Posted by: rojukene | oktoober 24, 2007

Mõnikord saab ka päikeselaigus peesitada

Kui ma täna hommikul silmad päriselt lahti lõin ning kella vaatasin, oli mul äärmiselt hea meel selle üle, et ma kodukontoris töötan. Ma magasin nimelt kolm tundi sisse. But it’s no big deal – I just finish up later when that happens 🙂 Mõnikord lihtsalt on vaja hommikul ennast välja magada, eriti kui õhtusel (öisel?) ajal ei tule haigutust peale enne kui kell on juba pool kolm. Ma ei saa sinna midagi parata, et öine eluviis sobib mulle oluliselt paremini. Kui inimestel poleks keset tööpäeva mõnikord äärmiselt kiiresti erinevaid aruandeid tarvis, nihutakski ma oma päevakava vastavalt hilisemaks. Õhtupoole on mul ka rohkem tahtmist tööd teha, kui ma olen päriselt üles ärganud. Kuigi nojah, pole suurem asi motivatsioonitõstja, kui kolleeg A on palunud mingit konkreetset tabelit ning kolleeg B, kellele ma helistan, kuna mul on tarvis mõningaid asju küsida, teatab mulle, et “aga see on ju niisugusel kujul täiesti mõttetu, ma räägin temaga sel teemal”. Noh, mida iganes – ma lihtsalt teen, mida mul palutakse teha.

Kui kellelgi on vahepeal tekkinud mõte, et HIRMSASTI tahaks reede varahommikul minuga Tartust Tallinnasse sõita, siis hetkeseisuga on neli kohta veel vabad 😉

* * *

Mu tuba on täielik aarete saar. Otsisin kapi alt kaltsuvaipa, et alumine naabritädi saaks ka öösiti magada. Me nimelt kohtusime ühel hommikul välistrepil ja ta haaras mul käest ning küsis kaastundlikult, et kas ma ikka puhata saan kunagi, et ega ma ometi ööd läbi tööd ei tee, nagu tooli kolinast järeldada võiks. Mental note: never have loud sex at this apartment again, EVER. Noh, igatahes tuli vaibaotsingu käigus välja veel kaks kotti riietega, mille olemasolu polnud mul enam ammu meeles. Osalt rändasid nad prügikasti, kuid ma leidsin sealt muuhulgas ühe täiesti pädeva seeliku ja oma kunagise lemmikpusa. Või ma ei teagi, kuidas seda kutsuda, aga sellel on ees nöörid ja see näeb lihtsalt lahe välja ning hall värv ei ole antud hilbu puhul kummalisel kombel üldsegi negatiivne nähtus. Ja muuhulgas jõudsin järeldusele, et peaksin endale ikkagi millalgi relvaloa hankima, kuna mul on ometigi lausa kaks püstolikabuuri – üks käib puusale ning teine reiele. Mustad, nahast 😉 Aga seda paraku alles siis, kui mul on piisavalt raha niisuguse meelelahutuse tarvis. Pole mõtet endale relva hankida, kui ma sellega piisavalt tihedalt tiirus harjutamas ei käi.

* * *

Leidsin teiste asjade hulgast ka oma viimase kokapudeli, mistõttu on mul hetkel käsil viimane kummiroolakoks. Mõnus 🙂 Enne trepil suitsu tehes mõtlesingi just sellele, et ma olen Tartus õnnelik, et mul ongi sügaval sisimas kogu aeg see villane kampsun seljas ning Supilinna kevaded ja Emajõe kaldad jäävad minuga igavesest ajast igavesti, kuigi mu elukoht on linna teises otsas. Et Tallinnas olin ma just nagu ilma juurteta, mistõttu klammerdusin ma ainsa tõeliselt olulise inimese külge, kes mul seal tolle aja jooksul oli. Ma ei ütle, et ma kahetsen sinna kolimist – kaugeltki mitte. Ma ei kahetse enda poolt vastu võetud otsuseid ning kõik nad on mulle midagi õpetanud kas mu enda või teiste inimeste kohta. Ka see, kui hing on vahepeal ribadeks, on mingis mõttes väga vajalik kogemus. Tuleb lihtsalt leida õige niit ja nõel ning see uuesti kokku õmmelda. Mõnikord läheb selleks vähem, teinekord rohkem aega. Ja kõige kummalisem on asjaolu, et mul on viimasel ajal enamasti sisemine rahu täitsa olemas. Ma oleks nagu ära maksnud kõik oma karmavõlad, mis mulle teistele haigettegemisest tekkisid. Ma ei vihka ennast, ma ei pea end halvaks inimeseks, ma naeratan oma peegelpildile – lihtsalt niisama. Ja minust tehtud fotodelt vaatab taas kord vastu minu enda nägu! Noh, eks ole ka ebameeldivaid momente, kuid need ei domineeri. Enamasti on need indutseeritud teiste inimeste poolt. Ja mul on tunne, nagu ma oleks jälle 15 🙂 Mul on peaaegu tunne, et ma olen vist taas kord üle mitme aasta armunud, kuid seekord on lood kuidagi tõeliselt teistmoodi. Ma ei tahaks selle noormehega suhet vist ka siis, kui mulle peale makstaks, kuid sellegipoolest on teda äärmiselt mõnus näha ning kallistada. Ma ei ütle talle ilmselt kunagi, et tema mulle selles mõttes meeldib, kuna tal poleks selle teadmisega midagi peale hakata – kui ma just totaalselt ära ei keera ega unusta selle protsessi käigus ära enese poolt seatud reeglit “never touch another girl’s d00d“. Eeldatavasti nii siiski ei juhtu ning ma saan lihtsalt nautida seda, et me saame omavahel suurepäraselt läbi 🙂

Hoolimata kitsast eelarvest sel ja järgmisel kuul olin ma sunnitud teatavad summad vaimuvarasse investeerima ning seega pandi mulle täna teele nii “Elect The Dead” (click that link, there’s also a video of him interviewing himself there xD) kui ka üks mu ammuseid lemmikraamatuid, eriti hilissügisel – “A Night in the Lonesome October“. Varsti – seda muidugi juhul kui Krisostomus JÄLLE mu tellimust pooleaastaseks või pikemakski ei venita – saan ma ka Tankiani luuleraamatu “Cool Gardens” uhkeks omanikuks. Ja ma ausõna ei saanud neid tellimata jätta. Mõtlesin küll, et “hiljem”, aga sügelesin nii kaua, et ei pidanud vastu. They’re worth every cent spent on them, though 🙂 Seega – elu on momendil nii ilus, et lausa pisar tuleb silma ja seekord ma kavatsen olla piisavalt kaval, et ta mulle taas kord vastupidist ei tõestaks 😛

Advertisements

Rubriigid

%d bloggers like this: