Like this:

Ma saan aru, et selle blogi põhjal võib teha järelduse, et ma kas a) olen pidevalt millegi/kellegi peale pahane või b) irvitan kontrollimatult, aga… ega see tegelikult vist nii väga vale ei olekski. Et noh, mis sest ikka nämmutada, kui selline harju keskmine meeleolu on – ikka tugevamat sorti emotsioonid on need, mis siia kisuvad.

Thank goodness for meme generators

Ülaltoodud pilt sündis põhimõtteliselt mõtisklusest sotsiaalsete normide üle. Et üldiselt on küll tore, et meil on sellised teatud reeglid, osalt kirjapandud kujul ja mõned ka sellised, mis kehtivad ütlematagi, aga… mõnikord (loe: praegu) on ikka jube tahtmine kellelegi pasunasse sõita, kui see keegi ilge tropina käitub. Et noh, paned laksu kirja ja saad seejärel juba rahulikult oma eluga edasi minna, selmet kuskil vaikselt omaette säriseda. Ma olen üldiselt küll vägivalla vastu, aga mõned olukorrad lihtsalt ei lahene rääkimise abil, vaid lähevad ainult imelikumaks. Mis siis, et ma oskan ühte sõna teisele järele pista küll ja veel.

Ja vastupidi on kah nõme – eestlased ei oska reeglina teistele öelda, kui midagi on hästi. Ja kui üks kogemata teebki teisele komplimendi, siis seitsmel juhul kümnest ei taheta seda vastu võtta ja arvatakse, et tegu on tühja meelitamisega… Või siis aetakse lihtsalt tagasi, et “oh ole nüüüüd”, mis just nagu võrduks hea asja ütleja valetajaks tembeldamisega.

Ma tean, et elu on täpselt nii keeruline, milliseks me ta ise elame, aga kogu see ümbritsevate inimestega suhtlemise värk kipub vähemalt minu puhul küll sageli olema nagu malemäng, kus peab vähemalt kaheksa käiku ette mõtlema ja see on tegelikult õudselt väsitav. Peab märkima, et äärmiselt värskendav on juttu rääkida nende sõpsidega, kes eelistavad noolsirget lähenemist elule ning kelle jaoks ei ole tegelt kah esmatähtis igal silmapilgul cool välja paista.

Ja üks lugu ka, sest see on jätkuvalt hea.