Kui nüüd kroonikapidamise mõttes kah paar rida kirja panna, siis… noh, alustame reedest. Hommikul pidin üliinimliku pingutuse läbi kell kuus luugid lahti vedama ja kargud alla võtma, et autoga pealinna poole kütta. Ei ole üldse lõbus tooteid degusteerida, kui tead, et pead õige varsti rooli istuma. Saad mingit überhead kraami ainult linnunokatäie proovida (ei, pelikan seekord ei olnud lind) ja valad ülejäänu lihtsalt minema. What a waste! Aga seda võin küll öelda, et normaalse vahuveini järel lõhnab Sovetskoje Polusladkoje umbes samamoodi kui nädalaks kilekotti unustatud läbihigistatud sokid…

Eriti hea moment oli muidugi see, kui meeskolleegil hakkas ootamatult mobiil helisema. Loomulikult oli ta unustanud pärast lõunat hääle uuesti maha võtta… Nii kajasidki üle terve koosolekuruumi järsku õrnad lapsehääled, mis kooris karjusid “ME EI O-LE LAM-BAD! ME EI O-LE LAM-BAD!” Selle peale kõlas saalist muidugi üksmeelne räme naer ning telefoniomaniku nägu oli tol momendil täiesti kuldaväärt XD

Tallinn-Tartu maantee ajab varsti juba öökima, aga koju ma jõudsin. Muide, üsna imelik tunne on, kui vastu sõidab masin, mille roolis oled ise millalgi tükk aega veetnud. Kuidagi tagurpidi déjà vu oli. Jee, kolmapäeval saab seda teed pidi JÄLLE sõita, aga siis on õnneks vist kuu aega rahu majas kah.

Hoolimata jubedast väsimusest leidsin endas siiski viimaks jõuraase, et õue mängima minna. Oli Zavood, olid toredad inimesed, alkohol ja huumor. Kevad hakkab vägisi suve poole kiskuma ja mõtted kah… Muide, Lapitehnik – palun vabandust, et ma niimoodi peaaegu poole lause pealt minema leekisin, aga ma tahtsin ühe sõbra kinni püüda, enne kui ta kuhugi ära keerata oleks jõudnud. Ehk mõni teine kord satub sobivam ajastus, ma vähemalt loodan

Ja ma hakkan juba harjuma, et teatud firma taksojuhid teavad mind nii nime-, nägu- kui aadressipidi. See, kellega ma reede õhtul koju sõitsin, küsis lihtsalt, et kas aadress on jätkuvalt sama Mõneti on see hea, tunned ennast juhiga kuidagi meeldivamalt, kui ta on pooltuttav. Ja ta soovis mulle värvilisi unenägusid, kas pole mitte armas

Laupäeval otsustasin, et võiks ju vahelduseks ka eriliselt naiselik olla ning panin tädi sünnipäevapeo puhul selga punase kleidi ning jalga tuttuued kingad, mis mind hoobilt 10 cm pikemaks tegid. Noh, tahtsin muidugi parimat, aga välja kukkus ikka nii nagu alati… Kui ma pärast paaritunnist sünnipäevakülastust koju jõudsin, ropendasin viimased sada meetrit omaette vaikse häälega. Kuna peokoht ei olnud kodust kaugel, läksin ja tulin ma ju otse loomulikult jalgsi. Nende kuradi kingadega. Nüüd on kaks varianti – ma ei kanna enam mitte kunagi kõrgendavaid jalavarje või pean ma end sihiteadlikult taas kord piinama hakkama… Saapad on ikka sada korda mugavamad.

Kodus vahetasin kleidi teksaste vastu ja lükkasin mõnusamad kalossid jalga. Kuigi ma nägin tädi sünnipäeval erakordselt veetlev välja, ei olnud see kostüüm Pirogovi jaoks just kõige sobilikum… Aga Pirol ootasid mind värskelt aasta jagu suuremaks saanud Jyrka ja Kaarin ning veel kari toredaid inimesi

Kuna ma siin hiljuti klatšisin, et Koll on kiilakas, siis panen nüüd pildimaterjali kah (ekstra käisin teda klõpsimas):

Kummaline mõeldagi, et me oleme juba peaaegu kümme aastat tuttavad ja kogu selle aja jooksul on tal olnud pikad juuksed, kõige jõhkramas versioonis vist peaaegu vööni. Ainult et tema ülaselg on päääääris pikk Aga kui ta pealagi nüüd kah lähiajal päikest näeb, ei julgeks ma sugugi väita, et “pikkade juustega oli ilusam”. Juuksed või mitte, nummi on ta igal juhul Ja kuigi ma olen siin aeg-ajalt kurtnud, et tänapäeva mees kardab romantikat nagu tuld, siis see tüüp on igal juhul raudkindel erand. Noh, see laupäevane trehvunks oli igatahes päris muhe. And it made me go ‘awwwwwwwwww’ more than once, aga mitte sellest…

Kui mind pärast pikemaajalist… ee… suhtlust jälle oma seltskonna manu tagasi lasti, oli mu õlu isegi veel alles Hämmastav, eriti Pirogovi platsi loodusseadusi arvesse võttes. Noh, rahvast tilkus kah tasapisi juurde ja igati äge oli. Kui osadel külm hakkas, kolisime Illegaardi ümber ja jutustasime seal edasi. Lõpuks jõudsime ikka Zavoodini, kuigi kuna kell oli juba sügavasse öhe jõudnud, oli väljas oluliselt meeldivam kui siseruumides. Seal ukse juures tuli meiega rääkima muidugi üks meeskodanik, kes suutis paari minuti jooksul edastada meeletu hulga teavet. Et ta on käinud nõukogude armees ja et tal on juba kaheksa aastat sama naine (32 aastat vana), kellel on suur probleem – pioneerid ei käi külas. Mees aga tahaks tütart! Eelmisel sügisel olla “üks eit tagumiku ette keeranud”, aga küsinud, et kas mehel süda vaevama ei hakka, kui omal naine olemas. Mees olla siis mõelnud ja leidnud, et vist ikka hakkaks küll. Jäigi põrutamata. Jyrkale otsa vaadates ütles tüüp aga täiesti kuldsed sõnad: “Ma olen 40, viis aastat on aega. Hakkaks õige keppi tegema?!” XD Me selgitasime, et Jyrkaga ei saa ta ei poega ega tütart ning leidsime, et edasine sealviibimine kisub skaala mõttetuse-poolsesse otsa.

Hommikul kell kümme helistas mulle vend, kelle ma ilma igasuguste südametunnistusepiinadeta läbi une pikalt saatsin. Paraku tuli ta seepeale hoopis personaalselt kohale. Vähemalt on ühe inimesel meie peres piisavalt delikaatsust, et enne tuppa tormamist vanamehe käest nagu möödaminnes küsida, et “on ta seal üksi vä?”

Pärast seda ma küll punnitasin, aga magama enam ei jäänudki. Parem oligi, kuna ma olin Ritale lubanud 12.45 Raekoja platsis olla, et nende kõhutantsu-kava vaadata. Päris muhe oli, kuigi enamik tibisid oli suht-koht sellise näoga, et naeratamise eest lastakse nad maha. Rita oli ainuke, kellel suu kõrvuni oli. Pärast saime teada ka, miks – ta oli lihtsalt publiku seas Henry’t märganud ja see tekitas tugeva vajaduse irvitada XD Kontrollisin üle – oli jah Henry. Polnud vist umbes kolm aastat kohanud teda või umbes nii… Noh, jällegi läks nii, et rahvast imbus juurde ja istusime Pirole maha. Ilma õlleta, sest mina olin roolis ja ülejäänud pidid muudel põhjusel vinx-vonx olema.

Ja siis suutis Rita teha pildi, kus on kaks idiooti peal, kusjuures veel ERITI väärakate nägudega

Jah, just – selline ongi meie tõeline pale XD

Ja umbes sellega ongi minu kirjapanekuks sobilike (kõike ju kah avalikult üles ei riputa, eks) rõõmsate seikluste osa selle nädalavahe osas ammendatud Kui ma nüüd suudaksin viimased kaks ampsu ülimagusast kookospähklijäätisest (ema lastekaitsepäeva puhul tõi) ära süüa ja sellele veel veidike veini peale kallata, võiks rahulikult tuttu minna.