Posted by: rojukene | september 18, 2007

Emo moment

Hommikul Tallinna poole sõites oli millegipärast nii nukker olla. Mõtlesin sõbrannale, kes eelmisel nädalal oma ema mattis ning kuidagi kurb hakkas. Kuigi oli juba umbes kümme aastat ette teada, et ühel hetkel nii peab juhtuma, tuli see ikka tema jaoks ootamatult ning šokina… Ma katsun nüüd ja edaspidi tema jaoks rohkem olemas olla ja teda tihedamini õue mängima kutsuda.

Kui ma nägin järjekordset allaaetud kassi, tuli mulle äärepealt pisar silma. Meenus ka see õnnetu loom ühel suvehommikul Tallinnas, kes oli ikka veel elus ja vähkres keset teed valukrampides… Ja mina ei saanud tema heaks midagi teha. Mina ei olnud see, kes talle haiget tegi ja ma tõesti ei saanud teda kuidagi aidata – miks ma ennast siis ikka veel süüdi tunnen? Vähemalt olen ma ise siiani suutnud kõik tee peal sibanud siilid, jänesed, rebased ja koerad terveks jätta. And I am planning to keep it that way.

* * *

Kontoris oli kerge hullumaja filiaal, kusjuures abiks polnud ka asjaolu, et ma jäin rohkem kui pool tundi hiljaks. Tänane päev mööduski mul koosolekute tähe all ja ausõna, masendaval kombel ära väsitas. Intensiivne inimsuhtlus pole minu jaoks, eriti kui kõrgema pulga tegelaste jutust kõlab läbi noot “miks su töös ometi nii palju vigu on”… Mis seal ikka, tuleb teha üks korralik ganbare!’mine* ja edaspidi topelttubli olla. Lõunasöök tuli ka McD-st, kuigi ma plaanisin hoopis mujale minna. Paraku oli “mujal” tõkkepuu ees ja ma ausalt ei viitsinud ennast enam lähikonnas parkimiskoha leidmisega vaevata.

* * *

Käisin täna ka mitut autot vaatamas ja katsumas. Sõiduauto roolis on ikka väga omapärane istuda, ausalt. Veel omapärasem on ilma roolivõimuta autot juhtida 😀 Selle käigus sain ma ikka väga selgeks, et kui ma nüüd jeebi oma tagumiku alt ära annan, tahaks selle eest siiski sõidumugavust ka saada, kompensatsiooniks selle eest, et ma enam metsateedel sama rõõmsalt rallida ei saa. Vähemalt suutsin ma lõpuks enam-vähem rahuldavalt aru saada, kuidas sõiduautoga käituda ega üritanudki sidurit hooga läbi autopõranda lükata puhtalt seetõttu, et ma olen harjunud roolis sirutusi tegema. Nädalavahetuseks peaks kokku leppima ühe auto proovisõidu, kuna täna oli tal aku tühi ja krokodille polnud ei minul ega ka müüjal käepärast võtta. Jama seisneb faktis, et masin asub Keilas… Aga ma vist suutsin juba ka leida inimese, kes on nõus minuga sinna ja tagasi sõitma. Opeliga ma ei taha minna, sest kuigi tänane kütusekulu oli “kõigest” 10.8 l/100 km, sain ma eelmisel korral arvutuste tulemuseks 13,5 ning see võttis seest kergelt ebalevaks.

* * *

Kojusõit oli pehmelt öeldes huvitav. Vahepeal kadus reaalsustaju täiesti ära. Väljas oli juba pime (sain Keilast tulema natuke enne kaheksat), päev otsa sadanud ja kohati hõljusid tee kohal udulaamad. Vastutulevate autode tuledevihk oli tiheda vihma tõttu veel eriti tontlik ning natuke enne Tartut sattusin ka päris tihedasse uttu, et päev ikka täie ette läheks. Tegelikult mulle meeldib väga selline ilm, aga mitte siis, kui ma pean 200 km roolis olema. Ja igasugused imelikud mõtted tulevad pähe… Aga ma olen ometigi ontlik kodanik ja maksumaksja ega keera meelega vastassuunavööndisse või vabalangemise harrastamiseks sillalt alla.

P.S. Sõnakordused ja kirjavead palun kõik kirjutada selle arvele, et ma olen sigaväsinud ja kell on sada läbi.

_______________________________________________________________________________________

*Lühidalt – annan oma parimatest parima, eriti otsustavalt.

Advertisements

Responses

  1. tead, täna oligi tontlik ilm… mul tuli kunagi enne kahtteist meelde, et ma unustasin mõned tööriistad aeda ja nende minemajalutamise vältimiseks otsustasin ikka kuuri luku taha viia… pime ja tähed ja kuu ja imepisikesed vihmapiisad ei saagi aru, kas taevast või puudelt ja päris vinge tuul… varjud, kukkuvad õunad ja lehesadu… istusin korra puuriida äärele, õhk oli nii nii soe, mõtlesin,et teen ühe suitsu enne tuppa minekut ja siis hakkas niiii kõhe… ja ma kurat, ei karda pimedat… puuriitade katted loperdasid tuule käes täiest ähvardavalt – ma joosksin trepile… st ma JOOKSIN iseenda aiast majatrepile… nüüd on naljakas…

    mulle ka meeldib see ilm…. kohutavalt…
    🙂

  2. Sügis on ilus iga ilmaga. Tahaks veel vaid võimalust õhtuti kamina ees teed juua ja raamatuid lugeda; eriti ideaalses variandis kellegi armsaga koos, aga võiks ka üksi… Aeh. Ma peaksin praegu hoopis tööd rabama, mitte unistama.


Räägi mulle midagi...

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Rubriigid

%d bloggers like this: