Posted by: rojukene | oktoober 7, 2007

Natuke mõtteid aastate tagant

Täna otsustasin lõpuks, et aitab elust kastide vahel ning hakkasin neid otsast lahti pakkima. Kuna mu tuba ei ole kahjuks kummist, tuleb osad asjad paratamatult ära visata või kui tõesti ei raatsi, siis kasti pakkida ja keldrisse viia. Küll paari aasta pärast on lihtsam sellega tegeleda. Igatahes leidsin muude paberite hulgast ühe kirjandi, mille ma kirjutasin 12. klassis. Harv oli juhus, kui ma sain kirjandi eest alla viie, kuid samas läks latt õpetaja jaoks iga “viie” korral järjest kõrgemaks, mistõttu abituriendina selle pedagoogi käest 5+ saada oli päris hea tulemus. Oluliselt keerulisem igatahes kui kümnendas klassis. Lugesin selle üle ning see meeldib mulle ikka veel.

“Inimelu on valgushetk kahe lõputu pimeduse vahel”

Räägitakse, et keegi Jumal olla inimese oma näo järgi loonud. Tõsi, inimeste välimus on suuremalt jaolt sarnane – kaks silma, kaks kõrva, nina, suu ja nõnda edasi. Veel kõneldakse, et iga inimene on ainulaadne ja kordumatu. See tundub ka paika pidavat, kuigi siin annab samuti teatavaid üldistusi teha. Veel üteldakse, et inimene olevat ise oma saatuse sepp, kuid ka tänapäeval on kuulda kahinaid jumalikust ettemääratusest. Aga Jumal pidi ju surnud olema…?

Surnud või mitte, kuid tänapäeval enda ümber vaadates tundub, et koomalaadses seisundis vist küll. Kui inimene ka peaks olema mõne tema hetkelise inspiratsioonipuhangu tulemus, siis tundub, et kasvatusteadustest polnud sel üliolendil vist erilist aimu. Igal juhul tundub, et nüüdseks on ta käega löönud ja laseb inimestel endil püüda oma eluga toime tulla.

Rada, mida mööda me kõnnime, on meile mõistatus. Ilmselt selles ta võlu peitubki. Keegi on öelnud, et elu on see, kui naised sünnitavad lahtise haua kohal – korraks vilksatab valgus ning siis on jälle vaid pimedus ja tühjus. Me sõltume ajast ja ruumist. Kummaline, kuidas me nende kahe küljes ripume. Ruum on ju nii kergesti kaduv ja mitte miski ei rikne kiiremini kui aeg. Ehk on nad inimkonna jaoks niivõrd tähtsad seetõttu, et aegruum on vaid veidi püsivam kui inimene ise. Kahejalgne loom kasutab ära ainult pisitillukest juppi selle tohututest võimalustest… ja tahab end tituleerida universumi isandaks. Häbi, ma ütlen!

Me nimetame elavaks organismi, millel on kõik tunnused, mis targad inimesed on leidnud ja kirja pannud ja mille puhul nad omavahel konsensusele on jõudnud. Aga kõike ei saa ju klassifitseerida ega kontrollida. Suurema osa ajast, mil inimene elab, ta tegelikult ei ela, leidis Søren Kierkegaard, ja tal oli õigus. Hesse romaanis “Demian” on siiski isikuid, kes tõeliselt elavad. H. H. nimetab neid “äramärgituteks”. Tunnistan ausalt: see oli üle pika aja taas üks teos, mida ma lihtsalt ei suutnud käest panna. Ma ei teagi täpselt, mis oli see, mis mind niivõrd lummas – oli see Hesse sõnakasutus, nii selge ja voolav, kuid ülimalt täpne ja stiilne; oli see äratundmine, mis mõneltki leheküljelt vastu vaatas nagu tuttav lapsepõlvest, kelle näojooned on veel meeles, kuid tuleb pingutada, et ta nime mälusoppidest üles otsida; oli see lihtne müstika, mida ma vajan, et argimuredest kõrgemale tõusta ja edasi elada – ma ei oska tõesti ütelda.

Ka Emil Sinclair ei osanud elada, enne kui Demian tema ellu tuli. Kuid Demiani põhiülesanne polnud mitte teda õpetada, vaid aidata tal lõpuks oma “märki” näha. Lõplik teadmine on usu ja lootuse surm. Ka Sinclair ise ütleb: “Ma ei pea ennast teadjaks. Ma olin otsija ja olen seda ikka veel, kuid ma ei otsi enam midagi taevatähtedest ja raamatutest, vaid hakkan kuulma õpetusi, mis on mu oma verekohinas.” Vere kutse on ilus ja kohutav korraga. Keegi ei suuda sellele vastu panna; veel enam – keegi ei tahagi sellele vastu panna. Sest see on inimese enda veri, mis teda käsutab, mitte kellegi teise oma. Kuid palju on neid, kelle veri seisab paigal ega hakka mitte kunagi liikuma ja nendest on mul kahju. Õnneks ei tea nad ise, kui õnnetud nad on. Sellegipoolest pole muretsemiseks põhjust – elavate päralt on maailm.

Inimene areneb läbi teiste ja kannatuste. Tavaliselt mõlemat korraga, kuid mitte kunagi kombinatsioonis “läbi teiste inimeste kannatuste”. Vähemalt mitte siis, kui need kannatajad talle väga lähedased pole. Kummaline, et just kannatused moodustavad edasiviiva tee. Samas on kõik millekski hea ja millekski halb, igal medalil on kaks poolt. Looduses peab valitsema tasakaal, ütles Sammalhabe, ja ka temal oli õigus. Heaolu, mille poole me jõudsalt sammume, on õilis eesmärk. Kuid mis saab siis, kui see eesmärk saavutatakse? Ilmselt ei jää inimkonnal muud üle kui taandarenema hakata. See protsess saab üsna tõenäoliselt toimuma, kuna suurem jagu tähtsaid leiutisi on tulnud ebamugavustundest. Inimene on üsna laisk, seega on ta nõus väga palju tööd tegema, et tulevikus paremini laiselda saaks. Areng peatub aga hetkel, mil enam kuhugi minna ei ole. See tähendab, et taas on jõutud pimedusse. Väljapääsu otsima asudes tasub aga meeles pidada tarkusetera, e valguskiir tunneli lõpus võib olla ka täistuuridel kihutav kiirrong.

Koguja teatas, et kõik on tühine. Põhimõtteliselt oli ka temal õigus, kuid sellise järelduseni jõuab vaid eksinud ja loobunud otsija, kes arvab ekslikult, et on saanud teadjaks. Otsimise mõte pole mitte leidmises, vaid otsimises endas. Ja mina otsin ja sina otsid ja igaüks otsib oma… tee, mida mööda edasi minna. Kõik jõuavad ühel hetkel ummikusse, kuid mitte iga tee ei vii Rooma.

Elu müsteeriumi võib seletada terve igaviku… või siis terve hetke. Lõppkokkuvõttes pole neil ju suurt vahet. Oluline on hoopis see, et me läheksime edasi. Mida rohkem me kannatame ja sellest õpime, seda paremini oskame otsida. Nipp seisneb vaid jumaliku tasakaalu leidmises. Demian olgu meiega. 

Advertisements

Räägi mulle midagi...

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: