horoskoop mõnitab taas: “Aeg kihutab nagu vormel-1 auto ja sina tunned ennast selles maailmameistrina. Tegelikkuses tahaksid sa korraks sealt maha jalgu sirutama tulla.” Tõsi ka?

Ja järgmisel nädalal teeb itimees mulle koduvisiidi, oh seda rõõmu. Kusjuures järgmisel teisipäeval ongi mul juba Tallinnas koolitus, kuhu see aeg kadus? Ja järgmisel nädalavahetusel RHPS, mis tähendab, et ma hakkan pärast seekordset kooliskäiku hullunult õmblema. Õnneks mitte päris nullist, aga teha on sellegipoolest veel oi kui palju. 22. on Mansoni kontsert, juhhei. Ja siis millalgi tulevad jõulud. Mis kingitused? Ma ei tea neist midagi…

Magada ma vist enne pühapäeva ei saa.. või siis peab midagi oma tegevusplaanist välja viskama.

Advertisements

Responses

  1. Kas pole ülikool üks imeline asi?

  2. Sõnad lihtsalt ei suuda edasi anda seda tunnet, mis mul sees on….

    …ja see ei ole kaugeltki mitte ülevoolav rõõm.


Räägi mulle midagi...

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: