Posted by: rojukene | september 11, 2007

Sotsialiseerumine on väsitav

Nojaa. Nädalavahetus möödus seltskondlikkuse tähe all, sest pärast Liisi pulma ja laupäevast kooli oli mul ju veel ees ootamas kohtumine K.-ga. Algselt oli plaan minna rappa või vähemalt niisama metsa telkima, aga jällegi – plaaniks see vaid jäi. Auto parkis ta minu maja juurde ning kuskil kella kaheksa paiku õhtul saime minema hakata. Jumal paraku on meil juba aga september ning läheb võrdlemisi varakult pimedaks. Otsisime siin ja seal, kusjuures napilt pääsesin selle käigus aktsioonist “hakkame autolt verd ja soolikaid maha pesema” (mingi haige koer üritas tee kõrvalt põõsast välja hüpates esirehvi hammustada; ma isegi ei teadnud, et ma suudan nii kiirelt reageerida), aga lõpuks andsime alla. No ei taha majade lähedal telkida ja riigimets kipub siinkandis maru võsane olema. Kindlasti on ka Tartu ümber sobivaid kohti, aga pagan küll, ma ei viitsi neid pimedas ehku peale otsida.

Lõpuks sõitsime ikkagi tema poole, kusjuures tema auto oli muidugi jätkuvalt Tartus. Tegime kaminasse tule, istusime ja rääkisime vanadest aegadest (ikkagi varsti ligi 10 aastat tuttavad olnud), elust ja asjadest. Tavaline värk noh. Kuigi ma tegin siin hiljaaegu suuri sõnu, et kummiroola pole minu jaoks, otsustasin ma tol õhtul siiski ümber. Loomulikult oli mul hiljem magamisega raskusi, aga see polegi lõppeks nii oluline. Noh ja õhtu lõppeski täpselt nii nagu ma olin eeldanud. Hoolimata asjaoludest, mis nii mõnegi teise maha murraksid (48 magamata tundi ja veel 8 õlut sinna otsa) vajusime unemaile kuskil kella kaheksa paiku hommikul.

Pühapäeva pärastlõunal kell kolm tuli ikka kark lõpuks alla võtta. Väike kohv (K. loomulikult ise tegi ja tõi), võileib ja õunakook lükkasid päeva ilusti käima. Päike paistis ja tundus, et inimesed on ilusad ja head. Tulime Tartusse tagasi ja selle käigus sain ma jälle targemaks – väga käänulist kruusateed pidi ei ole hea mõte 70-ga sõita, auto hakkab päris jõhkralt ujuma. Sellegipoolest sain olukorra ilusti kiirelt kontrolli alla tagasi ning olen seega kogemuse võrra rikkam ja edaspidi targem. No mis seal ikka, kodanik sai oma auto kätte ja läks tuldud teed tagasi, enne veel rääkisime natuke juttu ja…

Kõik oleks nagu bueno, eks ju. Aga tegelikult ei ole. Mul on selline kummaline tunne, nagu ma oleks inimesest pohhuistlikul kombel, mis mulle kunagi võrdlemisi omane oli, üle sõitnud. Umbes nii, et nipsutan sõrmi ja kõik läheb nii, nagu ma tahan, ilma et ma peaks selleks midagi tegema. Ma saan endale ratsionaalselt loomulikult seletada, et lood ei ole üldse nii, kõik lihtsalt juhtus samamoodi nagu ma seda ette aimasin ja et ma teadlikult hoidusin erinevate variantide forsseerimisest, aga… Aga jah.

Mulle tegelikult enam ei meeldi see, kui ma saan vähimagi pingutuseta kõik, mida ma soovida oskan… ja see väide kehtib momendil ükskõik mille kohta. Ma olen piisavalt targaks saanud, et teada – igal asjal on hind ja et karmavõlad käimasolevast elust võivad lüüa nüri ning raske esemega kuklasse just siis, kui ma seda kõige vähem oodata oskan. Seda on juhtunud, et inimesed teevad ja ütlevad mulle täpselt neidsamu asju, mida mina olen varem teistele teinud või öelnud, kusjuures need, kelle käest ma kogu selle pasa tagasi olen saanud, pole kuidagi olnud teadlikud neist varasemaist juhtumistest.

Ja kõige hullem on see, et ma käitun inimeste suhtes peeglina. Kui mind peetakse heaks, ilusaks ja tugevaks, siis ma ka olen seda. Kui mind aga tahetakse tõsimeeli ümmardada, siis muutun ma hellitatud printsessiks, kes lesibki sulgpatjadel ning sirutab käe nõudlikult välja ja saab väga pahaseks, kui orjad end piisavalt kiiresti ei liigutata. Ei saa öelda, et mulle meeldiks mu niisugune “mina”. Natuke aega on tore, aga võrdlemisi ruttu tüütab ära, kas teate.

Ja ma olengi nüüd sellises totras seisukorras, et ühest küljest oleks ju tore suhtlust jätkata, aga teisalt eelistaks selle tooni muutumist. Ma ei saa talle ju ometi öelda, et “hei, muuda oma suhtumist ja soovitavalt hästi kähku”. Pluss veel mõned raskendavad asjaolud, nagu näiteks see, et mina tahaks pigem lihtsalt sõber olla. Sest kuigi me rääkisime ka sellest, kuidas inimsuhted imema kipuvad ja kuidas üldse ei tahaks praegu ennast kellegagi siduda vaid lihtsalt vaba olla ja elu nautida, on mul karvane tunne, et VÕIB-OLLA ta sisimas päris nii ei mõtle. Ja noh, üldse on väga raske olla sõber, kui teiselt poolt kiirgab vastu midagi muud. See ei ole iseenesest halb, oh ei. Aga keeruline olukord on ja ma ausalt öeldes ei tea, kuidas seda lahendada nii, et lambad söönud, hundid terved ja karjus vallandamata.

Oh well, I’ll just go with the flow. Hopefully it’s not a shitflow…

Advertisements

Räägi mulle midagi...

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: