Kui ma kunagi leian, et ma tahan saada kolm last väikese vahega, siis koputage mulle otsaette ja öelge mulle pehmel ning sisendaval häälel, et ega ikka ei taha küll tegelikult. Mul on just kolm vennalast siin, kõige vanem läheb järgmisel aastal kooli, kõige noorem sündis sel suvel ja keskmine on miski.. kaheaastane vist. (Ma suudan vaevu omaenda sünniaasta meeles pidada, ärge vaadake midagi siin imelikult!) Õugaad noh. Vanim on juba täitsa inimese moodi, aga need kaks nooremat kriiskavad üksteise võidu kogu aeg ja koos, sest kui üks lõugama pistab, ei saa ju teine ka vait olla. Siis lähevad mu vanemad omavahel mingi idiootse pisiasja pärast tülli (nt. mis toas kõige noorem magama peaks) ja karjuvad kah natuke. Ja mul on selline tunne, et tahaks kõrvad maha lõigata või sügavkülmikusse peitu minna.

Ma VIHKAN karjumist ja kriiskamist.

Ja nüüd ma peaks uksest välja astuma, korraks poest läbi hüppama ja siis kuskile Jõgevamaale sõitma. Sealjuures mul pole halli aimugi, kuhu ma täpselt välja jõudma pean, kuigi kaardid printisin igaks juhuks välja. Elagu seiklused Eestimaa pisikestel sildistamata kruusateedel! Seda ma kah veel ei tea, kas ma jään sinna ööbima või tulen õhtul tagasi.. Eks see paistab, kuidas seal situatsioon on, kuna ma olen vist ainuke mittesugulane seltskonnas.

P.S. Tiamat on ÜBER-hea bänd!