…või on tema sõnum mulle igatahes maru segane. Miskipärast kipun ma viimasel ajal kokku juhtuma oma põhikooliaegsete klassivendadega. DO NOT WANT!!! Vähemalt 95% puhul kehtib see karjatus küll. Põhikoolis olin ma nimelt ilma enesehinnanguta, kole ja paks kahe patsiga nohik, kes kunagi kellelegi vastu ei hakanud. Sest et suured inimesed rääkisid kogu aeg, et “ära tee väljagi, küll nad ära tüdinevad”. Sittagi nad tüdinesid! Noh, ütleme nii, et on üsna konkreetne põhjus, miks ma kunagi “Klassi” vaadata ei taha. Umbes 8. klassis tuli siiski mõistus koju ja ma hakkasin ennast kehtestama ka, aga koolivahetus gümnaasiumiastmeks oli igatahes eluliselt vajalik. Läksin ühest Tartu “eliitkoolist” teise, kuigi HTG puhul on jutumärgid kindlasti liigsed.

Igatahes. Mõni nädal tagasi käisin Pärmikas kontserdil. Üks endine klassivend (A.) mängis kah, tollega sain ma pärast põhikooli täitsa normaalselt läbi, vahepeal suhtlesime isegi täitsa tihedalt. No ja märkasin mina, et mu kõrval kuulab tema esinemist üks teine klassivend (K.). Selline, kes samuti oli klassi heidik ja keda isegi mina ei sallinud. It must have been the booze talking, aga ma mõtlesin hea inimene olla ja ütlesin talle tere. Järgnes mõningane small talk ja kõik oli okei. Pärast konsat surusin A.-l käppa ja embasin kah. K., kes seal kõrval seisis, tahtis samuti kallistatud saada. Kerge alarm läks peas tööle, aga ma jätsin selle tähelepanuta. K. sai ka oma kallistuse ja mina kuulsin vastutasuks, et ma haisen jubedalt suitsu järele ja mida iganes. Öm, jah, ise tahtsid ju.

Kerime 2 päeva edasi. Reede õhtu, kell on seitse, mina teen ikka veel paaniliselt tööd, et saaks seejärel ükskord ometi õppima hakata. Heliseb telefon, ekraanilt paistab võõras number. Leiab aset järgnev vestlus:

- Halloo?
- Tunned ära, kes räägib?
- …Ei?
- Oled sa Tartus?
- Ee… jah, aga kellega ma räägin?
- Tõesti ei tunne ära?
- Ei. Kes sa oled?
- K. olen!

(Oumaigaad. Miks??? Mis ma tegin?????)

- Ee… no ja siis?
- Ma mõtlesin, et ma kutsun su jalutama!
- Ee… ahah?
- Mis sa täna õhtul teed?
- Tööd teen ja hiljem hakkan õppima.
- Välja tulla ei ole aega?
- Päris kindlasti mitte.
- Mis sa nädalavahetusel teed?
- Ee… olen linnast ära.
- Kas sul järgmisel nädalal on aega?

(Hakkan juba kergelt kannatamatuks muutuma, sest ma eriti tegelikult ei taha selle kodanikuga kohtuda ja kell on juba miljon ja mul on tuhat asja vaja veel ära teha.)

- Võimalik, ma praegu ei oska öelda. Oleneb, palju mul tööd on.
- Kas nädala alguses või lõpus?

(Ei, ta ei saa ähmastest vihjetest aru. Kurat.)

- Ee… keskel.
- Mis kell sul aega on?

(Jumaljeesus küll! MA EI TEA!!!)

- No ma ausõna ei tea, ilmselt pärast tööpäeva lõppu, aga ma ei oska praegu öelda. Räägime sellest kunagi järgmisel nädalal.
- Kolmapäeval kell kuus?
- No ma ju räägin, et ma EI TEA, oleneb, kuidas mul tööga on. Helista uuesti järgmisel nädalal ja lepime kokku. Mul hakkab praegu juba väga kiire.

(Hullult tahaks kõnet ära lõpetada.)

- Neljapäeval kell kuus?

(Appi noh, kas ta on kurt või?)

- Ma ausõna ei tea, räägime sellest järgmisel nädalal, okei??? Ma nüüd teeks tööd edasi, kell on juba seitse läbi.
- …Aga mina õpin anatoomiat! Närve!!!

(…jajah, ja mind PÄRISELT ka huvitab, eks…)

- Väga tore, mina ei tea sellest teemast midagi, head aega.

Ja panin toru ära. Õhh, päris õõvastav. Mu telefoninumber ei ole salastatud, aga viisakas oleks olnud esimese asjana e-mail saata… või vähemalt mitte nii stalkerina käituda. Kui ikka ei ole inimesega aastaid suhelnud, siis ei ole ÜLDSE kaval idee alustada kõnet stiilis “mõista-mõista, kes ma olen!” Jõudsin järeldusele, et tüüp on veidi liiga creepy (nii jutult kui välimuselt ja olemuselt) ja hakkasin väljapääsuplaani sepitsema. Esimene idee oli see, et ma võtan Kolli deidile kaasa ja tutvustan teda kui oma eriti kurja ning armukadedat boyfriendi, kes ei luba mul üksi linna peal litutada 8D Kui ma Kollile helistasin ja ütlesin, et tahaks teda järgmisel nädalal natukeseks laenata, oli kodaniku esimene reaktsioon “mul ei ole ülikonda!” Kui ma naerust toibusin, selgitasin talle siiski, et ülikond ei ole üldse vajalik, pigem vastupidi. Igatahes tundus idee vettpidav. Ainult et pühapäeval saabus K.-lt SMS, et tema läheb rattaga sõitma, mis ma teen. No kurat! Ma ju ütlesin, et mind pole linnas! Grh.

Lugu lõppes sellega, et saatsin tüübile järgmisel päeval ise sõnumi: “Meie kohtumine jääb ära, sest mu elu on liiga kiire, suhtlemaks puhtast viisakustest inimestega, kellega mul tegelikult midagi ühist ei ole. Edu edaspidiseks.” Tunni aja pärast saabus vastus “ok edu” ja ma siiamaani mõtlen, et ei tea, kas ta oli sellega arvestanud või ihub ta vaikselt kuskil kirvest, et see mulle sobival momendil kättemaksuks kolpa kinni lüüa.

No ja kui ma nüüd reede õhtul pahaaimamatult Zavoodis istusin, veeti täitsa ettehoiatamata kättpidi minu juurde veel üks klassivend. See, kellega meil oli intensiivne vihkamise-vihkamise suhe. Möh? Mis mul juhtme totaalselt lühisesse jooksutas, oli fakt, et kodanik peaaegu langes mulle kaela, surus mu kätt ja seletas õhinal, kui hea meel tal ikka mind näha on. Vidamittu? Paralleeluniversum sõitis käesolevasse sisse vä? Ma saan aru, et kutt oli spiidilaksu all või midagi, aga no päris nii see kah mõjuma ei peaks… Ütlesin talle tere vastu, aga mingist rõõmsast taasühinemisest ei olnud küll juttugi. Vaatasin temast hoopis harjumuspäraselt ülbelt läbi ja ta liikus seepeale edasi.Mulle kinnitati hiljem, et temast olla vahepeal täitsa normaalne inimene saanud, aga ma ei usu seda enne, kui mulle tõestus näkku kargab.

Tunnike hiljem kohtasin sealsamas VEEL üht põhikooliaegset klassivenda, järjekorras siis juba neljandat viimase mõne nädala jooksul. Tema oli üks neist vähestest, kellega ma ka kooliajal enam-vähem läbi sain, aga no ikkagi. Mis siis nüüd saama hakkab? Miks nad järsku kõik riburada pidi välja ilmuvad ja mu tee peale koperdavad? Ja kes järgmine on ning mida ta minust tahab?

Üldiselt armastan ma esmaspäevi umbes sama palju kui Garfield:

Aga täna oli millegipärast natuke teistsugune päev. Näiteks seetõttu, et ma ei ole juba väga ammu töö poole siirdudes vastu sõitnud kaunile päikesetõusule karges ja selges talvehommikus. (Jaa, ma töötan jätkuvalt samas kohas.) Isegi seda minge-metsa-ma-ei-jaksa-midagi-teha-tunnet ei olnud päeval painamas. Tõenäoliselt võib deduktiivset meetodit kasutades väita, et põhjus seisnes ebaharilikult varases magamaminekuajas (kell ei olnud vist isegi veerand üks) ning seetõttu võimes äratuse peale ka reaalselt silmad lahti teha, selmet tuima näoga kahest alarmist läbi magada. Seda viimast oskan ma liigagi hästi.

Viisin täna ära ka kaks nädalat hilinenud koolitöö. Sisuline osa oli tehtud juba oktoobris, aga vormistamine tekitas tõelist peavalu. Kuna mul lõpuks juba väga häda käes oli, katsetasin kirjutamisele eelnevalt siidrit manustada… ja see töötas! Ma suutsingi päriselt selle jura kirja panna, uskumatu.

Muidu… meh. Reedel käisin päälinnas, oli nagu plaan kauni sommiga kokku saada. Long story short – tüüp lasi mu lihtsalt julmalt üle. Positiivne külg – mul oli sellest hoolimata päris lõbus õhtu ning põhjanaaber võib ennast põhjusmõtteliselt lihtsalt sisse soolata, mina ka enam temaga ehku peale liivakasti mängima ei lähe Seega võtsime õuemineku asemel Maxi ja Gunniga hoopis Monopoli ette, vähemalt mõneks ajaks. Nad nimelt solvusid mingil hetkel mu peale vist natuke, kui mul oli umbes viis korda rohkem raha kui neil kahepeale kokku ja üleüldse joppas mul kuidagi rämedalt hästi. Noh, ega mul kaardimängus kah halvasti ei lähe, välja arvatud pokkeris, aga see ei ole ka nii palju õnneasi… igatahes stripp-pokkerist hoian ma raudselt ise heaga eemale, kuigi pealt võin ikka vaadata, kui teised mängivad No ja veel selgus, et mu webcamil on ilmselgelt oma tahe – ta valib täiesti oma suva järgi inimesi, kellele mind sobib näidata ja kellele mitte. Tavaliselt on nii, et integreeritud kaamera hakkab blokkima ja USB-kaamera siis armulikult mõnikord nõustub pilti üle neti saatma või vastupidi, aga ju Vista siis mõtles, et teeb mulle jõulukingituse või miskit… ning hakkas kõigi ootuste vastaselt ilma ühegi probleemita pilti näitama. Ma tean küll, et head lapsed kasvavad Vistata, aga peab märkima, et veidi üle aastase kasutamise järel pole temaga üldjoontes väga probleeme olnud. Kunagi viitsin ma võib-olla üles otsida isegi ka selle draiveri, mis lubab mu läpakal printeriga üheseltmõistetavalt suhelda…

Laupäevaõhtu möödus sõpradega Zavvis. Ei saa öelda, et seal oleks seekord midagi eriliselt mälestusväärset juhtunud, peale asjaolu, et mu tuju käis üles-alla nagu põrgatatav pinksipall reketi ja mängulaua vahel ning Jyrka küsis mu käest ettevaatlikult, et ega ma äkki ikkagi ei tahaks liitiumi manustamise peale mõelda… Ei, tänan, ei taha jätkuvalt, vähemalt mitte hetkel Aga noh, vähemalt see moment oli päris hea, kui mingi hää lugu kõlaritest järsku tulema hakkas ning ma Jyrka erilise hooga tantsule rabasin. See aktsioon tekitas igatahes ühel täitsa võõral naisolevusel vajaduse mulle edastada oma vaimustunud kommentaar, et ta pole enam ammu NII lahedat tansuleminekut näinud Noh, kes nägi, see nägi, spetsiaalset kordusetendust tegema ei hakka.

Aga ma arvan, et ma olen nüüd ilge mässaja, joon ühe tassi teed ja loen ILUKIRJANDUST! Sest ma SAAN! Mmmmmmm…

P.S. Inimesed, kes te pilte ootate – ma ausõna, tegelikult ka, lähiajal…

Nagu hoolikamad lugejad juba teavad, tellisin ma endale väljamaalt värvilised läätsed ja plaanisin nendega reedel linna peale minna. Läksin kah. Ja nägin välja nii:

Võiks arvata, et seesugune välimus peletab inimesi eemale… aga ei, vastupidi. Või noh, Rita leidis, et mulle olevat ikka päris creepy otsa vaadata, eriti hämaras Kulgesime siis pärast väikest longerot rahulikult omaette Pirogovilt Zavoodi poole, kui vastu tuli mingi väiksem kamp vene keeles karjuvaid tegelasi, paar tibi ja noormeest. Üks neist vehkis väikse sinise taskulambiga ja kisas meile, et “DOKUMENTÕ, JEESTI POOLITSEJ!” Ma ütlesin talle rahulikult, et vaadaku mulle enne silma, kui minuga lõugama hakkab. Tüüp oli üsna härga täis ja lükkas mulle lambikese nina alla. Ja siis nad karjusid koleda häälega ning neil hakkas ootamatult üsna kiire Meie seevastu pidime endid puruks naerma.

Aga kui me Zavvi jõudsime, muutus olukord veidi teistsuguseks. Ma tunnistan täitsa ausalt üles, et ma olen edev inimene ja naudin seda, kui inimestel lõug varvastele kukub, olgu siis tegu tuttavate või võõrastega. Rita oli pidur ja läks varakult koju ja jäi kogu huumorist ilma, mis pärastpoole toimuma sai, aga noh, ega’s iga päev ei saagi ju pidupäev olla.

Igatahes nägin ma päääris palju tuttavaid, muuhulgas ka üht oma eksi aastate tagant, nimelt Jyrka vanemat venda. Me polnud kohtunud vähemalt kuus aastat ja ta ei ole just tüüpiline Zavoodiklient, nii et üllatus oli mõlemapoolne – ma poleks elu sees arvanud, et ma temaga seal kokku põrkan ja tema oli rabatud, et ma päriselt ka olemas olen Ta keeldus uskumast, et ma olen praegu 23, sest tal tekkis õigustatud küsimus “kui noor sa veel SIIS olid???” XD Järgmisel päeval ma arvutasin natuke ja jõudsin järeldusele, et ju ma 16 juba ikka olin, kui mitte lausa 17, nii et kõik oli täiesti legaalne

Igatahes tundub projekt “Roju on jälle 16″ aina paremini töötavat, vahepeal sisse harjutatud väikekodanlikud “isssand, nii ju ei sobi”-tüüpi mõtted tulevad pähe järjest harvem ning mul on selle üle hea meel. No ja mis siis, et ma satun aeg-ajalt piinlikesse olukordadesse? Mul on räigelt lõbus ja see kaalub negatiivse poole üles. Igatahes, reede õhtul lasti Zavoodis Queeni suurimaid hitte, mis tähendas loomulikult seda, et tuli end hingetuks tantsida ning selle vahele ohtralt džinnist ja toonikust segatud rüübet tarbida.

Tegelikult ma ei taha kombinatsiooni gin&tonic nüüd mõni aeg eemalt kah näha, sest reedel saabus täielik küllastumus… Käisin vahepeal väljas suitsul ning tagasi tulles avastasime Jyrkaga meie lauast mingisuguse purjus keskealise. Ütlesin talle võrdlemisi ebasõbralikul toonil, et laud on kinni. Tema küünitas seepeale akna juurde ning lajatas lauale liitrise Gordon’s gin‘i, viitas hunnikule toonikule ja küsis, kui kaua see laud veel kinni on. Mul hakkas hetkeks halb, sest ma aimasin, mis siit tulema saab. Ma ei eksinud. Ta tahtis meiega istuda ja selle kõik ära juua. Õnneks tuli Dark vahepeal Krooksust tagasi (sest minu seltskond olla huvitavam olnud, ehhee) ja meile appi, muidu oleks ülesanne ikka päris keeruliseks osutunud. Ma ausalt öeldes ei taha mõelda, kui palju maksab liitri džinni (pluss vastav kogus toonikut) baarist ostmine, aga no ju tal oli siis helde meeleolu ja akuutne seltskonnapuudus.

Kui Zavood kinni pandi, vaatasime ringi ega täheldanud meie võõrustajat kuskil. Mis seal ikka, Dark leidis, et tuleb tegutsema hakata ja kallas poolikud koksid pudelisse tagasi ning viimasest toonikupudelist kah veel natuke ning seejärel võtsime jalge alla tee Emajõe äärde. Jooki ju oli veel! Kiikusime seal pingi peal natuke, rääkisime elust ja asjadest ja rüüpasime aga. Millalgi tuli mõte vetsu minna ning liikusime Poolde Kuute. Seal ees pidas mind kinni mingisugune noormees, kes tegi mulle komplimendi kenade läätsede kohta. 10 seconds later we were kissing. Ma suutsin muidugi sekund pärast temast ära pöördumist tema välimuse osas ära unustada kõik peale asjaolu, et tal olid pikad tumedad juuksed ja nahktagi. Ja siis ma veel imestan, et täiesti võõrad inimesed mulle tere ütlevad, eks… Suudlemine oli üldse tol õhtul popp teema, enne seda tüüpi oli vastavat tegevust õhtu jooksul juhtunud veel vähemalt seitsme inimesega (võimalik, et ka rohkem) ja valim oli üsna kirju – soo, vanuse, seksuaalsete eelistuste ja tutvuse pikkuse alusel igatahes diskrimineerimist ei toimunud. Ja muide, Poole Kuue peldikuustele on riivid ette tekkinud! Us-ku-ma-tu!

No ja siis me läksime ning jätkasime poolelijäänud tegevust Kaubamaja kõrval pargis. Haiged inimesed, ma tean. Aga tore oli Ja Dark vihjas mulle, et tal on kodune fotostuudio ning et ma olen igati teretulnud seda kasutama, kui mul peaks selleks tahtmine tulema… Ma arvan, et ma tuletan seda talle ühel heal päeval veel meelde.

Pealkiri, muide, pärineb Mansoni loost “(s)AINT”, ma leidsin YT-st ka video ärakeelatud variandi:

P.S. Täna võib tähistada ajaloolist sündmust – Roju on aasta otsa vallaline olnud Ma ausalt öeldes isegi ei mäleta, kas sellist nalja on varem juhtunud. Vanasti olid standardid muidugi vähe teised ja mis veel mõni aasta tagasi oli täitsa okei, on nüüdseks juba ‘oh HELL no!’ (ja kohati ka vastupidi, hmm…) Ja noh, see peaks ikka üks äärmiselt eriline inimene olema, kes suudaks mind praegu veenda asjaolus, et enda temaga sidumine on actually ägedam kui see, mismoodi ma ise praegu oma elu huvitavaks teen

On puhkus. Vahepeal on nii igav, et hakka või nutma, aga see on puhtalt mu omaenda laiskuse viga, sest teha oleks tegelikult palju ja mõnede asjadega hakkab ausalt öeldes varsti juba maru kiire. Reedel tolknesin Zavvis, oli tore. Seal on muide nüüd automaat nurgas, saab SEGA rallimängu mängida ja puha. Ja nii kuramuse nunnu oli kuulda, kuidas üks mu (omajagu purjus, a mis siis) sõber seletas ühele mu ammusele tuttavale (kellega ma polnud tükk aega näost näkku juttu ajanud, aga kes kah juhuslikult Zavoodi sattus), et “ma olen Roju jaoks alati olemas; nii kui ta helistab, olen ma kõpsti kohal!” Noh, põhimõtteliselt on vastupidi kah. Tegelikult võiks ise ka üritada inimestele rohkem öelda, et nad on ägedad/nunnud/head. Sest et mõned neist tõepoolest on seda.

Täna (laupäeval st) oleks ma äärepealt täiesti ootamatult pulma kontvõõraks läinud, kuid noormehel, kelle kaaslasena ma esineda lubasin, oli tervislik seisukord piisavalt halb, et ta otsustas minemata jätta. Veetsin oma pärastlõuna ja õhtupooliku hoopis Manni juures ja tegime esialgseid plaane Iirimaa tarvis. Ma ei kujuta ette, mis nipiga, aga kuidagi ma pean säästueelarveni jõudma ka reaalses elus, mitte ainult oma peas. Ilmselt oli see saatuse sõrm, et mul just puhkuse algul AB-kuur ette võtta tuli, muidu oleks õlle ja takso peale nüüdseks ilmselt juba päris head summad tuttu läinud. Kuigi peab märkima, et minu arusaam heast puhkusest ei ole teps mitte arstikabineti ukse taga passimine. Analüüside tulemusi ma muide paraku teada ei saanudki, sest mulle meenus see kõnevajadus veits liiga hilja ning vastuvõtu viimase 20 minuti jooksul ei võtnud mitte keegi toru, olgugi et ma sõna otseses mõttes vahetpidamata helistasin. Oh well. Õnneks on mul üks nädal puhkust veel, äkki jõuab sel suvel esimest korda ujumagi.

Hansapäevadel tolknesin tõepoolest ringi, homme hommikul üritan Jaani kiriku juurde Saltatriculi tantse vaatama jõuda. Mehed sukkpükstes ja muud imeasjad, teate küll. Rüütliturniirile Toomel ma jõudsin ka, aga see tundus kuidagi… mage. Seal oli neli ratsanikku, kes kõik ründasid üht õnnetut hernehirmutist ega teinud isegi eriti kurja häält. Ma ei jäänud sinna lõpuni, äkki lendas seal verd ja rupskeid siiski ka, ma ei tea. Igatahes tundus võistlejate tutvustuse ajal, et kõik obesed olid ruunad – tõeliselt rüütellik, nagu Jyrka märkis.

Aga see-eest ostsin ma täna endale Hansalaadalt ühe armsa pilli. Ma olen seesugust jubinat juba tükk aega tahtnud, aga pole kuskil silma jäänud. No ja nüüd sain, üheainsa Koidula eest. Okariinast käib jutt. Üks äärmiselt ilus ja efektne näidisvideo, mis mulle juba pikemat aega meeldinud on:

Minu pill on palju tagasihoidlikum ja savist. Ja auke on kahe võrra rohkem. Südamekestega paber selle all on ümbrik, mille sees anti kaasa ka õpetus, kuidas sellest väiksest (7×5x4 cm) nunnust heli kätte saab. See on tegelikult väga lihtne, ainult hääleulatus ei ole just liiga suur.

* * *

Täna oli vist mingisugune Stephen Lynchi fänn aktiviseerunud:

Seda lugu otsitakse muidu ka üsna igapäevaselt, aga niisugust masspommitamist sama teema osas pole ma siiani veel täheldanud.

Millest see viimane otsing tuleneb, ma muidugi ei tea. Ilmselt on kellelgi vist ebaterve uudishimu. Ma võin öelda niipalju, et alkohol teeb purju. Päriselt ka.

Ah jaa, keegi on veel õnnetu, sest ta otsib netist õpetust “kuidas onaneerida” ja samas kurdab otsingumootorile, et “liiga kiiresti läheb lahti”. Kas ma pean siis nüüd manuaali üles riputama, koos näitliku pildimaterjaliga???

* * *

Aga täna hommikul oli mul lausa kahju ärgata, sest ma nägin niiiiiiiii roosaromantilist unenägu, et… jah. See baseerus osaliselt päriselul, ääretult nunnu oli. Ma pole väga, väga, väga ammu seesuguseid unenägusid näinud, ainult mingit totaalset jaburust või siis muidu ebameeldivusi. Oeh… Selle peale paneks siia veel ühe ilusa loo, nimelt Bonnie Tyleri “Total Eclipse Of The Heart”.

Vist peab magama minema, kell on jälle kolm saamas.

Oh suurt õnne ja rõõmu, Roju võttis lõpuks ometi kätte ja hakkas jälle blogima! [Kestvad kiiduavaldused, kõik tõusevad püsti.]

Käisin siis täna lõpuks oma sünnimärgi-teemaga seoses arsti juures ära. Tuleb välja, et polegi veel suremas Augusti lõpus lähen onko-dermatoloogi juurde ja saan temaga kindlaks määrata aja, millal ma neist lahti saan. Igaks juhuks minnakse mulle noaga kallale ja saadetakse proovid kah, et olla ikka lõpuni kindel, et tegu pole mõne eriti kurja variandiga. Positiivne on ka see, et ma ei pea ise opi eest maksma, vaid seda teeb haigekassa. Ehk siis juba selle aastanumbri sees, kui järjekorrad just meeletud ei ole, jään ma mõne sünnimärgi võrra vaesemaks, juhhei!

Aga muidu on elu ikka lill. Või till, kuidas kellelegi rohkem meeldib. Reedeni vehin veel tööd teha ja siis on jälle kaks nädalat võimalik lulli lasta Suvi on ju suhtlemiseks ja sellega olen ma viimasel ajal üsna sagedasti tegelenud. Eelmisel esmaspäeval sain lausa mitme inimesega kokku ja oli äärmiselt äge. Proovisime kokku ajada kunagist Fantastilist Nelikut (Iris, Aile, Anu ja mina), aga rohkem nägi asi ikka Kahe Paari moodi välja. Mis teha, kui pole ikka väga ammu suhelnud, siis polegi nii meeletult palju enam üksteisele öelda. Tore oli jälle kõiki koos näha sellegipoolest.

Ja nagu sellest seltskonnast veel vähe oleks, vedas Rita Zavoodi ka ühe ägeda inglase, kellega sai kunagi veebruaris (või märtsi algul) natukene istutud ja plõksitud. Äge oli Mulle meeldivad inimesed, kellega saab kildu pilduda ja silmi märjaks hirnuda. Mingil hetkel lõi mu valestikuulmine jälle välja ja Mat & Rita said mind õhtu otsa mõnitada xD Ma nimelt kohati päris täpselt ei kuulnud üle valju muusika, millest nad räägivad, ainult katkeid. Ja siis läksid mul silmad suureks-suureks ning ma lihtsalt pidin Rita käest täiesti siiralt küsima: “Did you just say… CUNT???” Muidugi mitte, aaaaga nojah

Muuhulgas mängisime Irise ettepanekul laulunimedega seda mängu, et iga pealkirja lõppu tuleb panna “in the toilet“. Parimad variandid olid “Use Your Fist And Not Your Mouth In The Toilet” ja “This Is The New Shit In The Toilet” XD Katsetaks praegu kah Winampiga mingit shuffle meme teemat (ainult inglisekeelsed nimed seekord siis):

1. Why Don’t Yo Do Right In The Toilet?
2. Ode To Oren Ishii In The Toilet
3. Neovampirism In The Toilet
4. Blinded No More In The Toilet
5. The Big L. In The Toilet
6. The Time Warp In The Toilet
7. Long Way To Go In The Toilet
8. Deadnight Warrior In The Toilet
9. Nonexistant Souls In The Toilet
10. Dead By Dawn In The Toilet

On ju nunnu?

No ja vahepeal on siis tükk tühja maad, millest ma eriti midagi ei suuda meenutada. Ei, ma ei joonud ennast rihmaks, aga lihtsalt auk on selle koha pealt. Ilmselt tegin tööd ja veel midagi. Millalgi käisin Rentsi pool ootamatult majja siginenud kiisut pildistamas, ehk jõuab ta ikka õigete omanike juurde tagasi… Väga inimsõbralik ja ülimalt nunnu loom, kuigi kahtlaselt kõhnavõitu. Ja üsna vilgas, teda polnud üldsegi lihtne korralikult pildile saada

Reedel hakkasin jälle blondiks Kuna minult juba nõuti sellekohaseid fotosüüdistusi, siis palun, siin nad on:

Ei, mu keele peal ei ole prussakas, see on mu keeleneet. Tegelt ka!

Oh, COME ON! Nii ei saa ju rallit sõita…

Ehk siis Rentsi, Kala ja Maarja seltskonnas sai väikestviisi veini & rummi võetud ning juttu räägitud. Pärastpoole oli muidugi vaja Zavoodi edasi minna. Kuna ma olin poolkogemata rummikoksid teinud keskeltläbi suhtes 1:3, polnud enam just kõige kainem tunne, aga selles vastava tegevuse mõte ju oligi Zavoodis oli päris mitu inimest, igaühel omad plaanid tulevikuks. L@ssie suutis mu näiteks ära rääkida, et ma hakkaks Viisitamme asemel Pärnu linnapeaks. Et tema küll toetaks mind No ma tänan väga, purjus inimesi ei tohi niiviisi ära kasutada… Igatahes oli seal ka üks tegelane, keda kollektiivselt Viisitammeks hüüti (tegelikult siiski libavariant) ja kelle asemele ma siis pidin astuma. Mingil hämaral põhjusel läks meil temaga kergeks käteväänamiseks, vist võimuvõitlus kõige ehedamal kujul xD Avastasin, et ebakaines olekus avaldub valu oluliselt väiksemana kui oodata võiks. Reaalselt oli mul mõnevõrra ebamugav, kuigi käe asendi järgi otsustades oleks pidanud ikka üsna ai-ai hakkama. Noh, ega ma võlgu ei jäänud, tahtsin teda ainult korraks ja õige natukene kägistada… Enam ma sellist nalja parem purjuspäi ei tee, ta köhis minut aega järjest. Enda arvates ma ei rakendanud isegi jõudu. Oh well, selle peale ta igatahes vaimustus ja nõudis, et ta peab saama mulle kohe nüüdsama õpetada, kuidas on õige käsi väänata ja inimene abitult oma haardesse lukustada, olles ise väänatavaks õppevahendiks. Ju siis oli tegu tõelise masohhistiga, mis ma oskan öelda… Ellu ta jäi. Tegelikult ma ju ei ole vägivaldne

No ja laupäevaõhtu veetsin taas kord ühes väikses korteris Pitsapoe lähistel, olles varustatud 2 x 2 liitri veinisarnase ollusega. Vaatasime Volgi ja Kolliga head inglise romantilist komöödiat, “Run Fatboy Run“. SOOVITAN! Simon Pegg + Dylan Moran = LUV!!! No nii nunnu film oli. Tahtejõust, motivatsioonist ja lõppes kah ilusasti. Mis sa, hing, veel tahad Filmist inspiratsiooni saanuna arendasime teooriaid teemal “pruudi altari ette jätmine”. Koll leidis, et peaks mõne vaenlase selleks ette võtma ja oma naise pruutneitsiks sokutama, et siis viimasel hetkel oma naine tsikli peale tõmmata ja tuhatnelja ajama panna. Oleks päris kuri kättemaks küll, jah Mingil (nüüdseks juba väga hämaral) põhjusel aretasin ma sealt edasi teooria, et peaks hoopis ise Kolliga abiellumise organiseerima, aga enne kui ta saab teha pruudi (ehk minu) altari ette jätmise trikki, haaran hoopis mina ta naise kaenlasse ja põrutan ta tsikliga minema Kõlab nagu plaan, ma arvan.

Nende seltskond on alati nunnu, vastavalt olukorrale armsalt rõve või siis rõvedalt armas. Mulle sobib! Mis siis, et ma ühiskonna moraalse pale säilimise huvides igaks juhuks neid nalju ja kilde siia kirja ei pane, vahepeal läks isegi Volgil mu repliikide peale silm jõlli Kes hirmsasti teada tahab, võib otse pöörduda. Muidu ei usu ju enam keegi, et ma olen tegelikult süütu ja häbelik tütarlaps. Üks viisakam näide: pühapäeval käisime Pitsapoes kohvi ja pitsat hankimas, et harrastada toitumist vabas õhus heitgaaside keskel. Järjekorras ootamise ajal kuulsin raadiost mingit Durexi reklaami, teate küll – “Seks tavalise kondoomiga… ja seks Durexi kondoomiga”, kuhu vahele käisid mingid hääled. Meil muidugi tuli täiesti geniaalne idee – “Seks Durexi kondoomiga päevade ajal” ja taustaks mängiks Slayeri “Raining Blood” (eriti see koht, kui “RAINING BLOOOOOOOOOOOOOOOD!!!!!!!” karjutakse, videos alates 2:18…) XD Krt, mul on need kidrakäigud täiesti peas.. ja ma NIIII tahan GH3 mängidaaaaaaaaaa… Kes ostaks mulle palun vägeva arvuti, mis selle korralikult välja veaks? Niu?

Peab ikka vist ise selle toreda särgi, millele oleks ette kirjutatud “I’LL CUM FOR YOU!” valmis tegema

Leidsime Kolliga korduvalt, et me oleme ikka nii ühtekad; ma siis pakkusin, et tema ehk ongi minu ammukadunud kaksikvend. Koll ei olnud sellega nõus, vaid teatas, et tema on mu teinepool. Mõningase segaduse järel – ma kontrollisin järele, nii parem kui vasak pool olid ilusasti alles – jõudsime arusaamisele, et ma olen lihtsalt mitmetahuline. Nii et Koll on mu teinepool ja Volk on mu teine teinepool Koju jõudsin ma igatahes alles millalgi… ee… õhtul. Aga igati tore oli ning karta laseb, et ma lähen millalgi õige pea jälle Volgile külla.

Muidu tegelen ma praegu vabal ajal pükste õmblemisega. Tunnetan teravalt, et nii loll on loll olla, aga need kuradi küljetaskud on kuidagi eriliselt vääraka disainiga. Selle suutsin ma veel kuidagi välja mõelda, mispidi jupid üksteise otsa käivad, aga mis kuradi järjekorras nad kokku õmmelda tuleb, vaat sellest ma enam aru ei saa. Inglisekeelne õpetus on olemas küll, aga see on sama segane kui filosoofia ajaloo konspekt mitteolemise olemise kohta – sõnadest eraldi saan aru suurepäraselt, aga mõte kohale ei jõua. Uurisin netist – no ei saanud targemaks. Kui ma jõudsin lauseni “these pockets are very quick and easy to sew,” ma vihastasin. Bloody fucking liars!!! No ja lõppkokkuvõttes katsetan ma nüüd katse-eksituse meetodit; ehk joppab ja ma saan need kuradi õnnetused siiski normaalselt külge. Kuidagi. Loodetavasti.

AGA MA LÄHEN SEPTEMBRIS IIRIMAALE, JUHUUUUUUUU!!! Piletid on olemas, nüüd tuleb ainult oodata

Kogu aeg on nii kiirekiirekiire but you already knew that, didn’t you. Igatahes suutsin ma enda tänaseks õhtuks double-book‘ida, aga ehk saab kuidagi hakkama Praegu viskaks aga pilgu hoopis läinud nädalale ja näitaks paari ilusat pilti…

Käisin vahepeal Libarotil külas ja vaatasin ta päris rotid üle. Ja sain oma Hocico pileti kätte, urrraaaaaa! Aga lotud on tal nummid:

Reede oli muhe, Vassilissa tuli Tartusse ja puha. Näitasin talle linna ja natuke ka inimesi ja sundisin teda Zavoodis Sipsikut jooma, täpselt nagu ma ähvardasin. Loomulikult armus ta Tartusse ära, ma olen enda üle nii uhke… Zavvis kohtasin muu rahva seas ka üht inimest, kellega seitsme aasta eest sai natuke koos oldud. Kui ma õigesti mäletan, siis tuli see meil isegi korraks jutuks, aga ma olen suutnud detailid unustada. Mälestused olid igal juhul positiivsed, mis seal ikka. Igahates tekitasin ma kodanikule kerge alaväärsuskompleksi, kui neiu M. korraks mööda libises ning elegantselt minu pakutud praeleivakese hammastega vastu võttis. Vamps proovis kohe ise kah sama trikki teha, aga mitte keegi ei võtnud vedu, isegi mitte mehed XD

Ma võin kihla vedada, et te ei ole nii kaineid inimesi varem näinudki

Ja laupäeval oli Rentsi sünnipäev. Igati lahe oli, sai plõksida nii palju kui hing ihkas. Seda nii verbaalses mõttes kui ka fotoaparaadiga; kohati nägi sünna välja nagu paparatsode kokkutulek, aaaaga noh

‘Murder,’ she wrote…

Söök & jook on ikka tähtsad

Atu

Ossu

Vaadata saab nii lähedale…

..kui kaugele.

Staar!

Konnad

Väike perverditest

Peidus

Reklaamplakat missugune, eks ole

Jalad on alati ägedad!

Ise tehtud, hästi tehtud

Mõttepaus

Vist ei sobi ikka…

Tuulepead

Filmiga kaamera noh

Ilus naeratus on, mis ma teha saan…

Alati ei peagi terav olema…

Muusikat peab saama!

Aga nüüd hakkab mul vist kiire… Pilte on päris mitu, neid saab näha siit.

…et kuhu kurat see puhkus jälle kadus. Väike ülevaade on abiks ikka, eks. Vähemalt mulle endale.

Reede, 13.06

Tegin tööd. Ootasin puhkust. Õhtul leidsin, et on vaja tähistada asjaolu, et tööarvuti magab järgmised poolteist nädalat ning seega läksin linna peale. Moosisin mõned inimesed endaga veel kaasa ja nii ta läks Algul väike törts Undergoundi, siis trett SuperAlkosse ning sealt loomulikult Pirogovile ja te ju ise aimate kah, kuhu edasi. Loomulikult Zavoodi

On ju nummi? Ei, mu juuksed tegelikult ei ole jälle roosad, mu telefoni küljes olev kaamera on lihtsalt üks paras käkk.

Alkohol oli kurjast ning otsustas tagasi teha ka eelmise nädalavahetuse eest, kui ta mõjumast keeldus. Õnneks olin ma taksosse istudes piisavalt läbi immutatud, nii et mind ei loksutanud sugugi fakt, et juhiks oli seesama kodanik, kes mõne kuu eest pakkus, et ta tuleb minuga sõidu lõppedes üles kaasa. Loomulikult teadis ka tema täpselt, kus ma elan, eks ole… Ja kuigi ta nägi oma aastate kohta päris kobe välja, oli mul siiski hea meel, et ta oma pakkumist ei korranud.

Laupäev, 14.06

Põhiliselt vedelesin päeva maha ja tundsin ennast mitte kõige paremini. Mingi kahtlane terviserike leidis, et on kõige õigem aeg välja lüüa. Maarja sai siiski oma kaktuse kah lõpuks kätte

Õhtul ei viitsinud absoluutselt kuhugi minna ega kedagi näha. Vaatasin hoopis uut Indiana Jonesi filmi ja olin täitsa omaette. Näitlejate vahel oli säde täitsa olemas ja külmikus tuumapommi eest põgenemine oli kah äge, aga action = 0!

Pühapäev, 15.06

Otsustasin veel filme vaadata. ‘Taxidermia‘ – no ERILISELT rõve film, otseses mõttes! And I bloody MEAN it!!! Päris kole oli. Ma tahaks sügavale silma vaadata inimesele, kes IMDB-s märkis selle üheks žanriks ‘comedy‘… See jubedus oli vaja millegagi alla loputada ja seega vaatasin ära ka sellise filmi nagu ‘The Believer‘. Vaat seda soovitaksin küll lausa kuumalt! Film maalib väga põneva psühholoogilise portree juudinoormehest, kellest saab nats, seda kusjuures äärmiselt omapärasel põhjusel. Tegevus toimub Ameerikas ning tegu pole kindlasti mitte tavapärase teemakäsitlusega… No ja peategelane näeb nii kuradi nunnu välja

Õhtul viisin laenatud filmid omanikule tagasi ja tegelesin selle käigus meeldiva seltskondliku vestlusega. Või umbes nii.

Esmaspäev, 16.06

Ametlikult puhkuse esimene päev. Ei istunudki seda arvuti taga maha, vaid viisin hoopis ühe pead valutava tütarlapse värsket õhku hingama Sõitsime Tartu lähiümbruses ringi, põhiliselt Luunja vallas. Üritasime leida hiiesalu, aga põrutasime sellest täiega mööda. Jalutasime Luunja mõisapargis ning leidsime, et tegu on äärmiselt kummalise asulaga, kind of like Zombieville. Sattusime terase naabrivalve objektiks, neid pilke oleks võinud keevitamisel kasutada… Nõudsin “uut reidipilti”. Saingi

Õhtul läksin Ritale külla. Nägin taevas eriti rasvast vikerkaart* ning ühel kindlal välisuksel väga huvitavas kirjakeeles silti (taas kord märgin vabandavalt, et mu telefon pildistab üsna sitasti):

Igatahes lasin tol õhtul endale näidata sellist linateost nagu ‘Hot Fuzz‘. No täiesti hull film, ma ütlen! Teeb Meerikamaa äkšonile mitmesajaga ära ja on otsast otsani mõnusat Briti huumorit täis WTF guaranteed. Filmivaatamise kõrvale sõime kakaomuffineid, sest minu küllatulek andis Ritale loomulikult suurepärase ettekäände nende küpsetamiseks Väga head olid, muide. Peaks endale ikka ka muffinivormi hankima, ma nimelt kunagi üritasin neid ilma vormita teha. Üksainus märksõna: KATASTROOF…

Teisipäev, 17.06

Rukkililled pihus. Ülikooli peahoone esine. Paar tundi vihma ja tuule käes, üritades vihmavarjuga kaitsta käekotti (fotokas) ning tagiga Jensu seljakotti (tema sülearvuti). Üks külg oli läbimärg ja tilkus, tuju läks iga mööduva minutiga järjest viletsamaks… Aga ükskord sai see õnnetu magistrite aktus siiski läbi, sain oma kimbu õnnitletavale pihku suruda ja läksin bakalaureuste aktuse ajaks hoopis Suudlevatesse Tudengitesse kuivama. Teine õnnitlusvoor läks seega hulga libedamalt

Õhtupoole pidi üks vastne magister oma sünnipäeva tähistama. Läksin siis juba aegsasti Zavoodi kohale ning loomulikult oli mu sarm lausa liig ühele Briti kodakondsusega hindule. Õnneks on hindud minu kogemuse kohaselt alati väga viisakad ja tähelepanelikud ega ürita esimese asjana kohe naist ära rääkima hakata, seega jäi ka ‘I’m a fucking nazi scum!‘-kaart seekord välja tõmbamata (töötab minu puhul alati väga hästi, kui on vaja mõnest tüütust välismaalasest lahti saada). Muuhulgas rääkisime kulla ja hõbeda omadustest ning tegelane tegi mulle komplimendi, et ‘you have a very posh accent!‘ Jees, ai nõu, tänkjuverimats.

Muidu oli õhtu täitsa rahulik, Sipsikud ja siider lähevad päris hästi kokku Sünnipäevalast tõsteti 25 korda tooliga õhku kah ja puha. Tõstmisejärgselt tehti kogemata üks pilt, mis näeb välja, nagu üks meeskodanik rõõmustaks sünnipäevalast (kah mees) parajasti suuseksiga. No et kingitust ei olnud ja… XD Õnneks või kahjuks oli situatsioon siiski veidi teine ja keegi Zavoodis “õnneliku lõpuni” ei jõudnud. Mina vähemalt ei näinud

Kolmapäev, 18.06

Hommikul äratas mind telefon. Teisel pool liini oli mõnevõrra hädise häälega sünnipäevalaps, kes tahtis väga teada, mis eelmisel õhtul täpsemalt toimus, kuna ta ise oli ärganud taas kord võõras kohas ning üsna tugevate lünkadega. Eks ma siis jutustasin talle, et vähemalt minu nähes polnud ta küll ühegi lollusega hakkama saanud ning et kui seltskond laiali minema hakkas, lubas üks ta kursaõde ta koju saata ning ülejäänud leidsid, et see võiks igati mõistlik mõte olla. Kodanik tegi selle peale ‘ahah…’ ning selgitas, et jaa, neiu viis ta tõepoolest koju, ainult et OMA koju! XD Juhtub ka parimates peredes…

Õhtupoolik möödus taas kord filmimaailmas. Näitasin Birxile ära ‘Rocky Horror Picture Show‘ (muide, on välja käidud mõte, et millalgi suvel võiks juba järgmise RHPS peo teha… *vihjevihjevihje*) ning ‘Hot Fuzz’ oli samuti tänaõhtuses kavas omal kohal. On nii hea film küll, et nii väikese vahega vaadata ja ikka on naljakas

* * *

Uh, saigi mõned asjad kirja. Mis edasi? Neljapäeva kohta mul veel konkreetseid plaane pole, reedel on igatahes kaks sünnipäeva plaanis, laupäev on ka hetkel küsimärgiga ning pühapäeval on mul samuti variant ühele sünnipäevale minna. See, kas ma sinna jõuan, on jooksvalt otsustamisel, kuna tegu on sugulasega, keda ma reedel niikuinii õnnitlen. Oleneb, mis muud plaanid on – võib-olla kutsub libaissi mind hoopis Urvastesse “perekondlikule” saunaõhtule. Millalgi ta igatahes helistas ja uuris, millal mul aega oleks… Sinna tahan ma igal juhul jõuda No see on lihtsalt kord juba selline koht, et nii kui jala autoukse vahelt välja saad, tunned lausa momentaalselt, kuidas närv juba puhkab.

Hetkel mul jaanipäevaks veel ühtki konkreetset ja vettpidavat plaani ei ole. Seega on huvitatutel võimalik mulle pakkumisi teha

___________________________________________________________________________________________________

* Failblog on selle ilmastikunähtuse mu jaoks igaveseks ära rikkunud:

Teate, mul hakkab jälle noorus meelde tulema! Selline mõnus vibra on sees, mis viimati külastas mind ikka päris mitu aastat tagasi. Maailm on mu jalge ees ja mitte keegi ei saa sundida mind millekski, mida ma ei taha (st näiteks ma küll ei taha meeletult tööd rügada, aga palka tahan sellegipoolest saada, järelikult tahan ka tööd teha). Ainult et keskendumisvõime on nullilähedane. Ideed ründavad mu aju hullumeelse kiirusega, kui vaid jõuaks mõned neist teoks teha…

Ja siit tuleb järjekordne röögatu mammutpostitus. Ma nimelt tegin avastuse, et kui on palju tegemist, siis kirjutamiseks eriti aega ei jää… aga samas tahaks hiljem ka mäletada, kuhu see aeg kadus.

Mul on olnud üsna pikk nädalavahetus. Sinna sisse mahtus reede õhtu, kui ma ausõna mõtlesin, et olen korralik, sest laupäeval pidin ma kella kümneks hommikul loengusse jõudma. Arvake ära, kas mu plaanid luhtusid või jah Kõigepealt suundusime Ritaga Pirogovile, siidrid näpus. Mina nii ei mängi, et mu kaaslasel on käsivarred paljad, aga sääsed on paksu pilvena just nimelt minu ümber! Aga no mis teha, ju ma siis olen maitsvam Kui sääskedest tõsine siiber sai, läksime Zavvi edasi (nagu ka mitmed teised, keda algul nägime Pirol ja hiljem teadagi kus). Ja seal oli kampaania “osta džinn-toonik ja võida kinopilet”, millega eriti ilusasti läks. Nimelt võtsime Ritaga esimesed joogid ja kohe saimegi mõlemad ühe vautšeri Nüüd ma pean vaid leidma mõne filmi, mida kinos vaadata tahaks, septembrini on õnneks veel aega. No ja kui ma ühel hetkel hakkasin mõtlema, et võib-olla oleks nüüd hea mõte koju minna, leidis saatus, et mu teele tuleb hoopis läkitada inimesi, kes mulle omaalgatuslikult jooke välja teevad… No kes siis niimoodi koju magama minna saab, ah???

Nagu arvata oligi, ei jõudnud ma tuttu veel niipea. Hommikust libiseksin ma parem sujuvalt üle, sest seal ei olnud midagi ilusat. Vähemalt jõudsin õigeks ajaks loengusse ja kirusin ennast, et ei jõudnud enne endale väikest Värskat hankida… Pärastlõunal kihutasin koju ja teistpidi kohe jälle tagasi, sest pidime Maxiga lauluväljakule kontserti kuulama minema. Nagu uudistest juba lugeda võis, oli rahvast masendavalt vähe. Noh, esimese nelja bändi ajal vedelesime lihtsalt murul ja jõime siidrit, mis oli muide 8 krooni odavam kui Zavoodis. Meiega liitus ka üks noormees, kelle jaoks püstitõusmine ja mahaistumine oli ikka jube piin, aga meie, südametud inimesed, ei suutnud tema varieeruvat oigamist kuulates irvet maha suruda. Tal oli nimelt eelmisel õhtul Kaarsilla otsa ronima hakates jalg vääratanud (kaarest mööda astunud vms) ja ta oli p-dpidi käsipuu otsa kukkunud. Õnneks püüdsid sõbrad ta enne treppidest alla lendamist kinni, muidu oleks tal võinud vist päris haprasti minna. Ma loodan, et ta on nüüdseks tervemaks saanud, sest sellises seisukorras tundub bike‘iga Tallinnasse saamine üsna võimatu.

Kuna rahvast oli nii vähe ja mul oli isegi sularaha, otsustasin Metsatöllu veidike ka rahaliselt toetada. Neil oli nänniputkas nimelt eripakkumine – osta särk, saad singli tasuta kaasa. Ja särk maksis ainult 200 krooni Et teil ikka kade meel oleks, siis särk eestpoolt koos varrukapiltidega:

Ja selja peal on veel suurem pilt:

Kuigi rahvas nuriseb, et Metsatöll on ikka nii meinstriimiks kätte ära läinud, siis mina seda negatiivset arvamust ei jaga. Kas bänd muutub seetõttu kuidagi halvemaks, et ta rahvale hästi peale läheb? Vähemalt ei hõika nad enam innukalt iga loo vahele “Te olete suurepärane publik! Me armastame teid kõiki!!!” Mu meelest üks bänditegemise eesmärke ju ongi see, et võimalikult paljud saaks värskest loomingust osa… Sõnad on jah väheke üheülbalised, aga no kui näiteks Manowariga võrrelda, siis on Metsatöllu laulude puhul tegu ikka äärmiselt laialdase sõnavaraga Kui nüüd kontserdi juurde tagasi pöörduda, siis “Iivakivi” ajal kippus mul miskipärast silm märjaks minema. Mul oli endal ka tugev WTF-tunne peal, see ei ole ju tegelikult üldse sedasorti lugu… Aga nad mängisid seda lihtsalt nii tugeva emotsiooniga.

Põuaike matab maada
raiub, raadab tanumada
surgib süted sängidesse
turgib tuha tubadesse
sõsaraile süledesse
neidudele niuetesse
aja indu üskadesse
turgutusta tõivetisse!

Iivakivi
hoia hõimu hukatusest
kaitse kaimu
iivakivi, iivakivi aita!

Kuivetavad kiigekaared
kolletavad kätkilauad
tohletab taretagune
ohkab amme hellakene
nutab neidu noorukene
mure murrab mehepoega
tõivetit, tõivetit neidudele, neidudele!

Verekutse vaotab võimu
vaimuvalla vaskset väge
hõbevalge helgatusi
andekivi annetusi
joodab jaksu jalgadesse
silmadesse, südamesse
tõlve tulda undrukusse
puhu üska elu sisse!

Kuulata saab seda lugu siit.

Bänd nägi välja nii:

No nii kelmikas nägu, maivõi XD

Noh, igatahes tiksusime pärast kontserti veel Maxiga jupp aega linna peal, tutvustasin talle paari inimest ja jootsin talle ka ühe Sipsiku sisse. No et ta ikka teaks, misasi see on

Pühapäev oli mõnusalt tšill. Läksime pitsat sööma ning avastasime, et maxipizza oli siiski tuntav overkill. Pakkisime ülejäägi ehk veidi-enam-kui-kolmandiku kaasa ja läksime hoopis linna peale jalutama.

Ja siis mul tuligi geniaalne idee, et äkki keegi teine tahaks selle pitsa ära süüa, sest me ise enam sugugi ei suutnud. Linnas ei sattunud ühtki sobilikku kandidaati ette ning ma helistasin Kollile, kes vaevles parajasti tõvevoodis Volgi juures, aga pakkus, et tulgu me äkki sinna. Noh, etteruttavalt võib öelda, et kuigi ma vahepeal paar korda ära käisin, veetsin ma seal umbes pool ööpäeva XD Polnud küll algselt nii plaanis, kuna järgmine päev oli ikkagi tööpäev, aga… noh, mind oli juba tükk aega kolme tüübi poolt õllega õrritatud (auto oli maja kõrval, raisk) ning kui ma otsustasin, et nüüd aitab, mina lähen ära koju ja tuttu, siis tuli Volk mulle loomulikult uue õllelaadungiga vastu. Võitlesin iseendaga, aga läksin ikka minema. Koju jõudnult istusin nii umbes pool tundi nagu süte peal, õllepurgid silme ees tantsimas. Saatsin kohusetunde pikale lainele ja läksin taksoga tagasi Vahepeal sain veel peaaegu kiirabi mängida, kui käisin ühele teatavale õnnetule apteegist rohtu toomas, jällegi taksoga… Vist oli isegi veidikene abi. Vaatasime mesilaste-filmi ja tundsime ennast nii hästi kui kellegi seisund vähegi lubas. Koju jõudsin – häbi öeldagi – pool neli hommikul.

Kuidagi sain ma isegi hommikul maast lahti ja tööd tegema. Tegin hilise õhtuni välja. Vahepeal pakkusin ka puhastusteenuseid, st selvepesulat ihuharimise vallas. Kenad mehed võivad iga kell minu juures sooja vett ja seepi kasutada, ega ma kade ei ole Tegu oli tervitatava vaheldusega mu tabelimajanduses, mis mind selle nädala lõpuni ilmselt ka unenägudes kollitama jääb. Ma juba tean ette, et täna on mu tööarvuti kaua lahti. Eriti kuna tööga pole ma selle kuupäeva sees just liiga suurel määral tegelenud… Eile lasin üsna õhtuni välja ja lõpuks oli tunne, et kui ma kohe siit korterist välja ei saa, voolab mul aju kõrvadest välja.

Arvake ära, kas ma maandusin taas kord ühes teatavas toakeses Pizzapoe lähistel või jah. Olin ennast eelnevalt ka külma õllega varustanud (Rock on aastatega ikka eriliselt sita maitse omandanud õ_Õ) ja randusin lausega “rääkige mulle millest iganes, ainult mitte tabelitest…” Õhtu läks meeldivalt rahulikult, algul vahtisime tsiklivideosid, näiteks selliseid:

Mitte, et ma kiidaks heaks 230 km/h maanteel kahe rekka vahelt läbi sõitmist, isegi turvaliselt tooli peal istudes tõusid ihukarvad püsti…

Ja vaatasime ka veidi teistsuguseid klippe. Eriti meeldis mulle selle klipi juures tekst ’some people confuse real life with fiction’ ehk siis Matrixi trikid lõppevad tavaliikluses kurvalt… Njah, küsimus pole ju kunagi selles, kas kukutakse, vaid kuidas… Nõrganärvilistele ja väikestele lastele ei soovita.

Kui olime juba mõnda aega kaherattalisi hobuseid uurinud, tutvustasin noormeestele ka FailBlogi ja irvitasime päris tükk aega. Mingil hetkel kadus Ahto kuhugi kellegagi suhtlema ja Volk leidis, et unest on väheks jäänud. Mina aga ei viitsinud veel sugugi koju minna ja nii me vahtisime Kolliga veel jupp aega juutjuubist muusikavideosid. Seda on hea teha, kui maitsed ühtivad, ei lähe kakluseks Ma imestan ainult, et Volk meid läbi une saapaga ei visanud

Aga kõigil headel asjadel on kuskil lõpp ja nii ka minu vastupidavusvõimel. Kuna ma pole juba väga mitu ööd maganud eriti rohkem kui mõned tunnid, tundsin ma järsku, et nii, kui ma nüüd kohe koju ei lähe, siis kukun ma sinnasamasse külili ja magan nagu laip. Põhimõtteliselt oleks ju võinud jääda küll, kellelgi poleks midagi selle vastu olnud, aga ma kahtlustan, et siis poleks ma täna miskil ajal oma tööarvuti avamiseni jõudnud. Mitte, et hommikul kodus ärkamine oleks kuidagi tänast tööviljakust positiivsemas suunas mõjutanud, eks ole. Ehh, mis seal ikka, hilisõhtuni on aega töötada küll ja veel. Järgmisel esmaspäeval algab mul igatahes puhkus…

Kui nüüd kroonikapidamise mõttes kah paar rida kirja panna, siis… noh, alustame reedest. Hommikul pidin üliinimliku pingutuse läbi kell kuus luugid lahti vedama ja kargud alla võtma, et autoga pealinna poole kütta. Ei ole üldse lõbus tooteid degusteerida, kui tead, et pead õige varsti rooli istuma. Saad mingit überhead kraami ainult linnunokatäie proovida (ei, pelikan seekord ei olnud lind) ja valad ülejäänu lihtsalt minema. What a waste! Aga seda võin küll öelda, et normaalse vahuveini järel lõhnab Sovetskoje Polusladkoje umbes samamoodi kui nädalaks kilekotti unustatud läbihigistatud sokid…

Eriti hea moment oli muidugi see, kui meeskolleegil hakkas ootamatult mobiil helisema. Loomulikult oli ta unustanud pärast lõunat hääle uuesti maha võtta… Nii kajasidki üle terve koosolekuruumi järsku õrnad lapsehääled, mis kooris karjusid “ME EI O-LE LAM-BAD! ME EI O-LE LAM-BAD!” Selle peale kõlas saalist muidugi üksmeelne räme naer ning telefoniomaniku nägu oli tol momendil täiesti kuldaväärt XD

Tallinn-Tartu maantee ajab varsti juba öökima, aga koju ma jõudsin. Muide, üsna imelik tunne on, kui vastu sõidab masin, mille roolis oled ise millalgi tükk aega veetnud. Kuidagi tagurpidi déjà vu oli. Jee, kolmapäeval saab seda teed pidi JÄLLE sõita, aga siis on õnneks vist kuu aega rahu majas kah.

Hoolimata jubedast väsimusest leidsin endas siiski viimaks jõuraase, et õue mängima minna. Oli Zavood, olid toredad inimesed, alkohol ja huumor. Kevad hakkab vägisi suve poole kiskuma ja mõtted kah… Muide, Lapitehnik – palun vabandust, et ma niimoodi peaaegu poole lause pealt minema leekisin, aga ma tahtsin ühe sõbra kinni püüda, enne kui ta kuhugi ära keerata oleks jõudnud. Ehk mõni teine kord satub sobivam ajastus, ma vähemalt loodan

Ja ma hakkan juba harjuma, et teatud firma taksojuhid teavad mind nii nime-, nägu- kui aadressipidi. See, kellega ma reede õhtul koju sõitsin, küsis lihtsalt, et kas aadress on jätkuvalt sama Mõneti on see hea, tunned ennast juhiga kuidagi meeldivamalt, kui ta on pooltuttav. Ja ta soovis mulle värvilisi unenägusid, kas pole mitte armas

Laupäeval otsustasin, et võiks ju vahelduseks ka eriliselt naiselik olla ning panin tädi sünnipäevapeo puhul selga punase kleidi ning jalga tuttuued kingad, mis mind hoobilt 10 cm pikemaks tegid. Noh, tahtsin muidugi parimat, aga välja kukkus ikka nii nagu alati… Kui ma pärast paaritunnist sünnipäevakülastust koju jõudsin, ropendasin viimased sada meetrit omaette vaikse häälega. Kuna peokoht ei olnud kodust kaugel, läksin ja tulin ma ju otse loomulikult jalgsi. Nende kuradi kingadega. Nüüd on kaks varianti – ma ei kanna enam mitte kunagi kõrgendavaid jalavarje või pean ma end sihiteadlikult taas kord piinama hakkama… Saapad on ikka sada korda mugavamad.

