Posted by: rojukene | märts 25, 2007

Vaikusse, valgusse, puhtusse minna suudan, kui ületan enda….

Mulle tuli täna jälle meelde, miks ma nii harva õmblemisega tegelen. Nimelt ei ole voodi just kõige sobilikum koht lõigete ajamiseks, aga paremat mul kahjuks kuskilt võtta ei ole. Põlved ja selg jäävad üsna ruttu kangeks, seda võin puhtast südamest kinnitada kas või mitu korda järjest. Tänane tööviljakus oli kahetsusväärselt madal, aga ma püüan homme tublim olla. Homme on alati kergem hea inimene olla, eks?

Vaatasin just sellist filmi nagu Happy Feet. Ilmselt on viga minus, kuid ma ei mõista, miks seda lõbusaks komöödiaks nimetatakse. Jajah, liigne empaatiavõime ja muu, aga mul oli küll pidevalt klomp kurgus. Tõenäoliselt osalt ka seetõttu, et vähemalt filmi algus meenutas üsna üks-ühele “Pingviinide marssi” (La Marche de l’Empereur), mis mõjus mulle äärmiselt traumeerivalt; nii kohutavalt kurba filmi ei ole ma veel enne näinud. Happy Feet oli küll õnneliku lõpuga, aga vahepeal oli nukraid hetki see-eest rohkem kui küll. Põhiliselt ongi kaks olukorda, mis filmide puhul mulle hinge poevad – kellegi kohutavalt suur üksindus ning see, kui ilmneb, et keegi siiski armastab teda. “It takes blood and guts to be this cool but I’m still just a cliché,” laulis Skunk Anansie.

Iseenesest väga lihtne skeem, kas pole. Kõige ilusam on lugu siis, kui armastus on tingimusteta – “meeldid mulle just sellisena, nagu oled”. Samas… kas ikka on üldse olemas täielikult tingimusteta armastust? Isegi eelpool toodud väide sisaldab eneses tegelikult ikkagi teatud ootusi – armastatav peakski selliseks jääma ning mitte muutuma. Aga kes ei muutuks? Iseendale märkamatult võime jõuda algsest endast 180 kraadise pöördeni ning pole välistatud siksakitamise läbi algpunkti tagasi jõudmine, olgugi et taustsüsteem on muutunud (kaks korda samasse jõkke astuda ju ei saa).

Tuttavad, kellega pole ammu kohtunud, ütlevad mulle alati, et ma olla kohutavalt palju muutunud. Eks meil kõigil ole iga inimese jaoks oma nägu, kuid mina vahetan enda omi ilmselt liiga sageli. Sellegipoolest jään ma tihti nende mõttemaailmas ikka selleks, kes olin “siis”, hoolimata hilisematest kogemustest. Kui neile lõpuks pärale jõuab, et nende ees seisab täiesti teistsugune isiksus kui nemad harjunud olid, ei oska nad kuidagi seisukohta võtta. Seda eriti juhul, kui nad ise on muutunud teistsuguses tempos. Enamasti hääbub siis tutvus iseenesest ja kummalgi osapoolel pole eriti kahju. Mõnikord juhtub muidugi ka teisiti ning inimesed muutuvad sarnases rütmis laias laastus samas suunas või saavad lihtsalt ühel hetkel mingis punktis kokku.

Kohati tundub mulle, et ma olen ennast nii palju muuta püüdnud, et ma ei leia enam oma päris nägu üles. Õigemini – mul on neid “päris” nägusid nii mitu, et ma ei oska enam öelda, milline neist see originaal oli. Samas ma tean, et paigalsamm ei ole minu puhul lahenduseks. Juba ammu on mind kummitanud mõte täiuslikkuse jätkuvast otsimisest, mis tipneks leidmisega võimalikult hilja. Täiuslikkus tähendab sisuliselt ju seda, et pole enam mitte kuhugi edasi minna, kuna kõik on juba saavutatud. Täiuslikkus ei saa minna enam täiuslikumaks, kuna sellisel juhul pole eelmine täiuslikkus täiuslik (jah, ma tean, et koostan juba lauseid nagu üks teatav TÜ õppejõud, kes siin blogis paari kuu eest ära mainitud sai). Seega – täiuslikkus on minu jaoks sama, mis lõplik mitteolemine. Täiuslikkust ei saa aegruumis niikuinii eksisteerida, kuna see peaks end sellisel juhul pidevalt kohendama, sest taustsüsteem ju muutub igal ajahetkel. Kohendatav täiuslikkus on aga oksüümoron.

Mõnikord ma mõtlen, et nii palju mõelda on tervistkahjustav. Mõnikord seda mulle ka öeldakse. Aga mõnikord tahaks nii hirmsasti kellegagi koos sedamoodi mõelda, sest pikaaegsest üksinda mõlgutamisest võib hulluks minna, õigemini iseennast hulluks ajada. Tehtud-nähtud varemgi. Võib ju aastaid juurelda, kuid väga hästi võtab loo kokku üks lihtne lause – elu mõte seisneb selles, et mitte oma elu selle mõtte otsimisele ära raisata.

Teinekord oleks tõepoolest mõtlemisest oluliselt kasulikum hoopis tegutseda. Just seepärast lähengi ma kohe magama ega pane kesköiseid heietusi rohkem kirja, vot nii.

Advertisements

Räägi mulle midagi...

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Kategooriad

%d bloggers like this: