Teate, mul hakkab jälle noorus meelde tulema! Selline mõnus vibra on sees, mis viimati külastas mind ikka päris mitu aastat tagasi. Maailm on mu jalge ees ja mitte keegi ei saa sundida mind millekski, mida ma ei taha (st näiteks ma küll ei taha meeletult tööd rügada, aga palka tahan sellegipoolest saada, järelikult tahan ka tööd teha). Ainult et keskendumisvõime on nullilähedane. Ideed ründavad mu aju hullumeelse kiirusega, kui vaid jõuaks mõned neist teoks teha…

Ja siit tuleb järjekordne röögatu mammutpostitus. Ma nimelt tegin avastuse, et kui on palju tegemist, siis kirjutamiseks eriti aega ei jää… aga samas tahaks hiljem ka mäletada, kuhu see aeg kadus.

Mul on olnud üsna pikk nädalavahetus. Sinna sisse mahtus reede õhtu, kui ma ausõna mõtlesin, et olen korralik, sest laupäeval pidin ma kella kümneks hommikul loengusse jõudma. Arvake ära, kas mu plaanid luhtusid või jah Kõigepealt suundusime Ritaga Pirogovile, siidrid näpus. Mina nii ei mängi, et mu kaaslasel on käsivarred paljad, aga sääsed on paksu pilvena just nimelt minu ümber! Aga no mis teha, ju ma siis olen maitsvam Kui sääskedest tõsine siiber sai, läksime Zavvi edasi (nagu ka mitmed teised, keda algul nägime Pirol ja hiljem teadagi kus). Ja seal oli kampaania “osta džinn-toonik ja võida kinopilet”, millega eriti ilusasti läks. Nimelt võtsime Ritaga esimesed joogid ja kohe saimegi mõlemad ühe vautšeri Nüüd ma pean vaid leidma mõne filmi, mida kinos vaadata tahaks, septembrini on õnneks veel aega. No ja kui ma ühel hetkel hakkasin mõtlema, et võib-olla oleks nüüd hea mõte koju minna, leidis saatus, et mu teele tuleb hoopis läkitada inimesi, kes mulle omaalgatuslikult jooke välja teevad… No kes siis niimoodi koju magama minna saab, ah???

Nagu arvata oligi, ei jõudnud ma tuttu veel niipea. Hommikust libiseksin ma parem sujuvalt üle, sest seal ei olnud midagi ilusat. Vähemalt jõudsin õigeks ajaks loengusse ja kirusin ennast, et ei jõudnud enne endale väikest Värskat hankida… Pärastlõunal kihutasin koju ja teistpidi kohe jälle tagasi, sest pidime Maxiga lauluväljakule kontserti kuulama minema. Nagu uudistest juba lugeda võis, oli rahvast masendavalt vähe. Noh, esimese nelja bändi ajal vedelesime lihtsalt murul ja jõime siidrit, mis oli muide 8 krooni odavam kui Zavoodis. Meiega liitus ka üks noormees, kelle jaoks püstitõusmine ja mahaistumine oli ikka jube piin, aga meie, südametud inimesed, ei suutnud tema varieeruvat oigamist kuulates irvet maha suruda. Tal oli nimelt eelmisel õhtul Kaarsilla otsa ronima hakates jalg vääratanud (kaarest mööda astunud vms) ja ta oli p-dpidi käsipuu otsa kukkunud. Õnneks püüdsid sõbrad ta enne treppidest alla lendamist kinni, muidu oleks tal võinud vist päris haprasti minna. Ma loodan, et ta on nüüdseks tervemaks saanud, sest sellises seisukorras tundub bike‘iga Tallinnasse saamine üsna võimatu.

Kuna rahvast oli nii vähe ja mul oli isegi sularaha, otsustasin Metsatöllu veidike ka rahaliselt toetada. Neil oli nänniputkas nimelt eripakkumine – osta särk, saad singli tasuta kaasa. Ja särk maksis ainult 200 krooni Et teil ikka kade meel oleks, siis särk eestpoolt koos varrukapiltidega:

Ja selja peal on veel suurem pilt:

Kuigi rahvas nuriseb, et Metsatöll on ikka nii meinstriimiks kätte ära läinud, siis mina seda negatiivset arvamust ei jaga. Kas bänd muutub seetõttu kuidagi halvemaks, et ta rahvale hästi peale läheb? Vähemalt ei hõika nad enam innukalt iga loo vahele “Te olete suurepärane publik! Me armastame teid kõiki!!!” Mu meelest üks bänditegemise eesmärke ju ongi see, et võimalikult paljud saaks värskest loomingust osa… Sõnad on jah väheke üheülbalised, aga no kui näiteks Manowariga võrrelda, siis on Metsatöllu laulude puhul tegu ikka äärmiselt laialdase sõnavaraga Kui nüüd kontserdi juurde tagasi pöörduda, siis “Iivakivi” ajal kippus mul miskipärast silm märjaks minema. Mul oli endal ka tugev WTF-tunne peal, see ei ole ju tegelikult üldse sedasorti lugu… Aga nad mängisid seda lihtsalt nii tugeva emotsiooniga.

Põuaike matab maada
raiub, raadab tanumada
surgib süted sängidesse
turgib tuha tubadesse
sõsaraile süledesse
neidudele niuetesse
aja indu üskadesse
turgutusta tõivetisse!

Iivakivi
hoia hõimu hukatusest
kaitse kaimu
iivakivi, iivakivi aita!

Kuivetavad kiigekaared
kolletavad kätkilauad
tohletab taretagune
ohkab amme hellakene
nutab neidu noorukene
mure murrab mehepoega
tõivetit, tõivetit neidudele, neidudele!

Verekutse vaotab võimu
vaimuvalla vaskset väge
hõbevalge helgatusi
andekivi annetusi
joodab jaksu jalgadesse
silmadesse, südamesse
tõlve tulda undrukusse
puhu üska elu sisse!

Kuulata saab seda lugu siit.

Bänd nägi välja nii:

No nii kelmikas nägu, maivõi XD

Noh, igatahes tiksusime pärast kontserti veel Maxiga jupp aega linna peal, tutvustasin talle paari inimest ja jootsin talle ka ühe Sipsiku sisse. No et ta ikka teaks, misasi see on

Pühapäev oli mõnusalt tšill. Läksime pitsat sööma ning avastasime, et maxipizza oli siiski tuntav overkill. Pakkisime ülejäägi ehk veidi-enam-kui-kolmandiku kaasa ja läksime hoopis linna peale jalutama.

Ja siis mul tuligi geniaalne idee, et äkki keegi teine tahaks selle pitsa ära süüa, sest me ise enam sugugi ei suutnud. Linnas ei sattunud ühtki sobilikku kandidaati ette ning ma helistasin Kollile, kes vaevles parajasti tõvevoodis Volgi juures, aga pakkus, et tulgu me äkki sinna. Noh, etteruttavalt võib öelda, et kuigi ma vahepeal paar korda ära käisin, veetsin ma seal umbes pool ööpäeva XD Polnud küll algselt nii plaanis, kuna järgmine päev oli ikkagi tööpäev, aga… noh, mind oli juba tükk aega kolme tüübi poolt õllega õrritatud (auto oli maja kõrval, raisk) ning kui ma otsustasin, et nüüd aitab, mina lähen ära koju ja tuttu, siis tuli Volk mulle loomulikult uue õllelaadungiga vastu. Võitlesin iseendaga, aga läksin ikka minema. Koju jõudnult istusin nii umbes pool tundi nagu süte peal, õllepurgid silme ees tantsimas. Saatsin kohusetunde pikale lainele ja läksin taksoga tagasi Vahepeal sain veel peaaegu kiirabi mängida, kui käisin ühele teatavale õnnetule apteegist rohtu toomas, jällegi taksoga… Vist oli isegi veidikene abi. Vaatasime mesilaste-filmi ja tundsime ennast nii hästi kui kellegi seisund vähegi lubas. Koju jõudsin – häbi öeldagi – pool neli hommikul.

Kuidagi sain ma isegi hommikul maast lahti ja tööd tegema. Tegin hilise õhtuni välja. Vahepeal pakkusin ka puhastusteenuseid, st selvepesulat ihuharimise vallas. Kenad mehed võivad iga kell minu juures sooja vett ja seepi kasutada, ega ma kade ei ole Tegu oli tervitatava vaheldusega mu tabelimajanduses, mis mind selle nädala lõpuni ilmselt ka unenägudes kollitama jääb. Ma juba tean ette, et täna on mu tööarvuti kaua lahti. Eriti kuna tööga pole ma selle kuupäeva sees just liiga suurel määral tegelenud… Eile lasin üsna õhtuni välja ja lõpuks oli tunne, et kui ma kohe siit korterist välja ei saa, voolab mul aju kõrvadest välja.

Arvake ära, kas ma maandusin taas kord ühes teatavas toakeses Pizzapoe lähistel või jah. Olin ennast eelnevalt ka külma õllega varustanud (Rock on aastatega ikka eriliselt sita maitse omandanud õ_Õ) ja randusin lausega “rääkige mulle millest iganes, ainult mitte tabelitest…” Õhtu läks meeldivalt rahulikult, algul vahtisime tsiklivideosid, näiteks selliseid:

Mitte, et ma kiidaks heaks 230 km/h maanteel kahe rekka vahelt läbi sõitmist, isegi turvaliselt tooli peal istudes tõusid ihukarvad püsti…

Ja vaatasime ka veidi teistsuguseid klippe. Eriti meeldis mulle selle klipi juures tekst ’some people confuse real life with fiction’ ehk siis Matrixi trikid lõppevad tavaliikluses kurvalt… Njah, küsimus pole ju kunagi selles, kas kukutakse, vaid kuidas… Nõrganärvilistele ja väikestele lastele ei soovita.

Kui olime juba mõnda aega kaherattalisi hobuseid uurinud, tutvustasin noormeestele ka FailBlogi ja irvitasime päris tükk aega. Mingil hetkel kadus Ahto kuhugi kellegagi suhtlema ja Volk leidis, et unest on väheks jäänud. Mina aga ei viitsinud veel sugugi koju minna ja nii me vahtisime Kolliga veel jupp aega juutjuubist muusikavideosid. Seda on hea teha, kui maitsed ühtivad, ei lähe kakluseks Ma imestan ainult, et Volk meid läbi une saapaga ei visanud

Aga kõigil headel asjadel on kuskil lõpp ja nii ka minu vastupidavusvõimel. Kuna ma pole juba väga mitu ööd maganud eriti rohkem kui mõned tunnid, tundsin ma järsku, et nii, kui ma nüüd kohe koju ei lähe, siis kukun ma sinnasamasse külili ja magan nagu laip. Põhimõtteliselt oleks ju võinud jääda küll, kellelgi poleks midagi selle vastu olnud, aga ma kahtlustan, et siis poleks ma täna miskil ajal oma tööarvuti avamiseni jõudnud. Mitte, et hommikul kodus ärkamine oleks kuidagi tänast tööviljakust positiivsemas suunas mõjutanud, eks ole. Ehh, mis seal ikka, hilisõhtuni on aega töötada küll ja veel. Järgmisel esmaspäeval algab mul igatahes puhkus…