Ehk siis minu poolt nõrgal häälel halisetud uusaastasoovid on tegelikult ka siirad, ma lihtsalt ei jaksa neid energilisemalt avaldada.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et mu vanamees tegi eile õhtul jälle draamat, mispeale mina kodust minema kõndisin, igaks juhuks vahuvein kotis. Õigemini sõitsin, mitte ei kõndinud, auto on siiani linnas ja läheb ilmselt veel hea mitu tundi, enne kui ma julgen rahuliku südamega rooli istuda.

Loomulikult seadsin sammud Zavoodi poole. Eeldasin, et see on rahvast pungil täis, aga võta näpust – ruumi oli ülegi. Samas oli kell ka alles pool üksteist, eks ole. Veidi ootamist ja rahvast hakkas ka kohale tilkuma. Uue aasta võtsime Irise, Jaani, Kaarli ja Minniga vastu ühel parkimisplatsil, jälgisime igast suunast lastavat ilutulestikku ja rüüpasime vahuveini. Jaan sai hakkama täiesti suurepärase keelevääratusega, kui ta hakkas möödujatele soovima “Happy bir… PTÜI!”

Liikusime siis Zavoodi tagasi ning istusime oma kohtadele. Kaval mõte, kuna viie minuti pärast oli kõrts rahvast ikka VÄGA täis. Meie lauda istusid kolm kena naisisikut, kes leidsid, et peab ikka vahuveini ostma ja mitte ainult ühe pudeli. Ja seda loomulikult heldelt jagama. Mis oli neist väga armas, aga praegu ma nean ennast maapõhja, et ma kogu aeg pidin endal midagi kõrist alla voolata laskma. Sest et neid vahuveinipakkujaid oli veel mitmeid teisigi ja ega ma ju kellelegi ära ei öelnud. Mppffffh. Aga vähemalt oli meil lõbus ja igasugu vanu tuttavaid nägi ka Sleepmaster pidi mind emmates mul muidugi kõrva ribadeks tõmbama (suurte rõngaste võlud), aga nagu ma kuulsin, polnud ma eile õhtul sugugi mitte esimene, kellele ta haiget teha suutis. Ikka oli tore näha Eriti hea meel oli mul muidugi siis, kui ma sain teda ära kasutada ühe purujommis kodaniku eemalepuksimiseks. Eelmainit’ kodanik oli nimelt oma käe kuskil ära lõhkunud ning jooksis rõõmsalt igale poole verd, kaasa arvatud minu peale. Millegipärast meeldisin ma talle hirmsasti ja ta näitas seda ka väga hoolega välja, selle juurde käis ka minu ees põlvitamine ja muud kummalised vigurid. Väga midakeppi tüüp oli igatahes. Ja siis ma muidugi avastasin, et mu käsi on omajagu verine, nagu oleks ise ennast kuskil ära lõhkunud. Siiski ei, aga see oli juba hüübinud ning pühkimine ei andnud tulemusi. Mis seal siis ikka, eks ma siis nõjatusin toolil tahapoole ja lasin selle lihtsalt puhtaks limpsida (abipakkuja enda tungival soovil).

Vahepeal sai natuke jalga kah keerutatud, kuid ruumi oli maru vähe ja lauas tundus põnevam. Saatsin paarile inimesele SMS-i teel uusaastaõnnitlusi ja tundsin ennast niisama hästi. Ja seejärel sattusin segastel asjaoludel suitsult tagasi tulles üht noormeest lohutama, kes oli tõesti omadega väga õnnetu ning tegeles järgmised pool tundi mu õlal nutmisega. Mul hakkas temast tõesti kahju ja hirmsasti oleks tahtnud teda aidata, aga noh, see pole kuidagi minu võimuses. Loodetavasti suudab ta oma sasipuntrad siiski ükskord lahti harutada.

Mingil hetkel jätsin ta ühe teise tütarlapse hoolde (loodan, et noormees väga ei solvunud) ning suundusin oma seltskonna juurde. Kodu-lauluni polnudki enam kuigi palju jäänud, laulsime selle koos kõvasti ja valesti ära ning lahkusime Zavoodist. Mind kutsuti veel kuhugi edasi jooma, aga õnneks nii palju mõistust mul veel oli, et ära öelda Taksojuhtidel oli pidupäev, raisk. Topelthind! See ei olnud just kuigi meeldiv üllatus, eriti mu eelmise postituse valguses, eks ole. Kusjuures heitsin just pilgu rahakotti ja avastasin, et mul läks alkoholi peale kaks korda vähem raha kui taksosõidule. Järeldus: kui ise endale juua ostad, on lihtsam järge pidada. Mul läks käest ära. Enam ei tee, vähemalt mõnda aega

Uh. Vist läheb ikka veel paar tundi, enne kui ma julgen linna autole järgi minna. Aga aasta sai siiski vahetatud ja põrgu see horoskoop, ma kavatsen 2008 enda jaoks nii meeldivaks teha kui vähegi võimalik

(Ehk siis mul on juba natukene parem olla.)