Kodus vahetasin kleidi teksaste vastu ja lükkasin mõnusamad kalossid jalga. Kuigi ma nägin tädi sünnipäeval erakordselt veetlev välja, ei olnud see kostüüm Pirogovi jaoks just kõige sobilikum… Aga Pirol ootasid mind värskelt aasta jagu suuremaks saanud Jyrka ja Kaarin ning veel kari toredaid inimesi

Kuna ma siin hiljuti klatšisin, et Koll on kiilakas, siis panen nüüd pildimaterjali kah (ekstra käisin teda klõpsimas):

Kummaline mõeldagi, et me oleme juba peaaegu kümme aastat tuttavad ja kogu selle aja jooksul on tal olnud pikad juuksed, kõige jõhkramas versioonis vist peaaegu vööni. Ainult et tema ülaselg on päääääris pikk Aga kui ta pealagi nüüd kah lähiajal päikest näeb, ei julgeks ma sugugi väita, et “pikkade juustega oli ilusam”. Juuksed või mitte, nummi on ta igal juhul Ja kuigi ma olen siin aeg-ajalt kurtnud, et tänapäeva mees kardab romantikat nagu tuld, siis see tüüp on igal juhul raudkindel erand. Noh, see laupäevane trehvunks oli igatahes päris muhe. And it made me go ‘awwwwwwwwww’ more than once, aga mitte sellest…

Kui mind pärast pikemaajalist… ee… suhtlust jälle oma seltskonna manu tagasi lasti, oli mu õlu isegi veel alles Hämmastav, eriti Pirogovi platsi loodusseadusi arvesse võttes. Noh, rahvast tilkus kah tasapisi juurde ja igati äge oli. Kui osadel külm hakkas, kolisime Illegaardi ümber ja jutustasime seal edasi. Lõpuks jõudsime ikka Zavoodini, kuigi kuna kell oli juba sügavasse öhe jõudnud, oli väljas oluliselt meeldivam kui siseruumides. Seal ukse juures tuli meiega rääkima muidugi üks meeskodanik, kes suutis paari minuti jooksul edastada meeletu hulga teavet. Et ta on käinud nõukogude armees ja et tal on juba kaheksa aastat sama naine (32 aastat vana), kellel on suur probleem – pioneerid ei käi külas. Mees aga tahaks tütart! Eelmisel sügisel olla “üks eit tagumiku ette keeranud”, aga küsinud, et kas mehel süda vaevama ei hakka, kui omal naine olemas. Mees olla siis mõelnud ja leidnud, et vist ikka hakkaks küll. Jäigi põrutamata. Jyrkale otsa vaadates ütles tüüp aga täiesti kuldsed sõnad: “Ma olen 40, viis aastat on aega. Hakkaks õige keppi tegema?!” XD Me selgitasime, et Jyrkaga ei saa ta ei poega ega tütart ning leidsime, et edasine sealviibimine kisub skaala mõttetuse-poolsesse otsa.

Hommikul kell kümme helistas mulle vend, kelle ma ilma igasuguste südametunnistusepiinadeta läbi une pikalt saatsin. Paraku tuli ta seepeale hoopis personaalselt kohale. Vähemalt on ühe inimesel meie peres piisavalt delikaatsust, et enne tuppa tormamist vanamehe käest nagu möödaminnes küsida, et “on ta seal üksi vä?”

Pärast seda ma küll punnitasin, aga magama enam ei jäänudki. Parem oligi, kuna ma olin Ritale lubanud 12.45 Raekoja platsis olla, et nende kõhutantsu-kava vaadata. Päris muhe oli, kuigi enamik tibisid oli suht-koht sellise näoga, et naeratamise eest lastakse nad maha. Rita oli ainuke, kellel suu kõrvuni oli. Pärast saime teada ka, miks – ta oli lihtsalt publiku seas Henry’t märganud ja see tekitas tugeva vajaduse irvitada XD Kontrollisin üle – oli jah Henry. Polnud vist umbes kolm aastat kohanud teda või umbes nii… Noh, jällegi läks nii, et rahvast imbus juurde ja istusime Pirole maha. Ilma õlleta, sest mina olin roolis ja ülejäänud pidid muudel põhjusel vinx-vonx olema.

Ja siis suutis Rita teha pildi, kus on kaks idiooti peal, kusjuures veel ERITI väärakate nägudega

Jah, just – selline ongi meie tõeline pale XD

Ja umbes sellega ongi minu kirjapanekuks sobilike (kõike ju kah avalikult üles ei riputa, eks) rõõmsate seikluste osa selle nädalavahe osas ammendatud Kui ma nüüd suudaksin viimased kaks ampsu ülimagusast kookospähklijäätisest (ema lastekaitsepäeva puhul tõi) ära süüa ja sellele veel veidike veini peale kallata, võiks rahulikult tuttu minna.

Et millega ma siis vahepeal hakkama saanud olen?

Noh.. oma puhkuse jooksul olen ma sisuliselt suurepäraselt harjutanud Mitte Midagi Tegemist. Väga hästi tuli välja Praegu on lihtsalt selline periood, kui ei kisu eriti tegutsema; pigem tahaks lihtsalt vaikselt omaette kerra tõmmata ja nautida eksklusiivset võimalust mitte rabeleda.

Kuna kolmapäeva õhtul umbes pool kaksteist tuli ema lagedale mõttega, et neljapäeval oleks hädasti tarvis Võrus käia, ei jäänud mul muud üle kui end hommikul üles peksta ja rooli istuda. Õnneks oli vanaisa oma dokumendid üsna ühte kohta ära paigutanud, nii et ema leidis kõik vajalikud paberid ilusasti üles. Mai alguses peaks siis minust ka päris ametlikult kinnisvaraomanik saama. Mingi hetk peaks kätte võtma ja sinna koristama sõitma…

Vanaisal oli muide üks hakk endale “sõbraks” harjutatud – käis tal toas ja puha – ning ema mõtles, et võiks siis juba kõik allesjäänud seemned aknalauale puistata. Mina aga sättisin ennast kaameraga sinnasamasse. Nüüd ma siis tean, et tuvidel on äärmiselt verejanulised silmad:

Ja hakk nägi kohati eriliselt kurjakuulutav välja:

Muuhulgas ostsin oma jalgrattale ka spidomeetri. No et oleks huvitavam või nii. Nüüd tuleb kellegi käest välja pressida see aeg, et sõitmas käia…

Tartus tegin Turuhoone ees veel paar klõpsu. No öelge nüüd, et koerad ja peremehed EI lähe teineteise nägu:

Eilne päev oli mul tegelikult mõeldud kreeka keele kodutöö jaoks, aga noh, läks nii nagu alati. Põnevust lisas ka asjaolu, et ma pidin kella kaheksaks Liisa juurde jõudma. Reaalselt randusin seal küll pool üksteist, aga õnneks oligi all-nighter plaanis Hästi tore oli, me polnud tegelikult juba väga tükk aega kohtunud pikemaks kui vaid viivuks. Rääkisime elust ja inimestest ning jõime üht veini, mille ma olin sünnipäevaks saanud. Väga hea oli, mingisugune Tšiili punane vein, Misiones nimeks. No ja edasi lasime siis juba Liiwimaa palsamit. Puhtalt. Peab märkima, et hommik ei olnudki kuigi hull

Jõudsin enne kreeka keelt end veel paari saiakesega varustada, et kõht keset aoriste, augmente ja imperfekte liigselt korisema ei hakkaks. Näsisin siis peahoone ees oma võiroosi, kui mulle tuli seltsiks üks hakk. Mina nõjatusin vastu üht madalat kiviposti (no need, mille vahel kett jookseb) ja tema istus teise posti otsas. Ja muudkui jõllitas mu saiakest. Ega mul kahju ei olnud, viskasin temalegi raasukese… ja sattusin hasarti. Ega lind ei ole loll – see konkreetne isend oli näiteks ära õppinud toidu püüdmise lennu pealt! Ma pildusin küll neid saiakuulikesi üsna erineva trajektooriga, aga tal ei läinud ükski nokast mööda ning iga kord, kui suutäis alla neelatud, istus sinnasamasse posti otsa tagasi ja jäi uut noosi ootama. Ilmselt oli ta juba turistide peal omajagu harjutanud

Pärastlõunal, kui olin juba koju tagasi jõudnud, otsustasin voodis kõhuli lehte lugeda. Mõne aja pärast ärkasin ning avastasin, et olen ikka väga otseses mõttes ninapidi tekstis. Mis seal ikka, lükkasin ajalehe kaugemale ja tukkusin edasi Päris muhe oli, isegi unenägusid nägin ja puha. Blogimisega seotud, no less XD

No ja pärast oli Zavood, nagu reedeti ikka. Täna ei tulnudki ükski hull minuga juttu rääkima (noooh, teatavate mööndustega võib sinna kategooriasse ehk ka L@ssie liigitada, kes lubas minust blogida siis, kui ma seda kõige vähem ootan, irw), selle asemel tegelesin hoopis meeldivate vestluste arendamisega üsna erinevate seltskondade raames. Mõnus õhtu oli Ja ma sain kinnitust oma hüpoteesile, et Zavood on Tartu Area 51 – nimelt on hoovis oleva parkimisala tähistus P51, nagu silt väitis Not to mention, et täna tolknes seal ringi paar tegelast, kes püüdlikult üritasid oma kallisse kaameraaparatuuri filmida Zavoodi Fenomeni (näidatakse homme kell 15.00 ja 21:30 Lodjakinos). Kurat teab, kas see neil korda läks, aga kuri keel teadis rääkida, et keegi olevat üritanud kaamerat täis kusta ja see olevat peaaegu õnnestunud. See oli operaatoril õla peal, nii et ma ei kujuta hästi ette, kui kole häda pidi olema, et selline surve saavutada XD

Aga nüüd on kell juba pool kolm öösel ning mina pean hommikul 10:15 olema loengus, kus räägitakse võrdleva usundiloo sissejuhatusest. Võimalik, et mind saab homme õhtupoolikul (st laupäeval) kohata Supilinnas, sellel on ju jälle päevad…