Jaa, ma elan veel. Juba väga mitu inimest on mind kas füüsiliselt või verbaalselt tonksinud, et mis mul ometi viga on, et ma ei kirjuta. Mõneti meelitav muidugi, et kellelegi mu seosetu sonimine ka korda läheb… Noh, ühest küljest on mul olnud palju tegemist ja sotsiaalset elu, teisalt on mul lihtsalt mingisugune blokk ees, et ma lihtlabaselt ei jaksa asju kirja panna. Lisaks kõigele on mul nüüd eelmisest nädalast peale ka uus hobi, mis hõlmab endas mitmeid erikujulisi täringuid Kui keegi oskaks mulle öelda, millises Tartu punktis neid müüakse, oleks ma väga tänulik, sest ma tahaks ikkagi varsti ka Päris Oma komplekti saada ja nii osav ma ei ole, et ma need endale ise valmis teeksin. Vähemalt mitte sellised, mille veeremisomadused oleksid samad, mis poes pakutaval kraamil.

Üldiselt võtan ma ennast siiski ilmselt lähipäevil kokku ja postitan ilge hunniku pilte koos kommentaaridega. Seda aga mitte enne, kui kiiremad tööasjad selja taga on…

Libarott virutas mulle kuu aega tagasi raamatumeemiga ja ma nüüd lõpuks teen selle ära kah.

Reeglid: võta viis raamatut, mis on su elu või sind ennast kuidagi eriliselt mõjutanud ja räägi neist ka teistele ning looda, et inimesed saavad innustust millegi lugemiseks.

1. Hermann Hesse “Demian“. Ma ei ole kunagi suutnud mitte ühessegi gruppi või seltskonda sulanduda sama hästi kui teised. Just see teos sattus mulle millalgi aastaid tagasi väga õigel ajal pihku ning pani mind mõistma, et see polegi nii vältimatult halb omadus. Ma ei saa rääkida sellest, mida see raamat minu jaoks õieti tähendab, sest tegu on lihtsalt niivõrd intiimse suhtega. See oleks lihtsalt vale. Kes pole veel lugenud – soovitan.

2. Ian Watson “Deathhunter”. Üks mu lemmikulmekaid, mille laenasin kunagi ühele tegelasele, kes selle ära kaotas. Ta tellis mulle Krisostomusest uue raamatu, aga see ei jõudnud ega jõudnud kohale ning lõpuks maksis ta selle raamatu hinna mulle lihtsalt sularahas. Läks mööda paar aastat ning ma jõudsin veendumusele, et ma ikka ei saa ilma selle teoseta elada ja andsin Krisostomusele ka oma tellimuse sisse. Nende netiküljel nägin ma oma konto all teadet, et kaupmees on raamatu Eesti poole teele pannud… ja möödus kuus kuud, ilma et ma oleks saanud mingitki märkust selle kohta, et see kohale jõudnud on. Juhtusin suhtlema ka  tüübiga, kes esimese eksemplari kuhugi ära kaotanud oli, ning oma üllatuseks kuulsin, et hiljuti oli tema endisse elukohta tulnud teade, mis väitis, et “teie raamat on kohal”. Helistasin Krisostomuse kontorisse ja bitšisin sealse tibiga, et kas nende firmal ongi kombeks raamatute tellimise peale kaks aastat raisata või milles asi. Et mina isiklikult olen oodanud küll ainult pool aastat, aga oma tuttava näite varal sooviks teada, kui palju mul veel ooteaega jäänud on. Tšikk teisel pool toru läks pehmelt öeldes veidi pabinasse ja lubas asja uurida. Natukese aja pärast saabus mulle e-mail, et “raamat on postis kaduma läinud” ja et “tellisime Teile uue raamatu”. Kaks päeva hiljem saadeti uus kiri, et “antikvariaat USA-s saatis uue eksemplari, võite järele tulla!” No aitäh, et te mind nii lolliks peate – kahe päevaga ei jõua Mikihiiremaalt siia küll mitte ükski kasutatud raamat… Pealegi kiikasin ma taas kord oma Krisostomuse kontole ning – oh üllatust! – sinna oli just nende kahe päeva jooksul tekkinud kirje, et mu raamat on kohal. Huvitav oli iseenesest fakt, et see oli poodi jõudnud kaks nädalat pärast tellimuse sisse andmist jaanuari algul, aga viis ja pool kuud oli see ilmselt unustatuna ja hüljatuna kuskil sahtlis vedelenud… Siiani on selle firma vastu kerge vimm sees – no kui juhtus mingi jama ja unustasite, siis lihtsalt tunnistage seda, goddämit! Mitte ärge ajage klienti idikaks pidades mingit täiesti läbinähtavat paska…

Teose sisu keerleb aga surma ümber, nagu pealkirigi vihjab. Tegevus toimub kauges tulevikus, kus ei eksisteeri enam vägivalda, kuna surmahirm on võidetud (ja sellega koos on kadunud ka kaunid kunstid, aga ega neid enam oluliseks peetagi). Inimesed lähevad teatud vanuse saabudes vabatahtlikult Surmamajadesse (Houses of Death), kus neid suremiseks psüühiliselt ette valmistatakse; sisuliselt on tegu eutanaasiaga. Kõik on veendunud, et pärast surma ei ole ega tule enam mitte kui midagi. Nagu alati, leidub aga ka sellises ühiskonnas üks teisitimõtleja, kes on keerulise peeglitest koosneva konstruktsiooni abil avastanud, et surija lähedusse ilmub midagi väikest ja sillerdavalt punast, mis omakorda on viinud ta mõttele, et võib-olla ongi see ainus ja õige suremise viis vägivaldne ja ootamatu… Rohkem ei tahaks sisu avada, aga väga hea raamat on.

3. Ursula K. Le Guini Meremaa lood. Filosoofiline fantasy. Maagia ja muu sarnane, aga kaugeltki mitte Harry Potteri stiilis. Ning vahele on pikitud mitmeidki pärle, mis on oma olemuselt lihtsad ja sugugi mitte senitundmatud; nad on vaid elegantselt sõnastatud. Näiteid:

• Once a man sets his foot upon the spiritual path, the way grows ever more narrow, until at last he can only do what he must.
• Ogion went on a halfmile or so, and said at last, ‘To hear, one must be silent’.
• To light a candle is to cast a shadow.

Kontekstist välja võetuna kõlavad nad siiski mõnevõrra õõnsalt, kuid tekstis panevad kohati vaimustusest maigutama. Ausõna. Kui ei usu, loe ise kõik need raamatud läbi…

4. Hannu Mäkelä “Härra Huu” ja “Hobune, kes kaotas prillid ära“. Mäkelä mõtleb teistmoodi kui normaalseks peetakse ja see on ainult hea. Julgelt võin väita, et need raamatud olid mul lapsepõlves ühed raudsed lemmikud. Arvestades, et tollal olid neljakandilised paberist esemed mulle palju meeldivamad kaaslased kui lihast ja luust olendid, on tegu äärmiselt kõrge kiitusega. Olengi viimasel ajal korduvalt mõelnud, et võiks vähemalt “Härra Huu” uuesti ette võtta… Hea, et nad mul riiulis olemas on.

5. Anne Rice “The Vampire Chronicles” + veel. Rice’i stiil on midagi uskumatult head. Ma vist isegi üritasin kunagi “Intervjuud vampiiriga” eesti keeles lugeda, aga loobusin. See lihtsalt POLE SEE! Rice’i puhul on juba pelgalt sõnakasutus erootilise alatooniga. Ja kuigi eesti keel on väga ilusa kõlaga, on meil niisuguste teoste tõlkimiselt lihtsalt liiga vähe sõnu! Tõlge tuleb paratamatult kohmakas ja lohisev, olgu tõlkija nii hea ja pädev kui tahes… Kunagi, kui ma rikkaks hakkan, hangin endale kõik tema raamatud paberkujul; praegu pean siiski paraku vaid elektrooniliste variantidega läbi ajama.

Kuna selle meemi aeg on vist juba ammu läbi, siis edasi saatma ei hakka. Kui aga leidub keegi, kes on siiani solvunud, et talle seda edasi ei saadetud, siis palun – siit võib üles korjata