Once Upon A Win avaldas postituse Bowie’st ja seal oli terve hunnik videosid, muuhulgas ka üks klipp filmist ‘Labyrinth‘. Pealkirjaks pandud tsitaat kuulubki nimelt just Bowie tegelasele, goblinite kuningas Jarethile. Mmm, Däivid näeb seal filmis ikka hea välja küll, see soeng on lihtsalt hullumaja ning mul on kuri kahtlus, et enne võtteid toppis ta omale soki püksi, et mehisem välja paista Olgu sellega, kuidas on, aga lõpptulemusena tundsin ma äravõitmatut tungi film üle vaadata ning parim viis kiusatusest jagu saada on teadupärast sellele järele anda.

Panen siia kah paar oma lemmikkohta sellest linateosest:

“As The World Falls Down”

ja

“Within You”

Laulab muidugi härra kuningas isiklikult

P.S. Suitsetamisest hoolimata on mul liiga hea lõhnataju. Segasin üsna mitu (seitse, kui täpne olla) tundi tagasi kohupiimale meki andmiseks sinna hulka mõnuga broilerimaitseainet (päris hää sai). Ja nüüd ma istun ja ilastan siin keset ööd, sest see lõhn ei lähe ära! Ma olen korduvalt käsi pesnud, käed tugevalõhnalise kreemiga sisse määrinud ja viimases hädas isegi küüned ära lakkinud (see on minu puhul väga ebaharilik) – ja IKKA EI MIDAGI!!!! Mu ajus on signaal, et kuskil siinsamas on grillkana ja süljenäärmed töötavad täisvõimsusel. Röösk.

Vein – check (mitte küll punane vein, vaid roosa puuviljakas, aga sõja ajal käib küll)

Šokolaad – check (täitsa pädev Nurr)

Romantiline film – check, vaatan praegu “Love, Actually“. Ei, ma ei ole seda varem tervikuna näinud, ainult mingeid juppe. Jaa, olen imelik Aga on küll nii hea, nagu räägitakse. Nalja saab ja ilus on ja kurb on ka vahepeal. Hästi õmmeldud, ma ütleks Alan Rickman = LUV! *________* Ja… ohh, vaadake ise, kes veel näinud pole Võin filmiga külla tulla

Nii et jah – eat your heart out, Bridget Jones!

Ja ööbikud röögivad põõsas nagu lollakad. Ma just käisin suitsul, ma tean.

P.S. Ma ei ole siiamaani aru saanud, et mida see BJ vigises. Jajah, nõmedaid juhtumisi oli, aga need olid enamasti ikka sellised, et “some day I’ll look back and laugh“, eks ole. Ja ta ei olnud ühegi kandi alt kole, ta kujutas seda endale rohkem ette. Eh, kui päris elus jamasid ei ole, tuleb ikka pseudoprobleemid välja mõelda, eks ole.

Kui rumal rahutus ei lase üksi olla,
vaid ajab toast välja keset ööd.
Siis astun õige vaikselt trepist alla,
ei sega neid, kes pärast päevatööd
nüüd juba magavad ja näevad und võib-olla,
ehk pole mõni neist küll iial näinud ööd.
Mis avaneb mu ees, kui jõuan alla,
kus põleb laternaid, et valgustada teed.

(Ruja, “Rumal rahutus”)

Praegune rahutus on tõepoolest rumalavõitu, sellest on nimelt keeruline midagi kasulikku välja pigistada. Mis öistesse kondamistesse puutub, siis eile läksin täpselt laulus kirjeldatud viisil külla filmi vaatama. Nii halba muuvit pole ikka tükk aega näinud, aga see kiskuski juba sinna skaala teise otsa, st “piisavalt totter, et olla huvitav”. Jutt käib sihukesest šedöövrist nagu “Antibody“. Ehk siis mõned inimesed ja tehnika viimane sõna kahandatakse imetillukeseks, et terroristi kehast detonaatorit otsida. Stseenid organismis on visuaalselt päris nummid, kui filmitegijad oleks vaid suutnud meeles pidada, kui väikseks nad selle uurimislaeva tegelikult ikkagi tegid Ja noh, tige nahalest plasma vahel ringi ujumas ning kriiksudes saaki otsimas… maivõi xD Algus venis jubedalt ja ma mõtlesin, et ma vist ikka ei viitsi seda vaadata, aga kuna mul niikuinii erilist indu midagi mõistlikku teha polnud, vahtisin ikka lõpuni. Ja seejärel sain uuesti välja näidelda eelpooltoodud lauluridu, kuna mind ajas näost lausa füüsiliselt roheliseks mõte sellest, et küllakutsuja magas juba ammu õndsat und, aga minu uneliiv ei olnud ikka veel kohale jõudnud. Vähemalt on öisel ajal tore autoga sõita, liikvel on väga vähe inimesi ja tänavad on tühjad. Foorid pilgutavad nukralt oma kollaseid silmi ja kõik on nii vaikne… Peaaegu oleks kiusatus kohusetundest jagu saanud ning ma oleks end lihtsalt sõitma unustanud. Aga nii ju ei saa, sest keegi peab hommikuti tööd ka tegema. Mitte, et see “keegi” hetkel hoopis millegi muuga ei tegele…

Kroonikakirjutamise mõttes – eile õhtpoolikul sai undercut lõpuks ikkagi üle aetud (jee) ja taastatud parema ninasõõrme läbitavus, seda küll kunstlike vahendite abil. Kui ma peaks nüüd millalgi uuesti sealt rõnga välja võtma, siis kolmandat korda ma samasse kohta enam midagi panna ei saa, ma kahtlustan. Niigi nägin eile räigelt vaeva, sest kuigi ma suutsin kinnikasvanud kohast lõpuks läbi murda, keeldus just see rõngas, mida ma sinna tahtsin, sisse minemast. Kuna detailid ilmselt kedagi ei huvita, siis piirdun märkusega, et vahepeal tekkis juba tugev tahtmine haamri järele rabada – no EI LÄHE läbi armistunud kõhre, noh! Tee või tina. Lõpuks ma vihastasin ja rakendasin umbes kümme minutit järjest lihtsalt jõhkrat toorest jõudu… ja töötas

Aga muidu olen ma umbes eile pärastlõunast saadik ainult Nine Inch Nailsi kuulanud. Ilmselt ei ole tegu viimase aja kõige säravama ideega, aga see on lihtsalt nii hea. Siin on teile “Something I can Never Have“, üks mu lemmikvideosid NIN-lt:

I still recall the taste of your tears.
Echoing your voice just like the ringing in my ears.
My favorite dreams of you still wash ashore.
Scraping through my head ’till I don’t want to sleep anymore.

[Chorus:]
You make this all go away.
You make this all go away.
I’m down to just one thing.
And I’m starting to scare myself.
You make this all go away.
You make this all go away.
I just want something.
I just want something I can never have

You always were the one to show me how
Back then I couldn’t do the things that I can do now.
This thing is slowly taking me apart.
Grey would be the color if I had a heart.

Come on tell me

[Chorus]

In this place it seems like such a shame.
Though it all looks different now,
I know it’s still the same
Everywhere I look you’re all I see.
Just a fading fucking reminder of who I used to be.

Come on tell me

[Chorus]

I just want something I can never have

Muide, kui kedagi huvitab, siis ma teen aeg-ajalt nüüd Morkieli juures kah noka lahti.

Mul on ikka veel kohutavalt kiire ja järjest hullemaks vist läheb, õnne ja rõõmu ei too ka viimasel ajal siginenud jubedad peavaluhood Ja kuna mul nii vähe aega on, siis ainuõige tegutsemisviis on endale hankida viis hooaega sarjast ‘Two and a Half Men‘. No ON hea noh Pealegi on Charlie Sheen ilmselt viimased 20 aastat külmikus elanud, sest muidu ei saaks ta kuidagi ikka veel nii kuradi kena välja näha.

Charlie Sheen alias Topper Harley aastal 1991, ‘Hot Shots!‘:

Charlie Sheen alias Charlie Harper vahemikus 2003-2008 (täpselt ei tea), ‘Two and a Half Men‘:

Mmmmm, he makes me feel funny in my tummy…

Khm.

* * *

Aga mitte kõik pole siin maailmas kaunis. Ehk siis juttu tuleb jälle Sophie Lancasterist, artikli kopeerisin täies mahus Yahoo! uudistest:

Goth attackers appeal against terms

A gang of teenagers who savagely attacked a young couple for being Goths are appealing against their sentences.

Gap-year student Sophie Lancaster, 20, was killed by Brendan Harris, 15, and Ryan Herbert, 16, by repeated stamps and kicks to her head as she lay defenceless.

She was attacked by the pair in a park as she cradled her injured 21-year-old boyfriend, Robert Maltby.

Harris, Herbert, brothers Joseph and Danny Hulme, 17 and 16, and Daniel Mallet, 17, had moments earlier stamped and kicked art student Mr Maltby into unconsciousness as Miss Lancaster tried to save him.

Miss Lancaster died in hospital 13 days later. Robert survived, but is mentally and physically scarred, after the attack in Bacup, Lancashire, in August 2007.

In April this year Harris, who was convicted of Miss Lancaster’s murder after a trial, was sentenced to life, with a minimum term of 18 years before he can apply for parole.

Herbert, who pleaded guilty to murder, was also sentenced to life, with a minimum of 16 years and three months.

The pair, along with the three others, were also given indeterminate sentences for public protection, after all five pleaded guilty to grievous bodily harm with intent in relation to the attack on Mr Maltby.

Both Hulme brothers were ordered to serve a minimum of five years and 10 months, and Mallett four years four months. Judge Anthony Russell QC, sitting at Preston Crown Court, described the attacks as “feral thuggery”.

The sentence appeals will be heard at the Court of Appeal in London today by three judges.

Järsku tuli mulle peale suur tuhin filmidesse süveneda. Kui ma öösel vastu laupäeva linnast koju jõudsin, ei olnud mul veel und ning ma leidsin, et umbes nüüd oleks õige aeg vaadata ära selline linateos nagu “Moulin Rouge!“. Uskuge või ei, aga ma polnudki seda varem näinud, nagu ka neid teisi filme, millest edaspidi juttu tuleb.

Algul ei osanud ma seisukohta võtta, kuid mõningase seedimise järel jõudsin seisukohale, et tegu on tõepoolest äärmiselt hea filmiga. Reaalne on see säde, mida me teises inimeses näeme; maailm meie ümber ongi selle mätta otsast vaadatuna jabur, segadusseajav ja groteskne.

Üks efektsemaid stseene filmist, tango:

* * *

Laupäeva hommikul võtsin ette “The Wicker Man” (1973).  Tasus vaatamist Mulle on alati meeldinud filmid, mis suudavad vaatajat edukalt kerges segaduses hoida, visandades lõpustseeni erilise selgusega. Recommended to everyone who loves a bit of brainfuck.

* * *

“Moulin Rouge!” ajendas mind natuke IMDB-s tuhnima ning ma täheldasin fraasi “Red Curtain Trilogy“ ja sain seda taga ajama hakates teada, et tegu on sarja kolmanda filmiga. See tähendas muidugi, et ma tundsin vajadust end harida ka ka kahe esimese osas. Võtsingi ette filmi nr. 2 ehk “Romeo + Juliet“. Ilmselt see tutvustamist ei vaja, kuigi mul on tekkinud õigustatud küsimus, et kuidas see mulle küll varem ette pole sattunud. Juppe sellest olen ma näinud nõrkemiseni, aga mitte tervet filmi otsast lõpuni.

* * *

Ja triloogia kõige esimene film – “Strictly Ballroom“. Kuigi ma vaatasin neid tagurpidi järjestuses, oli äärmiselt huvitav neid omavahel võrrelda. “Strictly Ballroom” oli neist kõige “tavalisem”, suhteliselt tüüpiline Tuhkatriinu-lugu. Ka seal oli groteski omajagu, kuid tegu oli tõepoolest alles algusega. Ja keegi ei saanud surma Ja sealt edasi keerati vinti muudkui rohkem üle… Head filmid tõepoolest.

Ja lõputants, mmmm:

See on nii ajalooline moment, et selle lihtsalt peab jäädvustama:

Roju vaatas täna õhtul televiisorit! Vabatahtlikult! OMAS KODUS!

Ehk siis läksin kraadiklaasi otsima ja kuna ema polnud kodus (tema toas on üks telekas noh), tuli ketserlik mõte telekava uurida. Ja no ennäe imet, Kanal 2 näitas sellist filmi nagu ‘Snatch‘ Seda on küll sada korda nähtud, aga ikka on hea.

Mickey: Good dags. D’ya like dags?
Tommy: Dags?
Mickey: What?
Mrs. O’Neil: Yeah, dags.
Tommy: Oh, dogs. Sure, I like dags. I like caravans more.

See on lihtsalt liiga nunnu

Palavikku jätkuvalt ei olnud. I feel like shite, though. Ja see kuradi AB võiks kiirelt ära imenduda, sest mul on tunne, et mul võib sellest varsti paha hakata. Aga vähemalt on tegu eriti kurja rohuga, sellega saab lisaks angiinile ja neelupõletikule ravida veel bronhiiti, kopsupõletikku, klamüdioosi, mükoplasmoosi, läkaköha, difteeriat ja veel mõningaid hirmsaid asju. Kõrvaltoimete osa lugedes hakkas muidugi kergelt hirm, sest lisaks tavapärastele (iiveldus, oksendamine, kõhuvalu) on hulk eriti lahedaid variante veel. Ma kohe:

Pikaajaline ja raske kõhulahtisus võib olla antibiootikumide kasutamisega seotud pseudomembranoosse koliidi sümptomiks. Ilmneda võivad ka suuõõne põletikud (stomatiit, glossiit), mööduv hammaste ja keele värvumine, peavalu, allergilised reaktsioonid (urtikaaria, anafülaksia, väga harva Stevens-Johnson’i sündroom, toksiline epidermaalne nekrolüüs), mööduv lõhna- ja maitsetundlikkuse häire, mööduv kuulmiskahjustus, paresteesiad, tinnitus ning üksikutel patsientidel kesknärvisüsteemi häired (pearinglus, tasakaaluhäired, segasus, hirmutunne, unetus, hirmuunenäod, hallutsinatsioonid, psühhootilised reaktsioonid ja krambid). Suuremal osal patsientidest on kõrvaltoimed kerged ja mööduvad ravi lõpetamisel.

Väga harva on esinenud maksafunktsiooni näitajate tõusu ning kolestaatilist ikterust. Need toimed võivad olla rasked, kuid tavaliselt mööduvad. Siiski on üksikutel patsientidel kirjeldatud ka surmaga lõppenud maksapuudulikkust, kuid neil patsientidel esines raske põhihaigus ning nad kasutasid ka muid ravimeid.

Harva on kirjeldatud hüpoglükeemiat. Enamikel juhtudel kasutasid need patsiendid samaaegselt veresuhkrutaset alandavaid ravimeid.

Üksikutel juhtudel on esinenud artralgiat, müalgiat, kreatiniini kontsentratsiooni tõusu, interstitsiaalset nefriiti, neerupuudulikkust, pankreatiiti ja trombotsütopeeniat.

Ehk siis kõige sitemal juhul lähen peast veel rohkem segamini ja nahk koorub maha. Ära siiski ei sure, sest maks töötab mul (õnneks!) veel täitsa normaalselt. Vähemalt lubatakse selle AB-kuuri ajal päikese käes viibida… Oeh. Neljapäeva varahommikul tahavad nad mu verd imeda ja siis ütlevad mulle streptokokkide hulga järgi, kui kiire mul täpselt kurguarsti juurde minekuga on. Kuigi nojah, opijärjekord on hetkeseisuga kolm aastat, juhhei.

Kas ma olen kunagi maininud, et mulle ÜLDSE ei meeldi arsti juures käia ja tablette krõbistada? Noh, ma ütlen siis veel korra: ei meeldi!!!

Ma arvan, et nüüd oleks igati mõistlik magama minna. Kui igasugused kummalised jamad välja jätta, on elu jätkuvalt lill.

Oh suurt õnne ja rõõmu, Roju võttis lõpuks ometi kätte ja hakkas jälle blogima! [Kestvad kiiduavaldused, kõik tõusevad püsti.]

Käisin siis täna lõpuks oma sünnimärgi-teemaga seoses arsti juures ära. Tuleb välja, et polegi veel suremas Augusti lõpus lähen onko-dermatoloogi juurde ja saan temaga kindlaks määrata aja, millal ma neist lahti saan. Igaks juhuks minnakse mulle noaga kallale ja saadetakse proovid kah, et olla ikka lõpuni kindel, et tegu pole mõne eriti kurja variandiga. Positiivne on ka see, et ma ei pea ise opi eest maksma, vaid seda teeb haigekassa. Ehk siis juba selle aastanumbri sees, kui järjekorrad just meeletud ei ole, jään ma mõne sünnimärgi võrra vaesemaks, juhhei!

Aga muidu on elu ikka lill. Või till, kuidas kellelegi rohkem meeldib. Reedeni vehin veel tööd teha ja siis on jälle kaks nädalat võimalik lulli lasta Suvi on ju suhtlemiseks ja sellega olen ma viimasel ajal üsna sagedasti tegelenud. Eelmisel esmaspäeval sain lausa mitme inimesega kokku ja oli äärmiselt äge. Proovisime kokku ajada kunagist Fantastilist Nelikut (Iris, Aile, Anu ja mina), aga rohkem nägi asi ikka Kahe Paari moodi välja. Mis teha, kui pole ikka väga ammu suhelnud, siis polegi nii meeletult palju enam üksteisele öelda. Tore oli jälle kõiki koos näha sellegipoolest.

Ja nagu sellest seltskonnast veel vähe oleks, vedas Rita Zavoodi ka ühe ägeda inglase, kellega sai kunagi veebruaris (või märtsi algul) natukene istutud ja plõksitud. Äge oli Mulle meeldivad inimesed, kellega saab kildu pilduda ja silmi märjaks hirnuda. Mingil hetkel lõi mu valestikuulmine jälle välja ja Mat & Rita said mind õhtu otsa mõnitada xD Ma nimelt kohati päris täpselt ei kuulnud üle valju muusika, millest nad räägivad, ainult katkeid. Ja siis läksid mul silmad suureks-suureks ning ma lihtsalt pidin Rita käest täiesti siiralt küsima: “Did you just say… CUNT???” Muidugi mitte, aaaaga nojah

Muuhulgas mängisime Irise ettepanekul laulunimedega seda mängu, et iga pealkirja lõppu tuleb panna “in the toilet“. Parimad variandid olid “Use Your Fist And Not Your Mouth In The Toilet” ja “This Is The New Shit In The Toilet” XD Katsetaks praegu kah Winampiga mingit shuffle meme teemat (ainult inglisekeelsed nimed seekord siis):

1. Why Don’t Yo Do Right In The Toilet?
2. Ode To Oren Ishii In The Toilet
3. Neovampirism In The Toilet
4. Blinded No More In The Toilet
5. The Big L. In The Toilet
6. The Time Warp In The Toilet
7. Long Way To Go In The Toilet
8. Deadnight Warrior In The Toilet
9. Nonexistant Souls In The Toilet
10. Dead By Dawn In The Toilet

On ju nunnu?

No ja vahepeal on siis tükk tühja maad, millest ma eriti midagi ei suuda meenutada. Ei, ma ei joonud ennast rihmaks, aga lihtsalt auk on selle koha pealt. Ilmselt tegin tööd ja veel midagi. Millalgi käisin Rentsi pool ootamatult majja siginenud kiisut pildistamas, ehk jõuab ta ikka õigete omanike juurde tagasi… Väga inimsõbralik ja ülimalt nunnu loom, kuigi kahtlaselt kõhnavõitu. Ja üsna vilgas, teda polnud üldsegi lihtne korralikult pildile saada

Reedel hakkasin jälle blondiks Kuna minult juba nõuti sellekohaseid fotosüüdistusi, siis palun, siin nad on:

Ei, mu keele peal ei ole prussakas, see on mu keeleneet. Tegelt ka!

Oh, COME ON! Nii ei saa ju rallit sõita…

Ehk siis Rentsi, Kala ja Maarja seltskonnas sai väikestviisi veini & rummi võetud ning juttu räägitud. Pärastpoole oli muidugi vaja Zavoodi edasi minna. Kuna ma olin poolkogemata rummikoksid teinud keskeltläbi suhtes 1:3, polnud enam just kõige kainem tunne, aga selles vastava tegevuse mõte ju oligi Zavoodis oli päris mitu inimest, igaühel omad plaanid tulevikuks. L@ssie suutis mu näiteks ära rääkida, et ma hakkaks Viisitamme asemel Pärnu linnapeaks. Et tema küll toetaks mind No ma tänan väga, purjus inimesi ei tohi niiviisi ära kasutada… Igatahes oli seal ka üks tegelane, keda kollektiivselt Viisitammeks hüüti (tegelikult siiski libavariant) ja kelle asemele ma siis pidin astuma. Mingil hämaral põhjusel läks meil temaga kergeks käteväänamiseks, vist võimuvõitlus kõige ehedamal kujul xD Avastasin, et ebakaines olekus avaldub valu oluliselt väiksemana kui oodata võiks. Reaalselt oli mul mõnevõrra ebamugav, kuigi käe asendi järgi otsustades oleks pidanud ikka üsna ai-ai hakkama. Noh, ega ma võlgu ei jäänud, tahtsin teda ainult korraks ja õige natukene kägistada… Enam ma sellist nalja parem purjuspäi ei tee, ta köhis minut aega järjest. Enda arvates ma ei rakendanud isegi jõudu. Oh well, selle peale ta igatahes vaimustus ja nõudis, et ta peab saama mulle kohe nüüdsama õpetada, kuidas on õige käsi väänata ja inimene abitult oma haardesse lukustada, olles ise väänatavaks õppevahendiks. Ju siis oli tegu tõelise masohhistiga, mis ma oskan öelda… Ellu ta jäi. Tegelikult ma ju ei ole vägivaldne

No ja laupäevaõhtu veetsin taas kord ühes väikses korteris Pitsapoe lähistel, olles varustatud 2 x 2 liitri veinisarnase ollusega. Vaatasime Volgi ja Kolliga head inglise romantilist komöödiat, “Run Fatboy Run“. SOOVITAN! Simon Pegg + Dylan Moran = LUV!!! No nii nunnu film oli. Tahtejõust, motivatsioonist ja lõppes kah ilusasti. Mis sa, hing, veel tahad Filmist inspiratsiooni saanuna arendasime teooriaid teemal “pruudi altari ette jätmine”. Koll leidis, et peaks mõne vaenlase selleks ette võtma ja oma naise pruutneitsiks sokutama, et siis viimasel hetkel oma naine tsikli peale tõmmata ja tuhatnelja ajama panna. Oleks päris kuri kättemaks küll, jah Mingil (nüüdseks juba väga hämaral) põhjusel aretasin ma sealt edasi teooria, et peaks hoopis ise Kolliga abiellumise organiseerima, aga enne kui ta saab teha pruudi (ehk minu) altari ette jätmise trikki, haaran hoopis mina ta naise kaenlasse ja põrutan ta tsikliga minema Kõlab nagu plaan, ma arvan.

Nende seltskond on alati nunnu, vastavalt olukorrale armsalt rõve või siis rõvedalt armas. Mulle sobib! Mis siis, et ma ühiskonna moraalse pale säilimise huvides igaks juhuks neid nalju ja kilde siia kirja ei pane, vahepeal läks isegi Volgil mu repliikide peale silm jõlli Kes hirmsasti teada tahab, võib otse pöörduda. Muidu ei usu ju enam keegi, et ma olen tegelikult süütu ja häbelik tütarlaps. Üks viisakam näide: pühapäeval käisime Pitsapoes kohvi ja pitsat hankimas, et harrastada toitumist vabas õhus heitgaaside keskel. Järjekorras ootamise ajal kuulsin raadiost mingit Durexi reklaami, teate küll – “Seks tavalise kondoomiga… ja seks Durexi kondoomiga”, kuhu vahele käisid mingid hääled. Meil muidugi tuli täiesti geniaalne idee – “Seks Durexi kondoomiga päevade ajal” ja taustaks mängiks Slayeri “Raining Blood” (eriti see koht, kui “RAINING BLOOOOOOOOOOOOOOOD!!!!!!!” karjutakse, videos alates 2:18…) XD Krt, mul on need kidrakäigud täiesti peas.. ja ma NIIII tahan GH3 mängidaaaaaaaaaa… Kes ostaks mulle palun vägeva arvuti, mis selle korralikult välja veaks? Niu?

Peab ikka vist ise selle toreda särgi, millele oleks ette kirjutatud “I’LL CUM FOR YOU!” valmis tegema

Leidsime Kolliga korduvalt, et me oleme ikka nii ühtekad; ma siis pakkusin, et tema ehk ongi minu ammukadunud kaksikvend. Koll ei olnud sellega nõus, vaid teatas, et tema on mu teinepool. Mõningase segaduse järel – ma kontrollisin järele, nii parem kui vasak pool olid ilusasti alles – jõudsime arusaamisele, et ma olen lihtsalt mitmetahuline. Nii et Koll on mu teinepool ja Volk on mu teine teinepool Koju jõudsin ma igatahes alles millalgi… ee… õhtul. Aga igati tore oli ning karta laseb, et ma lähen millalgi õige pea jälle Volgile külla.

Muidu tegelen ma praegu vabal ajal pükste õmblemisega. Tunnetan teravalt, et nii loll on loll olla, aga need kuradi küljetaskud on kuidagi eriliselt vääraka disainiga. Selle suutsin ma veel kuidagi välja mõelda, mispidi jupid üksteise otsa käivad, aga mis kuradi järjekorras nad kokku õmmelda tuleb, vaat sellest ma enam aru ei saa. Inglisekeelne õpetus on olemas küll, aga see on sama segane kui filosoofia ajaloo konspekt mitteolemise olemise kohta – sõnadest eraldi saan aru suurepäraselt, aga mõte kohale ei jõua. Uurisin netist – no ei saanud targemaks. Kui ma jõudsin lauseni “these pockets are very quick and easy to sew,” ma vihastasin. Bloody fucking liars!!! No ja lõppkokkuvõttes katsetan ma nüüd katse-eksituse meetodit; ehk joppab ja ma saan need kuradi õnnetused siiski normaalselt külge. Kuidagi. Loodetavasti.

AGA MA LÄHEN SEPTEMBRIS IIRIMAALE, JUHUUUUUUUU!!! Piletid on olemas, nüüd tuleb ainult oodata

…et kuhu kurat see puhkus jälle kadus. Väike ülevaade on abiks ikka, eks. Vähemalt mulle endale.

Reede, 13.06

Tegin tööd. Ootasin puhkust. Õhtul leidsin, et on vaja tähistada asjaolu, et tööarvuti magab järgmised poolteist nädalat ning seega läksin linna peale. Moosisin mõned inimesed endaga veel kaasa ja nii ta läks Algul väike törts Undergoundi, siis trett SuperAlkosse ning sealt loomulikult Pirogovile ja te ju ise aimate kah, kuhu edasi. Loomulikult Zavoodi

On ju nummi? Ei, mu juuksed tegelikult ei ole jälle roosad, mu telefoni küljes olev kaamera on lihtsalt üks paras käkk.

Alkohol oli kurjast ning otsustas tagasi teha ka eelmise nädalavahetuse eest, kui ta mõjumast keeldus. Õnneks olin ma taksosse istudes piisavalt läbi immutatud, nii et mind ei loksutanud sugugi fakt, et juhiks oli seesama kodanik, kes mõne kuu eest pakkus, et ta tuleb minuga sõidu lõppedes üles kaasa. Loomulikult teadis ka tema täpselt, kus ma elan, eks ole… Ja kuigi ta nägi oma aastate kohta päris kobe välja, oli mul siiski hea meel, et ta oma pakkumist ei korranud.

Laupäev, 14.06

Põhiliselt vedelesin päeva maha ja tundsin ennast mitte kõige paremini. Mingi kahtlane terviserike leidis, et on kõige õigem aeg välja lüüa. Maarja sai siiski oma kaktuse kah lõpuks kätte

Õhtul ei viitsinud absoluutselt kuhugi minna ega kedagi näha. Vaatasin hoopis uut Indiana Jonesi filmi ja olin täitsa omaette. Näitlejate vahel oli säde täitsa olemas ja külmikus tuumapommi eest põgenemine oli kah äge, aga action = 0!

Pühapäev, 15.06

Otsustasin veel filme vaadata. ‘Taxidermia‘ – no ERILISELT rõve film, otseses mõttes! And I bloody MEAN it!!! Päris kole oli. Ma tahaks sügavale silma vaadata inimesele, kes IMDB-s märkis selle üheks žanriks ‘comedy‘… See jubedus oli vaja millegagi alla loputada ja seega vaatasin ära ka sellise filmi nagu ‘The Believer‘. Vaat seda soovitaksin küll lausa kuumalt! Film maalib väga põneva psühholoogilise portree juudinoormehest, kellest saab nats, seda kusjuures äärmiselt omapärasel põhjusel. Tegevus toimub Ameerikas ning tegu pole kindlasti mitte tavapärase teemakäsitlusega… No ja peategelane näeb nii kuradi nunnu välja

Õhtul viisin laenatud filmid omanikule tagasi ja tegelesin selle käigus meeldiva seltskondliku vestlusega. Või umbes nii.

Esmaspäev, 16.06

Ametlikult puhkuse esimene päev. Ei istunudki seda arvuti taga maha, vaid viisin hoopis ühe pead valutava tütarlapse värsket õhku hingama Sõitsime Tartu lähiümbruses ringi, põhiliselt Luunja vallas. Üritasime leida hiiesalu, aga põrutasime sellest täiega mööda. Jalutasime Luunja mõisapargis ning leidsime, et tegu on äärmiselt kummalise asulaga, kind of like Zombieville. Sattusime terase naabrivalve objektiks, neid pilke oleks võinud keevitamisel kasutada… Nõudsin “uut reidipilti”. Saingi

Õhtul läksin Ritale külla. Nägin taevas eriti rasvast vikerkaart* ning ühel kindlal välisuksel väga huvitavas kirjakeeles silti (taas kord märgin vabandavalt, et mu telefon pildistab üsna sitasti):

Igatahes lasin tol õhtul endale näidata sellist linateost nagu ‘Hot Fuzz‘. No täiesti hull film, ma ütlen! Teeb Meerikamaa äkšonile mitmesajaga ära ja on otsast otsani mõnusat Briti huumorit täis WTF guaranteed. Filmivaatamise kõrvale sõime kakaomuffineid, sest minu küllatulek andis Ritale loomulikult suurepärase ettekäände nende küpsetamiseks Väga head olid, muide. Peaks endale ikka ka muffinivormi hankima, ma nimelt kunagi üritasin neid ilma vormita teha. Üksainus märksõna: KATASTROOF…

Teisipäev, 17.06

Rukkililled pihus. Ülikooli peahoone esine. Paar tundi vihma ja tuule käes, üritades vihmavarjuga kaitsta käekotti (fotokas) ning tagiga Jensu seljakotti (tema sülearvuti). Üks külg oli läbimärg ja tilkus, tuju läks iga mööduva minutiga järjest viletsamaks… Aga ükskord sai see õnnetu magistrite aktus siiski läbi, sain oma kimbu õnnitletavale pihku suruda ja läksin bakalaureuste aktuse ajaks hoopis Suudlevatesse Tudengitesse kuivama. Teine õnnitlusvoor läks seega hulga libedamalt

Õhtupoole pidi üks vastne magister oma sünnipäeva tähistama. Läksin siis juba aegsasti Zavoodi kohale ning loomulikult oli mu sarm lausa liig ühele Briti kodakondsusega hindule. Õnneks on hindud minu kogemuse kohaselt alati väga viisakad ja tähelepanelikud ega ürita esimese asjana kohe naist ära rääkima hakata, seega jäi ka ‘I’m a fucking nazi scum!‘-kaart seekord välja tõmbamata (töötab minu puhul alati väga hästi, kui on vaja mõnest tüütust välismaalasest lahti saada). Muuhulgas rääkisime kulla ja hõbeda omadustest ning tegelane tegi mulle komplimendi, et ‘you have a very posh accent!‘ Jees, ai nõu, tänkjuverimats.

Muidu oli õhtu täitsa rahulik, Sipsikud ja siider lähevad päris hästi kokku Sünnipäevalast tõsteti 25 korda tooliga õhku kah ja puha. Tõstmisejärgselt tehti kogemata üks pilt, mis näeb välja, nagu üks meeskodanik rõõmustaks sünnipäevalast (kah mees) parajasti suuseksiga. No et kingitust ei olnud ja… XD Õnneks või kahjuks oli situatsioon siiski veidi teine ja keegi Zavoodis “õnneliku lõpuni” ei jõudnud. Mina vähemalt ei näinud

Kolmapäev, 18.06

Hommikul äratas mind telefon. Teisel pool liini oli mõnevõrra hädise häälega sünnipäevalaps, kes tahtis väga teada, mis eelmisel õhtul täpsemalt toimus, kuna ta ise oli ärganud taas kord võõras kohas ning üsna tugevate lünkadega. Eks ma siis jutustasin talle, et vähemalt minu nähes polnud ta küll ühegi lollusega hakkama saanud ning et kui seltskond laiali minema hakkas, lubas üks ta kursaõde ta koju saata ning ülejäänud leidsid, et see võiks igati mõistlik mõte olla. Kodanik tegi selle peale ‘ahah…’ ning selgitas, et jaa, neiu viis ta tõepoolest koju, ainult et OMA koju! XD Juhtub ka parimates peredes…

Õhtupoolik möödus taas kord filmimaailmas. Näitasin Birxile ära ‘Rocky Horror Picture Show‘ (muide, on välja käidud mõte, et millalgi suvel võiks juba järgmise RHPS peo teha… *vihjevihjevihje*) ning ‘Hot Fuzz’ oli samuti tänaõhtuses kavas omal kohal. On nii hea film küll, et nii väikese vahega vaadata ja ikka on naljakas

* * *

Uh, saigi mõned asjad kirja. Mis edasi? Neljapäeva kohta mul veel konkreetseid plaane pole, reedel on igatahes kaks sünnipäeva plaanis, laupäev on ka hetkel küsimärgiga ning pühapäeval on mul samuti variant ühele sünnipäevale minna. See, kas ma sinna jõuan, on jooksvalt otsustamisel, kuna tegu on sugulasega, keda ma reedel niikuinii õnnitlen. Oleneb, mis muud plaanid on – võib-olla kutsub libaissi mind hoopis Urvastesse “perekondlikule” saunaõhtule. Millalgi ta igatahes helistas ja uuris, millal mul aega oleks… Sinna tahan ma igal juhul jõuda No see on lihtsalt kord juba selline koht, et nii kui jala autoukse vahelt välja saad, tunned lausa momentaalselt, kuidas närv juba puhkab.

Hetkel mul jaanipäevaks veel ühtki konkreetset ja vettpidavat plaani ei ole. Seega on huvitatutel võimalik mulle pakkumisi teha

___________________________________________________________________________________________________

* Failblog on selle ilmastikunähtuse mu jaoks igaveseks ära rikkunud:

Teate, mul hakkab jälle noorus meelde tulema! Selline mõnus vibra on sees, mis viimati külastas mind ikka päris mitu aastat tagasi. Maailm on mu jalge ees ja mitte keegi ei saa sundida mind millekski, mida ma ei taha (st näiteks ma küll ei taha meeletult tööd rügada, aga palka tahan sellegipoolest saada, järelikult tahan ka tööd teha). Ainult et keskendumisvõime on nullilähedane. Ideed ründavad mu aju hullumeelse kiirusega, kui vaid jõuaks mõned neist teoks teha…

Ja siit tuleb järjekordne röögatu mammutpostitus. Ma nimelt tegin avastuse, et kui on palju tegemist, siis kirjutamiseks eriti aega ei jää… aga samas tahaks hiljem ka mäletada, kuhu see aeg kadus.

Mul on olnud üsna pikk nädalavahetus. Sinna sisse mahtus reede õhtu, kui ma ausõna mõtlesin, et olen korralik, sest laupäeval pidin ma kella kümneks hommikul loengusse jõudma. Arvake ära, kas mu plaanid luhtusid või jah Kõigepealt suundusime Ritaga Pirogovile, siidrid näpus. Mina nii ei mängi, et mu kaaslasel on käsivarred paljad, aga sääsed on paksu pilvena just nimelt minu ümber! Aga no mis teha, ju ma siis olen maitsvam Kui sääskedest tõsine siiber sai, läksime Zavvi edasi (nagu ka mitmed teised, keda algul nägime Pirol ja hiljem teadagi kus). Ja seal oli kampaania “osta džinn-toonik ja võida kinopilet”, millega eriti ilusasti läks. Nimelt võtsime Ritaga esimesed joogid ja kohe saimegi mõlemad ühe vautšeri Nüüd ma pean vaid leidma mõne filmi, mida kinos vaadata tahaks, septembrini on õnneks veel aega. No ja kui ma ühel hetkel hakkasin mõtlema, et võib-olla oleks nüüd hea mõte koju minna, leidis saatus, et mu teele tuleb hoopis läkitada inimesi, kes mulle omaalgatuslikult jooke välja teevad… No kes siis niimoodi koju magama minna saab, ah???

Nagu arvata oligi, ei jõudnud ma tuttu veel niipea. Hommikust libiseksin ma parem sujuvalt üle, sest seal ei olnud midagi ilusat. Vähemalt jõudsin õigeks ajaks loengusse ja kirusin ennast, et ei jõudnud enne endale väikest Värskat hankida… Pärastlõunal kihutasin koju ja teistpidi kohe jälle tagasi, sest pidime Maxiga lauluväljakule kontserti kuulama minema. Nagu uudistest juba lugeda võis, oli rahvast masendavalt vähe. Noh, esimese nelja bändi ajal vedelesime lihtsalt murul ja jõime siidrit, mis oli muide 8 krooni odavam kui Zavoodis. Meiega liitus ka üks noormees, kelle jaoks püstitõusmine ja mahaistumine oli ikka jube piin, aga meie, südametud inimesed, ei suutnud tema varieeruvat oigamist kuulates irvet maha suruda. Tal oli nimelt eelmisel õhtul Kaarsilla otsa ronima hakates jalg vääratanud (kaarest mööda astunud vms) ja ta oli p-dpidi käsipuu otsa kukkunud. Õnneks püüdsid sõbrad ta enne treppidest alla lendamist kinni, muidu oleks tal võinud vist päris haprasti minna. Ma loodan, et ta on nüüdseks tervemaks saanud, sest sellises seisukorras tundub bike‘iga Tallinnasse saamine üsna võimatu.

Kuna rahvast oli nii vähe ja mul oli isegi sularaha, otsustasin Metsatöllu veidike ka rahaliselt toetada. Neil oli nänniputkas nimelt eripakkumine – osta särk, saad singli tasuta kaasa. Ja särk maksis ainult 200 krooni Et teil ikka kade meel oleks, siis särk eestpoolt koos varrukapiltidega:

Ja selja peal on veel suurem pilt:

Kuigi rahvas nuriseb, et Metsatöll on ikka nii meinstriimiks kätte ära läinud, siis mina seda negatiivset arvamust ei jaga. Kas bänd muutub seetõttu kuidagi halvemaks, et ta rahvale hästi peale läheb? Vähemalt ei hõika nad enam innukalt iga loo vahele “Te olete suurepärane publik! Me armastame teid kõiki!!!” Mu meelest üks bänditegemise eesmärke ju ongi see, et võimalikult paljud saaks värskest loomingust osa… Sõnad on jah väheke üheülbalised, aga no kui näiteks Manowariga võrrelda, siis on Metsatöllu laulude puhul tegu ikka äärmiselt laialdase sõnavaraga Kui nüüd kontserdi juurde tagasi pöörduda, siis “Iivakivi” ajal kippus mul miskipärast silm märjaks minema. Mul oli endal ka tugev WTF-tunne peal, see ei ole ju tegelikult üldse sedasorti lugu… Aga nad mängisid seda lihtsalt nii tugeva emotsiooniga.

Põuaike matab maada
raiub, raadab tanumada
surgib süted sängidesse
turgib tuha tubadesse
sõsaraile süledesse
neidudele niuetesse
aja indu üskadesse
turgutusta tõivetisse!

Iivakivi
hoia hõimu hukatusest
kaitse kaimu
iivakivi, iivakivi aita!

Kuivetavad kiigekaared
kolletavad kätkilauad
tohletab taretagune
ohkab amme hellakene
nutab neidu noorukene
mure murrab mehepoega
tõivetit, tõivetit neidudele, neidudele!

Verekutse vaotab võimu
vaimuvalla vaskset väge
hõbevalge helgatusi
andekivi annetusi
joodab jaksu jalgadesse
silmadesse, südamesse
tõlve tulda undrukusse
puhu üska elu sisse!

Kuulata saab seda lugu siit.

Bänd nägi välja nii:

No nii kelmikas nägu, maivõi XD

Noh, igatahes tiksusime pärast kontserti veel Maxiga jupp aega linna peal, tutvustasin talle paari inimest ja jootsin talle ka ühe Sipsiku sisse. No et ta ikka teaks, misasi see on

Pühapäev oli mõnusalt tšill. Läksime pitsat sööma ning avastasime, et maxipizza oli siiski tuntav overkill. Pakkisime ülejäägi ehk veidi-enam-kui-kolmandiku kaasa ja läksime hoopis linna peale jalutama.

Ja siis mul tuligi geniaalne idee, et äkki keegi teine tahaks selle pitsa ära süüa, sest me ise enam sugugi ei suutnud. Linnas ei sattunud ühtki sobilikku kandidaati ette ning ma helistasin Kollile, kes vaevles parajasti tõvevoodis Volgi juures, aga pakkus, et tulgu me äkki sinna. Noh, etteruttavalt võib öelda, et kuigi ma vahepeal paar korda ära käisin, veetsin ma seal umbes pool ööpäeva XD Polnud küll algselt nii plaanis, kuna järgmine päev oli ikkagi tööpäev, aga… noh, mind oli juba tükk aega kolme tüübi poolt õllega õrritatud (auto oli maja kõrval, raisk) ning kui ma otsustasin, et nüüd aitab, mina lähen ära koju ja tuttu, siis tuli Volk mulle loomulikult uue õllelaadungiga vastu. Võitlesin iseendaga, aga läksin ikka minema. Koju jõudnult istusin nii umbes pool tundi nagu süte peal, õllepurgid silme ees tantsimas. Saatsin kohusetunde pikale lainele ja läksin taksoga tagasi Vahepeal sain veel peaaegu kiirabi mängida, kui käisin ühele teatavale õnnetule apteegist rohtu toomas, jällegi taksoga… Vist oli isegi veidikene abi. Vaatasime mesilaste-filmi ja tundsime ennast nii hästi kui kellegi seisund vähegi lubas. Koju jõudsin – häbi öeldagi – pool neli hommikul.

Kuidagi sain ma isegi hommikul maast lahti ja tööd tegema. Tegin hilise õhtuni välja. Vahepeal pakkusin ka puhastusteenuseid, st selvepesulat ihuharimise vallas. Kenad mehed võivad iga kell minu juures sooja vett ja seepi kasutada, ega ma kade ei ole Tegu oli tervitatava vaheldusega mu tabelimajanduses, mis mind selle nädala lõpuni ilmselt ka unenägudes kollitama jääb. Ma juba tean ette, et täna on mu tööarvuti kaua lahti. Eriti kuna tööga pole ma selle kuupäeva sees just liiga suurel määral tegelenud… Eile lasin üsna õhtuni välja ja lõpuks oli tunne, et kui ma kohe siit korterist välja ei saa, voolab mul aju kõrvadest välja.

Arvake ära, kas ma maandusin taas kord ühes teatavas toakeses Pizzapoe lähistel või jah. Olin ennast eelnevalt ka külma õllega varustanud (Rock on aastatega ikka eriliselt sita maitse omandanud õ_Õ) ja randusin lausega “rääkige mulle millest iganes, ainult mitte tabelitest…” Õhtu läks meeldivalt rahulikult, algul vahtisime tsiklivideosid, näiteks selliseid:

Mitte, et ma kiidaks heaks 230 km/h maanteel kahe rekka vahelt läbi sõitmist, isegi turvaliselt tooli peal istudes tõusid ihukarvad püsti…

Ja vaatasime ka veidi teistsuguseid klippe. Eriti meeldis mulle selle klipi juures tekst ’some people confuse real life with fiction’ ehk siis Matrixi trikid lõppevad tavaliikluses kurvalt… Njah, küsimus pole ju kunagi selles, kas kukutakse, vaid kuidas… Nõrganärvilistele ja väikestele lastele ei soovita.

Kui olime juba mõnda aega kaherattalisi hobuseid uurinud, tutvustasin noormeestele ka FailBlogi ja irvitasime päris tükk aega. Mingil hetkel kadus Ahto kuhugi kellegagi suhtlema ja Volk leidis, et unest on väheks jäänud. Mina aga ei viitsinud veel sugugi koju minna ja nii me vahtisime Kolliga veel jupp aega juutjuubist muusikavideosid. Seda on hea teha, kui maitsed ühtivad, ei lähe kakluseks Ma imestan ainult, et Volk meid läbi une saapaga ei visanud

Aga kõigil headel asjadel on kuskil lõpp ja nii ka minu vastupidavusvõimel. Kuna ma pole juba väga mitu ööd maganud eriti rohkem kui mõned tunnid, tundsin ma järsku, et nii, kui ma nüüd kohe koju ei lähe, siis kukun ma sinnasamasse külili ja magan nagu laip. Põhimõtteliselt oleks ju võinud jääda küll, kellelgi poleks midagi selle vastu olnud, aga ma kahtlustan, et siis poleks ma täna miskil ajal oma tööarvuti avamiseni jõudnud. Mitte, et hommikul kodus ärkamine oleks kuidagi tänast tööviljakust positiivsemas suunas mõjutanud, eks ole. Ehh, mis seal ikka, hilisõhtuni on aega töötada küll ja veel. Järgmisel esmaspäeval algab mul igatahes puhkus…

Ehk siis järg eelmisele postitusele. Ma kahtlustan, et kui nad seal osaühingus “Videoleader” oleks tõlkijaiks palganud treenitud šimpansid, oleks tulemus palju normaalsem olnud. Ja nad julgevad sellise jama eest raha küsida??? Mõned ÜKSIKUD näited ehk?

“You know what the dead do for the most of the time? Watch the living. Especially in the showers.” = “Vaatavad teid, elavaid, eriti katmata hingega.”

“You were supposed to be home watching your kids.” = “Kui te pidite oma lapsi loomaaeda viima.”

“Read the book again sometimes.” = “Vaheajaga ei loe üles.” Jutt käib piiblist, muide.

[Täpselt aru ei saa, aga kõlab nagu] “Sweet Christ and Adam, that’s BAD!” = “Panid kellelgi tõsiselt istuma!”

“You dickless son of a bitch!” = “Sa keeletu lurjus!”

“Consequences-schmonsequenses” = “Narkouimas.”

“We paid our debt.” = “Me maksime kätte.”

“The voice of god” = “Jumala silm”

“That’s so sweet” = “See on kombeks”

[inglisekeelne pomisetud fraas, mis kõlab nagu] “Crushed her some fuck!” = “Sutaanis kõbi!”

“What are you, some kind of fucking chicken?” = “Noh, vana, kas võitsid punkti?”

“If only we could get him to jerk off, you know…” = “Kui me vaid saaksime…” Ilmselt oli tegu äärmiselt moraalse tõlkijaga, kes ei kannatanud mõtet sellest, et ingel võiks ka mõnikord rahuldust soovida. Eriti kui tal genitaale pole.

“Bow down, stupid!” = “Lõpuks ometi!”

“Right about now.” = “Räägin teile.”

Ma pean tunnistama, et see on kahtlemata kõige sitema tõlkega film, mida ma kunagi elus näinud olen. Seda muidugi eeldusel, et mul on tõlgitavast keelest vähegi aimu. Vähemalt on trivia alati vahva

• Alanis Morissette was originally meant to play the leading role of Bethany Sloan, but was unable to because of her 1998-99 world tour. By the time she was able to work on the film, the role had been cast so she was offered the chance to play God as compensation.
• When they heard Alan Rickman was a Chasing Amy (1997) fan, Kevin Smith and Scott Mosier felt confident enough to ask him to play Metatron. He read the script and came back with only two questions: 1) would we stay faithful to the script, and 2) are the wings real or CGI?
• Jason Mewes had the entire script memorized before rehearsals. When asked why, he said it was because he didn’t want to anger Alan Rickman.

Seda ka, et nuttev Silent Bob on väga, väga kurb vaatepilt. Ja et Alan Rickman on NII ilus mees, aeh… Loodetavasti tulevad mul nüüd huvitavad unenäod