Posted by: rojukene | november 25, 2007

Mul kummitab Lynch, ikka veel…

Jõudsingi koju tagasi 🙂 Sünnipäev oli päris väsitav. Kõigepealt läksime reedel Ritaga poodi ja ostsime kokku meeletu hunniku söödavat ja joodavat kraami. Ette rutates võin öelda, et enamik sellest jäi alles. Aga vähemalt ei ole mul lähemal ajal karta kriisi kiirnuudlite osas…

Korjasime Nõost peale ühe Poku, kes juhatas meid nii: “Ma seisan siin, kus on väiksed üpris suured kuused!” Noh, olid väiksed suured kuused, oli Poku ka. Sõit läks rõõmsalt edasi, muusikavalikusse kuulusid vaid Rocky Horrori ja Stephen Lynchi lood, mida me loomulikult kaasa üürgasime. Või noh, täpsuse huvides peab mainima, et mina üürgasin – Rital oli nimelt hääl päris korralikult ära. Pime ja udu oli, mistõttu sõitsime õigest teeotsast mööda. Kui oma viga taipasime, pöörasime otsa ringi ja sõitsime sellest uuesti mööda 😀 Aga nagu ma kuulsin, oli Aapol endal kah umbes samamoodi juhtunud.

Kinkisime Rita ja Matsiga Aapole ühe nummi riietuseseme, millega ta mõlemal õhtul ringi patseeris. Selgelt oli tal selle üle päris hea meel 😀 Pilte seekord avalikult üles ei riputa, kuid asjaosalised võivad minuga ühendust võtta ning seejärel juhatan ma nad ühe RAR-failini ning annan ka salasõna selle avamiseks 😉

Reedel läks asi natuke liiga käest ära (veinikanister oli täna hommikul autosse tõstes kõvasti kergem kui ma normaalseks pean ja ma TEAN, et keegi teine seda ei tarbinud ning egas vein polnud ometi mu ainuke jook), mistõttu laupäeval ma enne õhtut eriti palju ringi ei liikunud (või siis põdesin ma mingi kiirelt kulgevat viirust või mõlemat korraga). Kole oli noh. Aga lõpuks tuli ikkagi eluvaim sisse, sest umbrohi teadupärast ei hävine. Tegelikult oli pidu täitsa muhe, kuigi mul käisid vahepeal laupäeva õhtul mingid antisotsiaalsed hood peal ning ma eelistasin teiste seltskonnale üksi köögis suitsu teha, head muusikat kuulata ja kaarte mängida. Mingil hetkel ühines minuga ka Rita ning me tegelesime öösel kella kolmeni teineteisele oma mp3-de tutvustamisega. Väga lahe oli 🙂 Jumal paraku ma olingi seltskonnas kõige vanem, which felt a bit weird, you know. Kummaline on ka asjaolu, et enamikuga oli reaalne vanusevahe vaid paar aastat, aga nagu täiesti teise põlvkonnaga oleks tegu. Ilmselt oli nende teismeliseiga lihtsalt veidi.. ee.. normaalsem. Meil Ritaga jäi sellesse (või tegelikult veelgi varasemasse) aega Mülleri maja ja minu puhul ka veel Koomakoobas… No ja teine oluline asjaolu – ma ei teadnud sealt seltskonnast kedagi peale Aapo enda, Rita ja Matsi. Mul läheb inimestega ikka kõvasti rohkem aega, et loobuda pidevast teatava distantsi hoidmisest. See-eest sain ma aga teada, et me oleme Matsiga kaugelt sugulased (abielude kaudu) ning et tema õde ja mina oleme sama tegelasega paar olnud 😀 It’s a bloody small world. Igatahes tundus, et kõigil oli piisavalt lõbus. Ainult et sellest ma ikkagi aru ei saa, miks inimesed ärkavad vabatahtlikult (mitte seetõttu, et neil oleks vaja kuhugi minna või midagi, ei – lihtsalt niisama) hommikul kell 8 üles, olles maganud umbes neli tundi, kusjuures kindlasti on vaja üles ajada ka kõik teised. Pffft. Ju ma olen siis tõesti vanaks jäämas. Siiski oli lahe taas kord Rocky Horrorit vaadata (sic!) ning pikalt ja pidevalt Stephen Lynchi lugusid kedrata 😛

Oli tore, teine kordki 😉

Advertisements

Responses

  1. Täiesti teemaväliselt – ega sa ei tea, kuhu Maarja kadunud on?

  2. Kusjuures ega ei tea küll. Ma mingi aeg (nädal-kaks) tagasi helistasin talle, aga tal oli tegemist…


Räägi mulle midagi...

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: